Terve näo. Püüdis tal silma välja torgata. See ei olnud mäng. Mis ta naisega tegi?
„Et teie, seltsimehed, püüdsite tungida teile vaenuliku Hansa territooriumile, vältides piirikontrolli, ametiisikut ära ostes. Loomulikult spionaaži eesmärgil. Või ehk terroriakti ettevalmistamiseks?”
Mis ta naisega tegi?
Neetud lamp oli valgusega kitsi ja hämaruses polnud aru saada, kas vaibamuster varjas tumepunaseid plekke. Poissmehekorter näis koristatuna, siin polnud kakeldud, keegi ei veerelnud mööda tuba, ei paisanud mööblit ümber; aga sussid… Sussid ju vedelesid siin, laiali pillutatud. Tähendab, naine tuli siia. Ta toodi siia… Uks löödi selle lõginaga kinni, keerati võtit. Täpselt nagu nendegi selja taga.
„Hansal on palju vaenlasi. Kadestajaid. Aga raadiosaatja… Raadiosaatja – deklareerimata ja sertifitseerimata, salakaubana sisse toodud… Mida see tähendab? See tähendab: te ei tegutse üksi. Teie sissetoomine on osa mingist plaanist. Keegi kavatses teie tegevust koordineerida. Imbuda Ringi territooriumile, luua siin pelgupaik, võib-olla leida sidemehed, saada neilt võltsitud dokumendid, pugeda peitu, oodata käsku… Ja astuda esile ettenähtud tunnil koos teiste tukkuragentidega.”
Homeros puuris Artjomi abitult oma läbipaistvate ausate silmadega. Aga too ei tahtnud talle vastata, välgutas talle kogu aeg silmavalgeid, libises ära.
Huvitav, kes see naine on? Mis temast sai?
„Ja see, et te vaikite, tähendab, et teil pole midagi vastu öelda. See tähendab, ma arvasin kõik õigesti ära, eks?”
Teist väljapääsu kabinetist polnud. Üks uks – tepitud, kõiki helisid lämmatav. Laud. Kell. Telefon. Ikoon. Nurgas, kardina taga voodi. Voodi. Kaetud sünteetilise pleediga. Aga kui selle taga… Kardin on tihe, läbi ei näe, aga selle taga… Voodil…
„Noh?”
Artjom avas suu, kavatsedes üles tunnistada. Svinolup tõmbus pingule, hoidis hinge kinni, lõpetas undamise. Tšekisti kell venitas veel aega. Ts-k. Ts-k. Ts-k. Homeros ahmis õhku, ei julgenud hingata. Ja keegi ei hinganud enam.
Naine püüdis majorit sellepärast viimase jõuga pimedaks muuta, et too oli teda tapmas. Võib-olla vajus talle peale… Ja kägistas.
See kardin. Selle taga. Ülestehtud voodi. Ja otse voodil. Kus ta magab.
Surnud. Aga äkki on ikka veel elus?
Püsti hüpata? Tõmmata kardin eest? Hakata karjuma? Ronida kaklusse?
Keegi ei hinga. Aga kui seal on tühjus?
„Kellele kavatsesite signaale saata? Mille kohta? Kust?” Major kaotas kannatuse.
Artjom vahtis teda tardunult. Pea täitus räpase põhjaveega, see ei mahtunud ära, pea ähvardas lõhkeda, valutas.
Kes ta on? Kes see naine on? Mille eest?
Tuleb midagi ette võtta. Ei saa siia jääda. Aga kas kardin, kas see on tema, Artjomi, asi?
„Kas sa tõesti süüdistad mind spionaažis, major? Punaste heaks?” Artjom ajas end pooleldi püsti.
Svinolup võttis õhust väikese tuhmi Makarovi, pani selle enda kõrvale lauale – must lai silmaava vaatas Artjomile silma. Aga nüüd oli hilja taganeda. Tuli avada tepitud uks, tuli tingimata väljuda sellest mugavast korterikesest. Väljuda ise ja viia välja vanamees.
„Avastasid mu vigastused, jah? Püssirohi? Hästi. Olgu, ma ütlen sulle, kust need pärinevad. Mäletad eelmise aasta lugu punkriga? Pead mäletama! Mäletad Korbutit Punaselt Liinilt? Sa pidid teadma! Sinu kolleeg ju! Mäletad, kui Ordu kaotas pooled võitlejad?! Hoidsime punaste eest kaitseliini! Teie, teie vaenlaste eest! Sest kui nad oleksid selle punkri endale võtnud… Aga teilt, teie Hansalt, palusime abi, mäletad?! Kui arvati juba, et nüüd on kõik! Aga teil, raiskadel, olid kõik jõud ilmselt nähtamatul rindel! Sealt pärinevadki minu vigastused! Sealtsamast, kust Möldri ratastool!”
