soola, lõikas selle tükkideks ja saatis ringi. Leib ei olnud pärit geto köögist – see oli paksu koorikuga ja seest pehme, meenutades mulle isa pagaritöökoda. Niipea, kui taldrik oli minust mööda läinud, kahetsesin ma, et ei olnud saanud võtta ühte tükki oma vanematele viimiseks. Siis tõusid mõned tüdrukud püsti, läksid kööki ja tulid sealt tagasi auravate pottidega, millest tõstsid meie kaussidesse korraliku portsu kanapuljongit, porgandeid ja kartuleid. Mu kõht korises. Ka see polnud ilmselgelt geto köögi toit.
Inimesed lobisesid söömise ajal pidevalt. Nad olid sõbralikud, ent mõnevõrra hoolimatud, kuna paljud naljad, torked ja hüüdnimed olid arusaadavad ainult neile ning keegi ei vaevunud neid mulle selgitama. Kuulasin huviga, kuidas Marta rääkis üle minu teise tüdrukuga poistest ning vaidles siis endast vasakule jääva kahe poisiga, kas USA astub sõtta. Mind ei häirinud, et keegi ei kõnelenud minuga otse ega küsinud minult midagi. Nägin, et palveid lugenud mees vaatab laua otsast minu poole. Ta sosistas midagi oma vasakul käel istuvale jässakale nooremale mehele. Tundsin, kuidas mu põsed lähevad palavas rahvast täis toas roosaks.
Pärast õhtusööki pakkusid tüdrukud kanget musta kohvi pragunenud tassidest, millel olid erinevad alustassid, ning üks noormees võttis kitarri ja hakkas mängima. Teised nõjatusid toolide seljatoele ning nägid välja nii rõõmsad ja rahulikud, nagu oleksid nad suvepuhkusel Krynice spaas. Me laulsime ja kuulasime mitu tundi jidiši- ja heebreakeelseid laule, sealhulgas mõnesid, mida ma polnud mitu aastat kuulnud. Viimaks, kui me Martaga ei julgenud enam liikumiskeelu hirmus kauemaks jääda, tänasime teisi ja lahkusime.
Sellest päevast alates käisin ma Josefinska tänava korteris igal reedel. Püüdsin maha suruda süütunnet, et ei veeda sabatit oma vanematega. Nende tundide jooksul võisin ma igal nädalal korra unustada, kus ma olen ja mis minu ümber toimub. Sabati õhtusöögist sai minu nädala tipphetk.
Ühel reedeõhtul, kui ma olin käinud Josefinska tänava majas number kolmteist umbes kuus nädalat, tuli Helga, kes valmistas alati õhtusöögi, minu ja Marta juurde. Õhtu oli lõppemas ja me panime mantleid selga. „Alek tahaks sinuga rääkida,” ütles ta mulle.
Mu kõhus hakkas keerama. Marta heitis mulle küsiva pilgu. Ma kehitasin õlgu, püüdes käituda ükskõikselt. „Sa ei pea mind ootama,” ütlesin. Helga viitas ukse poole toa tagumises otsas. Ma läksin sinna närviliselt, arutledes, kas ma olen Alekit kuidagi solvanud. Ent kui ma paokil uksele koputasin, kutsus ta mu heatahtliku käeliigutusega sisse.
Tagumine tuba oli esimesest poole väiksem. Seal oli väike paberitega kaetud laud, mõned toolid ja koiku. „Emma, mina olen Alek,” ütles ta soojalt ja sirutas käe. Ma pigistasin seda, üllatunud, et ta teab mu nime. Alek tutvustas mulle meest, kes oli õhtusöögi ajal tema kõrval istunud. „See on Marek.” Teine mees noogutas ja lahkus toast, võttes laualt kaasa pataka pabereid. „Võta istet.” Ma istusin tooli servale. Lähedalt vaadates nägin tema silmade all tumedaid varje ja silmade ümber peenikesi kortse. „Vabanda, et ma pole end varem tutvustanud, aga mul oli tähtsaid asjatoimetusi.” Arutlesin, mis tähtsaid asjatoimetusi siin getos olla saab. „Emma, ma olen sinuga otsekohene.” Ta tasandas häält. „Meil on ühine sõber.” Ta kergitas kulme. „Väga lähedane sõber. Ülikoolist.”
