kus ta võis taas küpsetada, ja ema laatsaretis meditsiiniõe abina. Meil kõigil oli õnnestunud pääseda kardetud töödest, kui juute sunniti tegema rasket füüsilist tööd väljaspool geto müüri jõhkrate natsi valvurite pilgu all.
Ma alustasin tööd samal pärastlõunal. Orbudekodu oli väike, kahekordne hoone Josefinska tänaval, kuhu nõukoda oli need lapsed elama määranud. Sees oli pime ja ülerahvastatud, aga tilluke murulapp lastetoa taga andis lastele, kellest enamik olid mudilased, koha mängimiseks. Orbudekodus oli umbes kolmkümmend last, kes kõik olid kaotanud vanemad, kui algas sõda. Mulle meeldis neid vaadata. Ehkki nad olid napi geto toidu tõttu kahetsusväärselt kõhnad, olid nad siiski lapsed, kes ei lasknud end häirida sõjast, kohutavatest elutingimustest ega ka sellest, et neil polnud enam vanemaid, kes neid selles hoolimatus maailmas armastaksid.
Ent vaatamata teatavale naudingule, mida töö mulle pakkus, mõtlesin ma pidevalt Jakobile. Lastest ümbritsetuna meenus mulle tihti perekond, mille loomisega me oleksime nüüdseks algust teinud, kui sõda poleks tulnud. Õhtuti mõtlesin meie koosveedetud ajale, kurameerimisele, pulmale ja mesinädalatele. Me olime koos veetnud nii vähe öid, et mäletasin kõiki. Vaatasin meie korteri madalat lage ja mõtlesin süüdlaslikult, trotslikult seksile, vaiksetele ja ootamatutele naudingutele, mida Jakob oli jõudnud mulle õpetada. Kus ta on, muretsesin ma igal õhtul, ja kellega. Vastupanuliikumises on kindlasti ka naisi, ometi polnud Jakob mind endaga kaasa kutsunud. Mõtlesin piinlikkust tundes mitte sellele, kas ta on viga saanud või kas tal on soe, vaid sellele, kas ta on truu või on mõni vapram, pealetükkivam naine tema südame röövinud
Ma igatsesin mitte ainult Jakobi, vaid ka teiste seltskonda. Minu vanemad töötasid kaksteist tundi päevas ja peaaegu kogu aeg seistes, nii et õhtuti polnud neil jaksu teha muud, kui süüa oma toiduportsjon ära ja vajuda voodisse. Geto oli minu vanematelt siinveedetud lühikese ajaga nõudnud tohutut lõivu: nad olid nagu üleöö vanaks jäänud. Minu isa, kes oli kunagi tugev ja terve, liikus nüüd suure pingutusega. Mu ema liikus samuti aeglasemalt ja tema silmaalused olid tumedad. Tema paksud kastanpruunid juuksed olid nüüd katkenud ja hallisegused. Teadsin, et ta magab halvasti. Öösiti kuulsin vahel meie magamistubasid eraldava kanga tagant tema summutatud nuukseid. „Reisa, Reisa,” kordas isa, püüdes teda edutult rahustada. Ema nutt viis mu endast välja. Ta oli kasvanud ida pool väikeses külas Przemysli piirkonnas Pales, mis oli enne Esimest maailmasõda olnud Venemaa valduses ning seal olid toimunud ootamatud ja traagilised vägivallaaktid juudisoost elanike vastu. Ta oli näinud, kuidas põletati maha maju, võeti ära kariloomi ja tapeti neid, kes julgesid vastu hakata. Just nende pogrommide vägivaldsus oli sundinud teda põgenema läände, Krakówisse, pärast seda, kui tema vanemad surid ebainimlikes tingimustes elamisest tekkinud haigusse. Ta oli ellu jäänud, aga ta teadis, kui väga meil on põhjust karta.
Teistes orbudekodus töötavatest naistest polnud ka eriti seltsi. Nad olid viiekümnesed või vanemad ning suures osas pärit küladest. Nad polnud just ebasõbralikud, aga nii paljude laste pesemine, söötmine ja valvamine ei jätnud eriti aega jutustamiseks. Kõige paremates suhetes olin ma Hadassa Nedermaniga, kes oli tüse lesk läheduses asuvast Bochnia külast. Ümara näoga ja alati naeratav Hadassa leidis alati aega öelda mõni lahke sõna või visata nalja. Kui lapsed olid päevauinakut tegema läinud, lobisesime meie lahjat teed juues niisama ja ehkki ma ei saanud talle Jakobist rääkida, tajus ta ilmselt minu üksindust.
Ühel päeval, kui ma olin töötanud lastetoas umbes kaks kuud, tuli proua Nederman minu juurde, käekõrval tumedapäine, samasuguse jässaka kehaehitusega tüdruk. „Emma, see on minu tütar Marta.”
