maapinnale oli kinni aetud, suletud. Ülekäik – ära lõigatud. Tunnel – kaelani külma ja räpast vett täis. See ilmselt kiirgas ka veel; mine suple sellises. Kramp lööb sisse, latern läheb lühisesse ja lengerdad nagu ujuk, näoli vees, kuni kopsud täituvad.
Nähtamatute rööbasteede kõrval istusid kohalikud, sügasid ennast, püüdsid sügavusest mingite võrkudega parem mitte mõeldagi keda ja neelasid siinsamas toorelt.
„Sa võtsid minu nugiussi ära! Anna nugiuss tagasi, sunnik!” haaras üks kalur teisel juustest.
Neil polnud paate ega parvesid. Nad ei saanud Mendelejevskajalt kuhugi minna ega kavatsenudki. Aga mida pidid tegema Artjom ja Homeros?
„Miks kõik on vee all? Kas see on madalamal kui Novoslobodskaja?” küsis Artjom valjusti.
„Kaheksa meetrit sügavamal,” tuletas Homeros meelde. „Kogu vesi tulebki sealt siia.”
Pruukis vaid ülekäigu treppidest kaugemale minna, kui kleenukesed lapsed haarasid jalgadest. Hansa kordonisse nad tulla ei julgenud; kuidagi hoiti neid sealt eemal.
„Onu, kuulikest. Onu, kuulikest. Onu, kuulikest.”
Kleenukesed, aga sitked. Hopsti! Tabad võõra käekese taskust. Libeda, kiire, vilka. Püüdsid justkui kinni, aga tühjad pihud. Ja kes see saatana sigudik oli – ei saagi teada.
Maa-alused jõed voolasid kogu metroos, kriipisid betooni, palusid lasta end sügavatesse jaamadesse. Kes suutis – ujus välja: kindlustas seinu, pumpas läga, kuivatas niiskust. Kes ei suutnud – uppus vaikides.
Mendelejevskajal ei viitsinud rahvas sõuda ega ka uppuda. Aeti kuidagimoodi läbi. Varastati kusagilt kokku torutellinguid, poolitati nendega saal, valmistati endale neist džunglid, roniti kõrgemale, lae alla, ja jäädi sinna, nendele raudliaanidele rippuma. Kes oli häbelikum, mässis oma pesa ümber kilekotte, et tema elu väljast ei vahitaks. Kes oli lihtsam, see tegi otse ülemistelt korrustelt kõlavalt, kõigi nähes vette oma asja ja polnud midagi.
Varem sobis Mendelejevskaja saal, pidulik ja vaoshoitud, valgest marmorist, ruumikate ümarate võlvkaartega näiteks õnnepaleeks. Kuid porijoad ilastasid marmorplaadid seintelt lahti, viisid elektri lühisesse ja kustutasid kavalalt nurgelised metall-lühtrid, inimesed muudeti aga kahepaikseteks. Vaevalt et siin keegi veel paari läks – roniti lihtsalt kõrgemale, et mitte tagumikku märjaks teha, ja ühtiti kiiruga.
Kes ei püüdnud nugiusse, istus oma korrusel-koikul osavõtmatult ja muserdatult: ajasid pimeduses nahka, lobisesid ja itsitasid arulagedalt. Teisi tegevusi siin ilmselt polnud.
„Mida süüa?” kordas Ljohha segaduses, ronides märjast kuiva kätte, peletades kerjuseid ja vaadates nukralt oma saapaid.
Tema järjekindlus pani ka Artjomi kõhu pilli lööma. Prospektil oleks tulnud süüa: seal tehti sealihašašlõkki ja oleks saanud kausitäie hautatud seeni. Aga siin…
„Kuulikest, onu!”
Artjom haaras oma reisikastist kõvemini kinni, peletas jõnglased eemale. Taas askeldasid taskus kellegi sõrmed. Leidsid midagi, sikutasid, aga Artjom oli valvel. Pihku jäi väike tüdruk, umbes kuuene. Juuksed olid sassis, iga teine hammas puudu.
„Kõik, nurjatu! Anna ära, mis sul seal on?!”
