Need olid olnud väheste asjade hulgas, mille ma vanematekodust Baude majja tõin.
Kujutades ette Jakobit mulle esimest raamatut andmas, hakkasid mul silma kipitama. Kus sa oled, arutlesin ma raamaturiiulit vaadates, ja millal sa tagasi tuled? Pühkisin pisara ära ja vaatasin raamatuid. Ma ei saanud neid kaasa võtta. Need olid liiga rasked, aga kõiki ma ka maha ei jätnud. Võtsin viimaks riiulist kaks raamatut ja toppisin kotti.
Läksin Baude maja välisukse poole, kotid käes. Vaatasin roospunaseid siidkardinaid, mis olid kõrgete akende eest ära tõmmatud ja pronksikarva paelaga elegantselt kinnitatud ning kuldse servaga portselannõusid esiku seina ääres klaasustega kapis. Maja jääb nüüd tühjaks, nii et mis takistab hulkureid või natse seda rüüstamast? Hetkeks kaalusin sinnajäämist. Jakobil oli siiski õigus – mul üksinda poleks seal turvaline. Gestaapo korraldas tihtipeale läbiotsimisi ning kesklinnas olid mitmed uhked korterid juba nende juudist omanikelt sundvõõrandatud ja kõrgete natsi ohvitseride käsutusse antud. Mõtlesin korraks, et võtan kaasa mõned Baude isiklikud asjad, et neid kaitsta, ehk mõned väikesed maalid või hõbedased küünlajalad, aga isegi kui ma oleksin suutnud need oma vanemate väiksesse korterisse toimetada, ei oleks need seal sugugi rohkem kaitstud. Seisatasin esikus ja vaatasin viimast korda enne ukse sulgemist ringi.
Läksin Grodzka tänavale, mis asus kesklinnast eemal juudi kvartalis. Majad muutusid aina viletsamaks, tänavad kitsamaks. Mõtlesin tahtmatult esimesele korrale, kui ma lasin Jakobil end raamatukogust koju saata. Ta oli seda juba mitu kuud teha tahtnud, aga ma olin alati keeldunud, kartes, et kui ta näeb vaest ja religioosset maailma, kust mina pärit olen, saab ta aru, kui erinevad me oleme ja kaob igaveseks. Olin juudi kvartalile lähenedes tema näoilmet jälginud. Selle järgi, kuidas ta põse sisekülge näris ja minu ümbert kõvemini kinni hoidis, sain aru, et see alasti vaesus, kokkulitsutud viletsad majad ja kehvalt riides elanikud jahmatasid teda. Ta ei öelnud siiski sõnagi. Tõtt-öelda tundus, et ta kiindus minusse sellest päevast alates aina enam ja oli otsustanud mind oma maailma viia. Kuni praeguse hetkeni, mõtlesin ma enda ees paistvaid hüljatud tänavaid vaadates. Nüüd oli ta läinud ja mina tulin üksinda tagasi Kazimierzi. Tundsin taas silmis pisaraid.
Jõudsin peagi Szeroka tänavale, kus oli juudi kvartali keskel olev peaväljak. Peatusin, vaadates väljakut ääristavaid sünagooge ja kauplusi. Midagi oli teistmoodi kui mõni nädal tagasi. Ehkki oli tööpäev, olid tänavad kummaliselt vaiksed ja tühjad. Naabrid ei hõikunud üksteist avatud akendest, mehed ei vaielnud kaupluste ees, õlasallides naised ei tassinud toidukotte ja tulehakatist. Nagu oleks inimesed üleöö kadunud.
Ma otsustasin pagaritöökojast läbi käia ja oma isa tervitada enne, kui nende korterisse lähen. Pagaritöökoda, mis koosnes vaid kitsukesest poeruumist ja kööginurgast, oli minu isa suur armastus. Ta avas selle noore mehena enam kui kolmkümmend aastat tagasi, et pidada ülal ennast ja minu ema ning oli seal sellest saadik iga päev töötanud. Isegi pärast okupatsiooni algust oli ta jonnakalt tahtnud töökoda lahti hoida, ehkki toiduaineid nappis ja ostjaid oli veel vähem, lihtsalt selleks, et oma perekonnale, sõpradele ja naabritele süüa pakkuda ning valmistada salaja väikestes kogustes juudi leiba – hala pätse sabatiks ja matsad paasapühadeks, mida nüüd oli keelatud tähistada.
Ta tahaks, et ma jääksin sinna, paneksin kohvri nurka, ühe tema suure põlle ette ja küpsetaksin koos temaga. Isa aitamine oli üks neist asjadest, millest ma abiellumisest ja ärakolimisest saadik kõige enam puudust tundsin. Me rääkisime tainast segades ja sõtkudes tundide kaupa. Isa jutustas tihti lugusid oma lapsepõlvest, minu vanavanematest, kellega ma polnud kunagi kohtunud, ja suurest kauplusest, mis Saksa piiri ääres neile oli kuulunud. Vahel jäi ta vait ja ma kuulsin teda vaikselt ümisemas. Ma ei pidanud tema poole vaatama, teadmaks, et ta naeratab endamisi, tume habe jahust valge.