„Keerake varrukas üles,” käskis major muutunud häälel.
Artjom kääris käise üles, krimpsutades nägu. „Kes siis veel, kui mitte meie?” Tätoveering oli juba halliks tõmbunud.
„Nüüd on vähemalt passiga selgus majas,” köhatas Boriss Ivanovitš.
„Kas on meile veel küsimusi?”
„Te olete minuga asjata nii närviline. Mul oli, muide, täielik õigus teid asjaolude selgumiseni kinni pidada. Te ehk ei tea seda, aga me oleme eriolukorra kehtestamise äärel. Ainuüksi eelmisel nädalal tuvastasime ja tegime kahjutuks viisteist Punase Liini agenti. Spioonid, diversandid ja terroristid. Ordu tegeleb muidugi millegi muuga. Ma saan aru. Aga teie Ordu, kogu minu lugupidamise juures, ei taipa vastuluurest tuhkagi. Teile võib ehk tunduda, et kogu planeedi saatus on ainult teie kätes. Te vist arvate, et Hansa rahu ja stabiilsus on midagi endastmõistetavat, eks? Aga kui ma ütlen teile, et vahistasime eile inimese, kes oli juba pääsenud ligi meie veevarustuse süsteemile? Ja kellelt konfiskeeriti kakskümmend kilogrammi rotimürki? Teate, kui piinarikas on surm rotimürgi tagajärjel? Või et samasugune muretuna näiv sitavedaja, nagu teie sõbrake, tõi vaadis, koos oma kaubaga, tankitõrjemiini Belorusskajale? Kas te kujutate ette, mis saab, kui paigaldada see õigesse kohta? Ja need on ainult diversandid. Provokaatoreid vahistame karjakaupa. Agitaatoreid. Nad alustavad halaga sellest, et meil pole siin õiglust, et rikkad lähevad rikkamaks ja vaesed vaesemaks, et Hansa lämmatab justkui äritegevust või et töörahvas elab kogu metroos kehvasti, sest Hansa imeb kõigist elumahlad välja, aga pärast on lendlehed – palun!”
Ta pani Artjomi ette tüki halli paberit, millel metroo kaart oli kui ämblikuvõrk: keskel istus rasvane ämblik. Ämblikule oli kirjutatud „HANSA”.
„Aga teisel pool on, keerake ümber: „Anna seltsimehele edasi!” või „Tule koosolekule!” Vaat nii. Loovad rakukesi. Saime pihta? Meie nina all valmistatakse ette revolutsiooni, on selge? Päeval ja öösel. Kas olete nende juures käinud, kardan küsidagi? Kas saate aru, mis meid siin kõiki ootab, kui midagi juhtub? Nad ei hakka meie peale isegi kuule raiskama, teevad armatuuriga vagaseks. Aga need, kes jõuga õnnelikuks tehakse, hakkavad üksteist sööma – ja sedagi talongide alusel. Vaat nii! Tuleb nõukogude võim! Ja mida te rahva mässu vastu teha saate? Palju Ordul on inimesi jäänud? Kolmkümmend? Nelikümmend? Nojah, eriüksus, nojah, kangelased, nojah, kui mitte teie, kes siis veel. Aga provokaatorite üleskeeratud, ülesässitatud massi vastu – mida te teete? Kas hakkate naisi tulistama?! Lapsi?! Ah?! Ei, mu sõber! Teie valdate ehk lähivõitluse taktikat või kindlustatud objektide vallutamist tormijooksuga, aga elu ei piirdu ju ainult sellega! Tead, kui palju on erinevaid elulisi olukordi?”
Ts-k. Ts-k. Ts-k.
Boriss Ivanovitš põimis käed; see justkui meenutas talle midagi ja ta jäi oma sõrmi – pakse, tugevaid – mõtlikult vahtima. Siis puudutas taas põske.
„Miks sa tahad Teatralnajale minna?” küsis ta veel kord, rahulikult. „Ja kes see sinuga kaasas on?” nikutas ta peaga Homerose poole.
„Täidan Möldri ülesannet,” vastas Artjom. „Kui tahate, võtke temaga ühendust, küsige. Minul pole volitusi. Taat on teejuht. Me läheme Paveletskajani.”
Homeros hakkas silmi pilgutama. Kuulis Möldrist. Mäletab, kuhu too Artjomi tegelikult saatis. „Peast segi”. Ent temagi ei tea kõike. Tätoveering on ju alles, aga kui keegi ütleb Möldrile, et Artjom teenib siiani Ordus… Kui keegi tõesti tõstab
