on kõigest kaheksa meetrit, aga oleksime nagu põrgusse laskunud.”
„Ära põe!” ergutas teda Ljohha. „Tähendab, ka põrgus on omad! Ja vene keelt pole ära unustanud, tublid!”
Nad jõudsid selle neetud külakese teise otsa. Tupikuni välja.
„Siin!” Plika sülitas. „Siin ta on. Anna kuul!”
„Hei, perenaine!” hüüdis maakler üles. „Räägitakse, et kaupled munadega?”
„Täitsa olemas,” ülevalt jäi rippu sassis habe.
„Anna kuul! Anna kuul, koletis!” muutus plika ärevaks.
Ljohha hingas kibedalt ja ahnelt sisse, aga klaaris teejuhiga arved. Ümberkaudsetelt naridelt jälgiti seda kadedalt.
„Mis maksab?”
„Kaks!” nõudis habe. „Kaks kuuli!”
„Ma võtaks paar tükki ja veel… Seltsimeestele ka kolm tükki. See on sul sajandi tehing, vennas!”
Üleval tekkis liikumine, hakati ägama. Hetke pärast seisis külaliste ees mehike, kellel oli pintsak paljale ihule tõmmatud. Häbe oli kaetud valge seelikuga, mis oli tehtud alt katki lõigatud laiast kilekotist, millel oli kulunud kiri „Aša”; habe oli räsitud ja prahti täis, silmad põlevad.
Ühes käes kandis mehike enesekindlalt võimusümbolit nagu tsaari riigiõuna – sõnnikuga määritud kanamuna. Teisega embas ta õrnalt, aga kindlalt kõhna kana, kellel oli vaevatud pilk.
„Oleg,” tutvustas habemik end väärikalt.
„Oležek, kas allahindlust ka saab?” kõlistas maakler kotiga.
„Kõigel on oma hind,” ütles Oleg kindlalt. „Muna maksab kaks padrunit.”
„Olgu… Kurat sinuga. Anna siia. Keedetud? Ja veel neli. Säh sulle… Üks, kaks… Viis. Kümme.”
„Ei saa!” Oleg raputas pead.
„Mida ei saa?”
„Muna on üks. Andke kaks kuuli. Mulle pole üleliigset vaja.”
„Kuidas üks?” sattus Artjom segadusse.
„Kogu jaama peale üks. Täna. Võta, kuni teised pole üles ostnud. Ja see on toores. Siin pole kuskil keeta.”
„Kuidas seda siis süüa?” tõmbas Ljohha näo krimpsu.
„Joo, kuidas. Toksi katki ja joo.” Oleg näitas, kuidas. „Aga raha ette.”
„Olgu. Siin on sulle padrunid. Ma kardan tooreid mune. Ükskord olin kuu aega voodis pikali, oleksin peaaegu otsad andnud. Ma keedan kusagil ära.”
„Ei!” Oleg ei lasknud muna käest ega võtnud ka padruneid. „Joo siin. Minu juuresolekul! Või ma ei müü!”
„Miks nii?” imestas maakler.
„Sellepärast. Kirjule on vaja kaltsiumi. Millest ta peaks teie arvates koore tegema?”
Hunditüdruk seisis siinsamas, jälgis. Noppis elutarkust. Ülejäänud ronisid hämarusest välja, valmistusid millekski. Mitte ainult lapsed – ka täiskasvanud, kes elasid lähemal, nihkusid samuti siiapoole.
„Mi-da?” küsis Ljohha üle.
„Koor koosneb kaltsiumist. Oled koolis käinud? Et muneda uut muna, on tal vaja kaltsiumi. Kust ma seda teile siin võtan? Nii et mugi. Koor jääb baasi. Ta nokib koore ära ja homme võite teise muna järele tulla.
„Ja selle eest kaks padrunit?!”
„Kõigel on oma hind!” Oleg oli kõigutamatu. „Mina ei rikastu inimeste arvelt! Ühe padruni eest ostan seeni Kirjule, teise eest endale. Päevaks. Aga homme on uus muna. Kõik on läbi mõeldud. Kõik töötab. Nagu Šveitsi kell. Kui sina ei taha, söödan erikomandole. Nemad hindavad koogelmoogelit. Noh? Võtad?”
„Kellele?” küsis Homeros.
„Anna oma koogelmoogel siia,” torises Ljohha.
„Löö koor katki ettevaatlikult, et see puruneks sissepoole.”
„Ära õpeta, tean isegi!”
Toksti.
„Meisterlik augutegemine!” sosistas keegi ümberringi kogunenud rahvasummas aupaklikult.
„Kas on maitsev?” küsis punnis kõhuga poisike kadedalt.
„Ära joo nii kiiresti! Tõmba, tunneta!” sosistas meestest vaevu eristatav naine.
„Munarebu, kas munarebu läks juba alla, kes näeb?”
„Ta sööb justkui iga päev mune!”
Ljohhat ei seganud kaasaelajad. Ta ei märganud neid.
„Just, hakka seda veel keetma! Muna on toorelt hea. Munavalge on nagu vedel klaas. Inimese hing näeb vist kuidagi niimoodi välja,” rääkis Oleg habet sügades.
„Kuule, onu,” ütles Artjom talle. „Kuidas siit minema pääseb?”
„Kuhu? Milleks?”
„Mis teil siin edasi tuleb? Tsvetnoi bulvarile.”
„Midasealpüüdaon?Mittemidagi!”kuulutasOležekkategooriliselt.
„Aga võtame näiteks,” jäi maakler valjuhäälselt mõttesse, nautides määrdunud muna. „Kui sa läheksid usse püüdma ja paneksid iga päev ühe muna kõrvale, aga siis müüksid kohe kakskümmend muna Hansale ja ostaksid endale sissetuleku eest teise kana? Siis ei tööta sa enam nulliga. Jõuad kuu ajaga plussi, ah?”
„Ja toidan teda nugiussidega? Kana on delikaatne olevus, ta kärvab nugiussidest! Kah mul tuli tarkpea välja!”
„Aga kui oodata tibusid? Kui ma annaksin sulle kuulid krediiti, et kukke osta?” Ljohha hakkas allesjäänud padrunitega mängima, neid kõlistama. „Või tuleksin selle kukega isegi osanikuks 50 protsendi eest meie tulevases aktsiaseltsis. Ah?”
Nüüd ei pidanud hunditüdruk, kes oli seda kõike ainiti jälginud, enam ausa elu igavust vastu, viskus ette, sukeldus alla ja virutas maaklerile altpoolt vastu kätt; teravad messingkuulikesed kerkisid õhku ja langesid aluste laudade vahelt, läbi kõntsa põhja. Munahuvilised muutusid ärevaks.
„Ah sina, pisike rämps!” pistis maakler kisama. „Löön maha! Andke kõik tagasi!”
„Siin see sinu krediit nüüd on!” rõõmustas Oležek. „Hakka veel võlaorjusesse ronima! Mille nimel?”
„Keri kuradile!” Ljohha laskus põlvili, hakkas häguses külmas vees sobrama, otsides oma uppunud padruneid; lõpuni joomata muna hoidis ta kõrgel vabas käes.
Plika oli roninud kuhugi ligipääsmatusse kohta, pugenud katkiste kottide vahele peitu ja palvetas seal vist oma kodutule jumalale, et maakler ei saaks põhjast kätte kõiki kuule. Ülejäänud