„Tere!” hüüatas Marta ülevoolavalt ja kaisutas mind tugevasti, nagu oleksime ammused sõbrad. Ta hakkas mulle kohe meeldima. Ta oli minust mõned aastad noorem, säravate silmadega, mis tundusid tema tohutute prilliklaaside taga eriti suured, ja tumedate lokkis juustega, mis turritasid igas suunas. Ta naeratas ja rääkis katkematult. Marta oli nõukoja kuller, kes toimetas kohale teateid ja pakke getos ning vahel ka väljapoole.
„Sa pead tulema meie sabati õhtusöögile,” kuulutas ta, kui me olime mõned minutid vestelnud.
„Sinu perekonna omale?” küsisin ma hämmeldunult. Getos ei tunnistanud eriti keegi, et nad peavad sabatit, ja veel vähem kutsuti sinna külalisi.
Marta raputas pead. „Minu sõbrad ja mina saame igal reedeõhtul kokku. See toimub seal.” Ta osutas orbudekodu vastas asuvale majale. „Ma küsisin neilt kohe, kui mu ema sinust rääkis. Nad ütlesid, et sa võid tulla.”
Ma kõhklesin, mõeldes oma vanematele. Geto sabatil olime kolmekesi, aga me tähistasime seda iga nädal. Minu isa tõi köögist salaja kaasa keelatud halā pätsi ja ema põletas taldrikul natukene olemasolevaid väheseid küünlaid, sest küünlajalad jäid Kazimierzi. Ehkki nad olid pikast ja raskest töönädalast väsinud, tundusid nad reede õhtuti justnagu toibuvat. Nende seljad läksid sirgu ja nende põskedele ilmus veidike värvi, kui nad vaikselt, aga kindlalt lugesid sabati palveid. Me istusime mitu tundi koos ja rääkisime naljakaid lugusid, mida ei jaksanud teistel päevadel jutustada. Ma ei tahtnud neid kas või ühekski reedeks kahekesi jätta.
„Ma üritan,” lubasin Martale, mõeldes, et vaevalt ma sinna lähen. Tõtt-öelda ei muretsenud ma ainult vanemate pärast. Ma olin häbelik ja mõte võõraid täis tuppa astumisest tegi mu närviliseks. End nädala edenedes tundsin, et tahan Martaga kaasa minna. Lõpuks, neljapäeva õhtul, mainisin seda oma vanematele.
„Mine,” ütlesid nad nagu ühest suust ja pead tõstes. „Sa vajad omaealiste seltskonda.”
Järgmisel pärastlõunal, kui mu vahetus orbudekodus hakkas lõppema ja lapsed olid süüa saanud, ilmus Marta ette teatamata uksele. „Oled valmis?” küsis ta, nagu oleks minu tulek algusest peale kindel olnud. Läksime koos üle tänava majja number kolmteist.
Marta läks ees üles hämaralt valgustatud trepist ja astus sisse lukustamata uksest. Tuba oli pikk ja kitsas, paremale jäi köök ja toa kaugemasse otsa veel üks uks. Pleekinud narmendavad kardinad olid ette tõmmatud. Suure osa toast võttis enda alla pikk puidust laud, mille ümber olid erineva suuruse ja kujuga toolid. Marta tutvustas mind tosinkonnale noorele, kes juba kohal olid. Mõned istusid, teised sebisid ringi. Nende nimed ei jäänud mulle meelde, aga sel polnud vist ka tähtsust. Paistis, et uustulnukad ei ole siin midagi ebatavalist ja ma unustasin tänu sõbralikule nöökimisele oma närvilisuse. Olin mõnda neist getos ringi liikumas näinud, aga siin olid nad sootuks teistsugused, kui tänaval nähtud sünged inimesed. Nad olid energilised, jutustasid ja naersid koos sõpradega, nagu viibiksid tuhandete kilomeetrite kaugusel getost mingil peol.
Mõni minut hiljem helistas keegi väikest kellukest. Nagu märguande peale kogunesid kõik laua ümber ja otsisid endale vaikselt koha. Marta juhatas mind laua otsa välisukse lähedale kahe vaba tooli juurde. Ma vaatasin ringi ja sain kokku vähemalt kaheksateist inimest. Tuba tundus olevat liiga väike, et mahutada nii palju inimesi, aga kõik trügisid ja nügisid laua äärde. Me seisime õlg õla kõrval vaikides.
Nüüd avanes toa kaugemas otsas uks ja sisse astus kaks meest. Üks oli jässakas ja umbes kahekümnene, teine veidi pikem ja vanem, pügatud kitsehabemega. Nad seisid toolide juurde, mis olid laua otsas tühjaks jäetud. Vanema mehe kõrval seisev noor naine süütas küünlaid. Kokkutulnud vaatasid vaikides, kuidas ta tegi leegi kohal käega kolm ringi ja luges sabati palvet.
„See on Alek Landesberg,” sosistas Marta vanema mehe poole viidates. „Tema on selle rühma juht.”
„Šólem aléihem!7” Mees hakkas meeldiva baritonihäälega laulma ja teised laulsid koos temaga traditsioonilist sabati tervituslaulu. Vaatasin lauas ringi. Tund aega tagasi olid need näod minu jaoks olnud võõrad. Nüüd, küünlavalges, olid need tuttavad, nagu oleksid nad minu perekond. Lauldes