Ma taipasin, et Alek tunneb Jakobit ja mu süda hakkas peksma. Ma ei suutnud oma näoilmet kontrollida ja seal vilksatas äratundmine. Siis kogusin end ja hakkasin vastu vaidlema. „Ma… Ma ei saa aru, millest sa…”
„Ära muretse!” Alek tõstis rahustavalt käe. „Mina olen ainuke, kes teab.” Ta jätkas: „Ma kuulsin sinust tema käest tükk aega tagasi, nägin su fotot.” Ma punastasin. Ta pidas silmas meie pulmapilti, sama, mille Krysia oli ära peitnud. Teadsin, et ka Jakobil on see foto, aga ma ei teadnud, et ta oli seda kellelegi näidanud. Kas see on tal veel alles, mõtlesin. Millal ta seda sellele mehele näitas? „Ta palus mul igaks juhuks silmad lahti hoida, kui sa siia peaksid tulema,” selgitas Alek. „Ma ei teadnud, kes sa oled, veel üsna viimase ajani. Sinu sõber ja mina teeme sama tööd.” Sain aru, et ka Alek kuulub vastupanuliikumisse.
„Kas sa…?” Ma ei julgenud küsimust lõpetada.
„Me saame temalt aeg-ajalt teateid, tavaliselt meie kullerite kaudu, sest tema ei saa ju getosse tulla. Ma saadan talle teate, et me oleme rääkinud ja sinuga on kõik korras.”
„Palun. See oleks minu jaoks väga tähtis.” Ta noogutas. Ma kõhklesin ja küsisin siis: „Kas ma saan… selles töös aidata?”
Alek raputas kindlalt pead. „Anna andeks, aga ei. Meie sõber arvas, et sa seda küsid ja ta ütles väga selgelt, et sind ei tohi sellesse segada. Ta kardab sinu turvalisuse pärast.”
„Soovin, et ta muretseks vähem minu ja rohkem enda turvalisuse pärast.” Ma olin oma sõnade jõulisusest üllatunud.
Alek vaatas mind rangelt. „Sinu abikaasa on suur võitleja, Emma. Peaksid väga uhke olema.”
„Olengi,” vastasin alandlikult.
„Tore. Praegu austan ma tema soove ega sega sind asjasse, aga…” Alek vaikis, silitades oma kitsehabet, „… sa otsustad oma elu üle ise ja kui sa tahad aidata, siis võib tulla aeg, mil sa saad meile kasulik olla.” Ta viitas suurema toa poole ja sain aru, et kõik teised, kes siin koos käivad, ka Marta, on vastupanuliikumise liikmed. „Sa oled alati siia teretulnud. Muidugi ei tohi teised teada, kes sa oled – sinu abielu peab jääma saladuseks. Ma tahtsin lihtsalt sinuga tutvuda ja meid ühendavast seosest sulle teada anda.”
„Tänan sind!” Ma haarasin Aleki käest kinni, tundes kergendust ja tänulikkust. Ta noogutas ja naeratas soojalt ning asus siis taas oma paberitega tegelema, andes mõista, et meie jutuajamine on lõppenud ja ma pean lahkuma. Ma läksin läbi korteri ja uksest välja peaaegu tantsiskledes. Alek tundis Jakobit ja ta teadis meie abielust. Esimest korda pärast oma abikaasa lahkumist ei tundnud ma end enam päris üksikuna.
4. peatükk
Esmaspäeval, pärast minu jutuajamist Alekiga, tuli Marta minu vahetuse lõppedes orbudekodusse. Ma polnud üllatunud. Sellest saadik, kui me sõpradeks saime, käis ta siin peaaegu iga päev. „Ma pean poti kööki ära viima,” ütlesin ma talle. Geto suurest köögist toodi igal hommikul lastele suur potitäis suppi. Leem oli alati kahvatu ja vesine, sees ainult tillukesed kartuli- või kapsatükid. Kasin kausitäis oli üks kahest toidukorrast, mis igale lapsele päevas anti, ja see polnud kindlasti piisav. Proua Nederman, mina ja veel mõned orbudekodu töötajad jagasime oma portsjone igal võimalusel lastega.
„Ma tulen kaasa,” pakkus Marta.
„Hästi.” Võtsin ukse küljest konksu otsast mantli. Jätsime hüvasti Marta emaga ja astusime lumisele tänavale. Talvine õhk oli karge, aga jäine tuul, mis hommikul minu tööle tulles oli puhunud, oli vaibunud.
„Millest sina ja Alek reede õhtul rääkisite?” küsis Marta, kui me vasakule Lwowska tänavale keerasime ja piki geto müüri edasi läksime. Nägin, et ta oli veidi kade, et Alek mind välja oli valinud.
„Ühisest tuttavast,” vastasin ma tema poole vaatamata.
„Ah soo.” Ta näis sellega leppivat ja vaikis tükk aega. „Kas sul oli enne sõda kallim?” küsis Marta järsku, kui me lähenesime tellistest laohoonele, kus paiknes köök.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте
