pidin nad üles otsima. Võtsin oma kohvri ja sulgesin korteri ukse, pöördudes Jonase poole, kes oli minu kannul trepist alla tulnud. „Jonas, sa ei saa siia jääda, see pole turvaline,” ütlesin ma. „On sul kuhugi minna?” Ta raputas pead. Ma seisatasin. Ma ei saanud teda endaga kaasa võtta. „Võta need,” jätkasin ma ja võtsin kotist osa Jakobi jäetud müntidest. „Kasuta neid toidu ostmiseks.”
Ta toppis need taskusse. „Kuhu sa lähed?”
Ma kõhklesin. „Otsin oma vanemad üles.”
„Kas sa lähed getosse?”
Vaatasin teda üllatunult. Ma polnud mõelnud, et ta sai aru, kuhu ta perekond viidi. „Jah.”
„Sa ei saa sealt enam tagasi tulla,” teatas Jonas lapseliku loogikaga. Ma kõhklesin. Kiirustades polnud ma mõelnud sellele, et getosse minnes võetakse ka mind kinni.
„Ma pean minema. Ole ettevaatlik. Hoia inimeste silma alt eemale.” Panin käe talle õlale. „Kui ma su ema näen, ütlen, et sa oled elus ja terve.” Ma ei jäänud tema vastust ootama, vaid pöördusin ja jooksin trepist alla.
Välja jõudes ma seisatasin ja vaatasin tühjal tänaval paremale-vasakule. Natsid olid viinud siit kõik kaasa. Ma seisin liikumatult, püüdes otsustada, mida teha. Jonasel oli mõistagi õigus. Kui ma getosse lähen, ei saa ma sealt enam ära tulla. Aga mis mul muud üle jäi? Ma ei saanud meie korterisse jääda. Juba tänaval seismine oli tõenäoliselt ohtlik. Soovisin meeleheitlikult, et Jakob oleks minuga, tema teaks, mida teha. Ent kui ta oleks minuga, oleksin ma praegu turvaliselt Baude majas meie magamistoas, mitte üksinda tänavanurgal, teadmata, kuhu minna. Mõtlesin, kui kaugel ta olla võib. Kas ta oleks lahkunud, kui oleks teadnud, mis minust pärast tema lahkumist saab?
Ma otsustasin minna getosse. Pidin teada saama, kas mu vanemad on seal, kas nad on terved. Võtsin taas oma kotid kätte ja hakkasin kiiresti mööda juudi kvartali tühje tänavaid minema, suundudes lõunasse jõe poole. Kingataldade ja kohvripõhja krabin kõnniteel olid varahommikuses vaikuses ainsateks häälteks. Nahk läks riiete all niiskeks ja käed valutasid. Nägin oma raskete kandamitega kõledas sügishommikus tõsiselt vaeva.
Peagi jõudsingi Wisła jõe kaldale, mis eraldas meie vana maailma uuest. Peatusin raudteesilla ees ja vaatasin teist kallast. Podgorze oli minu jaoks võõras koht, täis tööstushooneid ja rahvarohke. Vaatasin räpaseid lagunenud maju ja nägin hädavaevu geto müüri serva. Mind läbistas värin. Sa oled kõigest mõne kilomeetri kaugusel, ütlesin endale. See mõte ei lohutanud mind. Geto ei olnud Kazimierz, meie kodu. Samahästi oleksime võinud olla mõnel teisel planeedil.
Mõtlesin korraks, et pööran selja ja lähen minema. Aga kuhu mul minna? Tõmbasin sügavalt hinge ja hakkasin üle silla sammuma. Jalad olid tinarasked. Marssisin vaikselt üle raudteesilla ja nägin jõge kergelt loksumas vastu kallast seal, kust ma olin äsja tulnud. Soolaka vee lõhn kerkis silla pilude vahelt ülespoole. Ära vaata tagasi, mõtlesin. Ent kui ma vastaskaldale jõudsin, hakkas kuldnokk laulma ja ma pöördusin peaaegu vastu tahtmist. Teisel kaldal, kõrgel jõe kohal, seisis Waweli loss. Lossi katus ja tornid olid tõusva päikese valguses kuldsed. Selle suurejoonelisus tundus reetmisena. Olin terve elu selle varjus töötanud, mänginud, jalutanud ja elanud. Olin tundnud end selle läheduses kaitstuna, sest seal olid ju sajandeid elanud Poola valitsejad. Nüüd tundus mulle, nagu oleks mind minema aetud. Ma olin teel vanglasse ja lossi ei paistnud minu saatus huvitavat. Kuningate linn Kraków polnud enam minu jaoks. Ma olin muutunud võõraks kohas, mida olin alati pidanud oma koduks.
3. peatükk
Sillalt maha astudes kõndisin ma mõnisada meetrit piki geto graniitmüüri. Müüri ülemine serv oli laineliseks vormitud ja iga kaar oli umbes pool meetrit lai. Nagu hauakivid, mõtlesin ma õõnsa tundega. Sissepääsuks oleva raudvärava ette jõudes seisatasin ja tõmbasin sügavalt hinge, et siis natsist valvuri juurde astuda. „Nimi?” küsis ta enne, kui ma julgesin suu lahti teha.
„Ma… ma…” kogelesin mina.
Valvur tõstis pilgu oma märkmikult. „Nimi!” haugatas ta.
„Gershmann, Emma,” õnnestus mul öelda.
Valvur vaatas nimekirja. „Pole kirjas.”
„Ei, aga mu vanemad vist on. Chaim ja Reisa Gershmann.”
Ta vaatas uuesti ja keeras lehte. „Jah. Limanowa tänav kakskümmend üks, korter kuus.”
„Ma tahan nendega koos olla.” Mehe näol vilksatas üllatus ja ta avas suu. Mõtlesin, et ta ütleb mulle, et ma ei pääse sisse. Korraks tundsin peaaegu kergendust. Siis, asja üle järele mõelnud, kirjutas valvur minu nime mu vanemate oma kõrvale ja astus eest, et mind sisse lasta. Ma kõhklesin, vaadates enne getosse sisenemist vasakule ja paremale. Värav prantsatas minu selja taga kinni.
Seespool müüri valitses kohutav hais ja ma oleksin äärepealt öökima hakanud. Hingasin suu kaudu ja väga pinnapealselt ning küsisin ühelt mehelt, kus asub Limanowa tänav. Läbi geto minnes üritasin mitte vaadata kõhetuid räbalais möödujaid, kes vahtisid mind, uustulnukat, varjamatu uudishimuga. Ma pöörasin Limanowa tänavasse ja peatusin valvuri öeldud numbriga maja ees. Maja nägi välja, nagu oleks see lammutamisele määratud. Ma avasin välisukse ja läksin trepist üles. Ülemisele korrusele jõudes kõhklesin ja pühkisin higiseid peopesasid seeliku külge. Kuulsin ühe korteri pehkinud puidust ukse tagant oma ema häält. Mulle tungisid pisarad silma. Kuni selle hetkeni polnud ma tahtnud uskuda, et nad on tõepoolest siin. Ma tõmbasin sügavalt hinge ja koputasin. „Nu?”6 kuulsin isa hüüdmas. Tema sammud liginesid ja siis avanes uks. Mind nähes läksid tema silmad suureks. „Emmala!” hüüatas ta, heitis oma tohutud käed ümber minu ja kallistas mind nii kõvasti, et ma kartsin, et me kukume koos pikali.
Tema taga seisis minu ema, põll sõrmede vahel, silmad tumedad. „Mida sa siin teed?” päris ta. Kui isa mu viimaks lahti lasi, tõmbas ema mind korterisse.
Ma vaatasin ringi ja vabisesin sisemiselt – kas nad tõesti elavad siin? Väikese, rõske, hallituselõhnalise ühetoalise üheainsa pragunenud aknaga toa kõrval tundus meie tagasihoidlik Kazimierzi korter nagu loss. Nägin, et ema oli püüdnud muuta seda kohta elamiskõlblikuks, riputades helekollased kardinad uduse pragulise akna ette ja jagades toa kangatükiga kaheks, magamistoaks ja elutoaks, kus oli vaevu ruumi kolmele toolile ja väiksele lauale, aga siin oli sellegipoolest õudne.
„Ma läksin teie juurde, aga teid polnud.” Kuulsin oma hääles süüdistavat tooni: miks te ei öelnud, et olete läinud või jätnud vähemalt teadet?
„Nad andsid meile kolmkümmend minutit aega,” ütles isa ning tõmbas mu emale ja mulle tooli välja. „Meil polnud aega sulle sõna saata. Kus Jakob on?”
„Tööl,” vastasin ma lihtsalt. Nad noogutasid korraga, olemata üllatunud. Nad olid Jakobi poliitilise tegevusega väga hästi kursis. Peale selle, et ta polnud ortodoks, oli see ainuke asi, mis neile tema juures ei meeldinud.
„Sa ei tohiks siin olla,” nurises isa edasi-tagasi tammudes. „Meie oleme vanemad inimesed. Meid ei tülita arvatavasti keegi. Aga noored…” Ta ei pidanud lauset lõpetama. Noored deporteeriti Krakówist minema. Need, kes said deporteerimiskäsu getos, olid lõksus, sest neil polnud võimalik põgeneda.
„Mul polnud kuhugi mujale minna,” vastasin.
„Noh,” ütles ema minu kätt võttes, „vähemalt oleme me koos. Ma aitan sul end sisse seada.”
Järgmisel