Ta surus sõrmed ükshaaval lahti, püüdes vihastada. Tüdruk ehmus justkui, aga püüdis ülbitseda. Lubas Artjomi suudelda, kui too lahti laseb. Tal oli käes seen. Kust sai Artjomi taskusse seen? Toores seen, peenralt. Mis jama see on?
„Mis sa nüüd, anna seen! Ihnuskoi oled või?!” hakkas plika kiunuma.
Ta taipas: Anja pani.
Sokutas talle hüvastijätuks seene: selline sa oled, Artjom. Selline sa oled, selline on sinu olemus ja loomus, ära unusta seda oma kangelaslikel rännakutel. Ära unusta ennast ja ära unusta mind.
„Ei anna,” ütles Artjom kindlalt, pigistades lapse kätt kõvemini, kui oli kavatsenud.
„Valus on! Valus! Koletis!” hakkas tüdruk kiunuma.
Artjom laskis sõrmed lahti, vabastas hundikutsika.
„Seisa. Oota.”
Tüdruk tahtis talle juba mingi rauajupiga kaugemalt äsada, kuid tardus, soostus kannatama. Tähendab, uskus veel pisut inimestesse.
„Säh!” Artjom sirutas tema poole kaks padrunit.
„Viska!” käskis plika Artjomi. „Koletis. Ma ei tule sinu juurde. Kui, siis ainult natuke.”
„Kuidas me siit välja pääseme? Tsvetnoi bulvarile?”
„Ei pääsegi!” Ta nuuskas pihku. „Kui on vaja, viivad ise kaasa.”
„Kes?”
„Kellel vaja!”
Artjom viskas talle pihku ühe padruni, teise. Esimese püüdis tüdruk kinni, aga teine kukkus vette ja otsekohe ronisid selle järel külma hägusse kolm jõnglast. Plika virutas neile kannaga ninna, kõrva, kõtt, kõtt, minu oma! Aga juba vedas kellelgi teisel. Tüdruk ei hakanud solvumisest nutma, vaid ütles õnneseenele otsustavalt:
„Olgu, raisk, küll ma su kätte saan!”
„Kuule, sõbranna,” kutsus teda Ljohha. „On siin kellelgi süüa? Et end mitte ära mürgitada? Juhata meid, annan sulle veel ühe kuulikese.”
Plika jäi teda kahtlevalt vaatama, siis tõmbas ninaga.
„Muna tahad?”
„Kanamuna või?”
„Ei, kurat! Muidugi kanamuna! Küla teises otsas on ühel.”
Ljohha rõõmustas ja Artjom jäi ka äkitselt seda muna uskuma: keedetud, munavalge nagu inimese silm ja rebu kui päike laste joonistustel, värske ja pehme. Ja tal tuli endalgi munaisu, aga veel parem olnuks kohe kolmekordne härjasilm, mis oleks praetud rammusa searasvaga. VDNH-l ei peetud kanu ja viimane kord õnnestus tal praemuna süüa Polises, rohkem kui aasta tagasi. Kui neil Anjaga kõik alles looma hakkas.
Artjom peitis meeneseene sisetaskusse.
„Mina olen käpp,” ütles ta Ljohhale.
„Hakkavad muna õgima!” kuulutas plika.
See uudis tegi jõnglased ärevaks. Kõik, kes püüdsid Artjomilt padrunikest nuiata, loobusid unistuste saagist, lõpetasid almuse lunimise; kogunesid vaikides ja suuri silmi tulnukate ümber.
Tuli kogu delegatsiooniga, nagu tibupesakonnaga, hüpata aluseid mööda platvormi vastasotsa, sinna kusagile peidetud kanala juurde. Lapsed ronisid neile tellingutel järele, lippasid, jooksid ülemistel korrustel ette, vahel kukkusid kiunudes sohu.
Naridel pooleldi tukkujad vaatasid neile nürilt ja jõuetult järele, harutades loiult lahti segaseid mõtteid:
„Ehk lähme täna klubisse? Lugesin kuulutust, mingi lahe rootslane saabus. Elektroonik.”
„Ta tuli sinu hinge järele. Nad on seal Rootsis kõik peded. Eile näitas telekast.”
„Nad
