on?” puhises lotiga eit.
„Sest nad kõngevad nälga!” Vatsakas hõõrus oma hiiglaslikku kõhtu. „Nii nad siis ronivadki meie juurde sedasamustki. Et ära võtta ja ära jagada.”
„Hoidku jumal!” palus keegi vanaeidelik tagant.
„ Aga mina olin ükskord Punasel Liinil ümberistumisega. Pole neil seal midagi hirmsat. Täiesti tsiviliseeritud. Kõik on ühtemoodi riides. Meid hirmutatakse nendega!”
„Oled sa üldse kunagi sammukestki puhvertsoonist kõrvale astunud? Mina olen! Kohe seoti kinni, oleks peaaegu seina äärde pandud! Pealtnäha on neil kord majas, jah!”
„Nad ei taha tööd teha, priileivasööjad,” ütles suureninaline. „Meie oleme kõik saavutanud oma tööga. Kakskümmend aastat galeeridel. Aga nemad… Nad on nagu kihulaseparv. Muidugi, neile anna nüüd uusi jaamu, enda juures on nad juba kõik puhtaks teinud. Neelavad hoobilt alla.”
„Aga miks meie peame?! Mille eest?!”
„Alles hakkasime inimese kombel elama!”
„Kui sõda poleks olnud… Kui sõda…”
„Kui tahavad, söögu seal oma lapsi, aga ärgu meie juurde tükkigu! Meil pole nendega asja…”
„Oh, hoidku jumal! Ära lase sel juhtuda!”
Kogu selle aja sõitis dresiin rahulikult ja kiirustamata, popsutades meeldivat lapsepõlvest pärit bensiinisuitsu – läbi eeskujuliku jaamavahe – kuiv, vaikiv ja iga saja meetri järel energiasäästliku elektripirniga valgustatud.
Aga siis äkki – ropsti! – ja jäi pimedaks.
Kogu jaamavahes. Pirnid kustusid, nagu oleks jumal magama jäänud.
„Pidurda! Pidurda!”
Pidurid kriiksatasid, uperkuuti üksteise otsa lendasid lotiga tädi, ninaga mees ja kõik teised, kes olid pimedas eristamatud. Sülelaps hakkas niutsuma, sattudes üha suuremasse hoogu. Isa ei teadnud, kuidas teda rahustada.
„Jääge kõik oma kohtadele! Ärge minge dresiinilt maha!”
Üks taskulamp klõpsatas põlema, seejärel teine. Hüplevates kiirtes oli näha, kui rabedalt ja kohmakalt panevad kevlarsõdurid kiivreid pähe, kuidas nad astuvad vastutahtsi rööbastele, piirates marsruuttakso ümber, seistes inimeste ja tunneli vahele.
„Mis on?”
„Mis juhtus?!”
Ühel kevlarmehel hakkas raadiosaatja kahisema, ta keeras tsiviilisikutest eemale ja pomises midagi vastuseks. Ootas käsku – ei jõudnud ära oodata, kuid käsuta ei osanud ta midagi ette võtta ja tardus segaduses.
„Mis juhtus?” küsis ka Artjom.
„Ole nüüd, kõik on ju hästi!” vastas sviiter muretult. „Kuhu meil kiiret on?”
„Üldiselt tahaks…” venitas Ljohha huult imedes.
Homeros vaikis pingsalt.
„Minul on küll kiire!” Pambu isa ajas end poolpüsti. „Mul on vaja laps ema juurde viia! Annan talle ise tissi või?”
„Poisid, mida nad seal räägivad?” raputas vesinikblond tädi lotti võitlejate suunas.
„Istuge, naine,” käskis kevlar. „Ootame selgitusi.”
Minut tõmbus pingule kui pillikeel. Teine.
Pamp, keda tema oskamatu isa ei suutnud lohutada, laskis kuuldavale juba ulgu. Dresiini peast paiskus neile kõigile ärritunult silma miljon küünalt, otsides nutu allikat.
„Valgusta oma perset!” hüüdis isa. „Mitte sittagi ei suuda! Võtku need punased kõik siin endale, ehk löövad korra majja! Iga päev läheb vool ära!”
„Mida me ootame?” toetati tagalast.
„Kas sõidad kaugele?” oli sviitri hääles kuulda kaastunnet.
„Kultuuriparki! Veel pool metrood! Äiu-ää.”
„Lähme kas või jalgsigi!”
„Meil ei käi ju elektriga! Pane käima! Jõuaks jaama, sealt saab juba…”
„Aga kui see on diversioon?”
„Ja meie julgeolekuteenistus? Kus see on, kui vaja on?! Lasksid läbi!”
„Ega see ometi juba algus pole, issand?!”
„Ma räägin, et lähme jalgsi. Tasahaaval…”
„Mille eest me neid makse maksame!”
„Ootame juhiseid!” pomises võitleja raadiosaatjasse, aga sealt tuli vastuseks vaid köhatus.
„Kindlasti diversioon!”
„Aga mis see seal on? Näita valgust…” Sviiter kissitas silmi, näitas sõrmega pilkasesse pimedusse.
Üks kevlarmees suunas laterna tema juhatusel mustale augule. Tunnelist läks maapõue käik, kitsas koridorike.
„Mis see veel on?” imestas sviiter.
Kevlarmees lõikas talle kiirega silma.
„Ärge toppige oma nina, mees,” käratas ta. „Kes teab.”
Sviiter ei solvunud. Tõstis käe silmade kohale valguse eest kaitseks.
„Nähtamatutest vaatlejatest… Olete kuulnud?”
„Ah?”
„Noh… Metroo 2-st. Et valitsus… Endise Venemaa juhid… Suure Venemaa… Et nad pole kuhugi kadunud. Ei jooksnud ära. Ei saanud surma. Ei põgenenud kuhugi Uuralitesse.”
„Ma olen Uuralitest kuulnud. Seal on Jamandau või mis selle nimi oligi. Mäealune linn. Kõik kupatasid kohe sinna, kui lahti läks! Meie kärvaku siin, aga esindusisikud… Seal elavadki.”
„Jama! Nad ei jätnud meid maha. Nemad poleks meid, rahvast, reetnud. Nad on siin. Meie kõrval asuvates punkrites. Meie ümber. Hoopis meie reetsime neid. Unustasime nad. Ja nemad… Pöördusid meist ära. Aga siin kusagil… Ootavad. Hoiavad meil siiski silma peal. Kaitsevad. Sest me oleme neile nagu lapsed. Võib-olla on nende punkrid meie jaamade seinte taga. Aga nende salatunnelid on meie omade seinte taga. Käivad ümber meie. Jälgivad meid. Ja kui oleme ära teeninud… Pääsemise. Siis tuleme neile meelde. Päästavad ära. Tulevad Metroo 2-st ja päästavad ära.”
Dresiinil jäädi vaikseks, vahiti musta käiku, pilkase pimeduse keerist, hakati sosistama.
„Kurat teab…”
„See on jama jutt,” heitis Artjom kurjalt. „Ketserlus! Ma olen seal Metroo 2-s käinud.”
„Noh?”
„Mitte midagi. Tühjad tunnelid. Tühjad tunnelid ja kari metslasi, kes toituvad inimlihast. Ongi kõik teie Vaatlejad. Nii et istuge