Ma keerasin Jozefa tänavalt paremale ja seisatasin pagaritöökoja ees. Püüdsin ust avada, aga see oli lukus. Korraks mõtlesin, et olin päevad segi ajanud ja pagaritöökoda oli sabatiks suletud. Viimane kord, kui mu isa pagaritöökoda suletud oli – kui laupäevad ja juudi pühad välja arvata –, oli siis, kui mina sündisin. Ma surusin näo vastu aknaklaasi. Sees oli pime. Mind tabas ebamugav tunne. Kell oli kaheksa, isa oleks pidanud juba mitu tundi töötama. Ma arutlesin, kas midagi on halvasti, kas tema või ema on haige. Kiirustasin värisedes meie korteri poole Miodowa tänaval.
Mõne minuti pärast astusin hämarasse majja, kus ma olin elanud terve elu enne Jakobiga kohtumist. Koridoris oli tugev kapsa ja sibula lõhn. Läksin kolm trepivahet üles. Panin raskelt hingeldades kotid käest ja vajutasin meie korteri ukselinki. „Halloo?” hüüdsin ma elutuppa astudes. Hommikune päike paistis kahest suurest aknast sisse. Vaatasin ringi. Lapsena ei olnud mul tillukese hubase korteri vastu midagi, ent pärast Jakobiga abiellumist ja Baude uhkesse majja kolimist oli mu lapsepõlvekodu justnagu muutunud. Esimest korda pärast mesinädalaid siia tagasi tulles olin ma vaadanud meie kollaseks tõmbunud kardinaid ja narmendavaid toolipatju põlgusega, nagu näeksin esimest korda, kui väike ja armetu oli meie korter tegelikult. Tundsin süümepiinu, et mu vanemad peavad elama siin, kui mina elan Jakobiga luksuses. Ent nemad ei paistnud seda märkavat – see oli olnud nende kodu algusest peale. Nüüd pean ma taas siin elama, mõtlesin, soovides, et see poleks nii. Mul hakkas oma snooblikkuse pärast otsekohe piinlik.
„Halloo?” hüüdsin ma veel korra, valjemini. Keegi ei vastanud. Vaatasin kella kaminasimsil. See näitas pool üheksa, seega oleks mu isa pidanud ammu pagaritöökojas olema. Ema ei lahkunud aga kunagi nii vara, mis tähendas, et tema pidanuks kodus olema. Midagi oli valesti. Tõmbasin ninaga õhku. Ma ei tundnud munade ja sibula lõhna, mida ema alati hommikusöögiks praadis. Jooksin paanikas vanemate magamistuppa. Osa sahtleid oli lahti, riided rippusid välja. Ema poleks kunagi korterit sellises seisus maha jätnud. Vanavanemate hall villane tekk, mis tavaliselt lebas vanemate voodi jalutsis, oli kadunud.
„Ema…?” hüüdsin ma paanikas. Jooksin läbi elutoa tagasi koridori ja vaatasin trepist alla. Majas oli vaikne, kuulsin vaid oma sammude kaja. Ma ei kuulnud varahommikusi helisid, mis kostsid tavaliselt läbi paberõhukeste seinte – inimeste juttu, pottide-pannide kolinat ja kraanivee voolamist. Süda hakkas taguma. Kõik olid kadunud. Ma tardusin, teadmata, mida teha,
Järsku kuulsin üleval trepil kriuksatust. „Halloo?” hüüdsin ma üles vaadates. Nägin läbi piirde midagi sinist vilksatamas. „Mina olen Emma Gershmann,” ütlesin, kasutades oma neiupõlvenime. „Kes seal on?” Ma ei osanud midagi karta. Kuulsin ühte sammu, siis teist. Nägin poissi, kes võis olla umbes kaheteistkümneaastane. Tundsin ära neljandal korrusel elavate Rosenkrantzide ühe lapse. „Sa oled Jonas, eks?” küsisin ma. Ta noogutas. „Kus kõik on?”
Ta oli mitu minutit vait. „Ma mängisin hoovis, kui nad tulid,” alustas poiss siis vaevukuuldavalt sosinal.
„Kes tulid, Jonas?” küsisin ma vastust peljates.
„Mundrites mehed,” vastas ta vaikselt. „Neid oli palju.”
„Sakslased?” Ta noogutas. Järsku läksid mu põlved nõrgaks. Ma nõjatusin tuge otsides vastu trepi käsipuud. „Millal?”
„Kaks päeva tagasi. Nad sundisid kõiki kiiruga lahkuma. Minu perekond. Sinu oma ka.”
Kõhus hakkas keerama. „Kuhu nad läksid?”
Jonas kehitas õlgu. „Nad kõndisid lõunasse, jõe poole. Kõigil olid kohvrid kaasas.” Getosse, mõtlesin mina, vajudes alumisele trepiastmele istuma.
Varsti pärast okupatsiooni algust olid natsid ehitanud jõest lõunasse jäävasse Podgórzesse kõrge kinnise müüri. Nad käskisid kõikidel läheduses asuvates külades elavatel juutidel sinna kolida. Mulle polnud kordagi pähe tulnud, et minu perekond võidakse sinna ajada, sest me elasime nagunii juudi kvartalis. „Ma pugesin peitu, kuni nad ära läksid,” lisas Jonas. Ma ei vastanud, vaid hüppasin püsti
