lämmatanud. Küllap tuleb veel aeg.”
„Ma ütlen: tulge meiega!” rõugearmiline ei võtnud kätt Artjomi õlalt. „Vabatahtlikuks! Raudsesse leegioni! Sa oled ju oma! Oled ju?”
„Ei, mehed. Meie ei tegele poliitikaga. Meie lähme bordelli.”
Pigistas lausa kõri. Aga see käsi põletas läbi polo: kohe-kohe hakkab kärsahaisu tulema. Oleks tahtnud nastiku kombel välja vingerdada, selle käe alt ära minna. Aga kuhu?
„Kas häbi ei ole? Teda kutsutakse metrood päästma, aga tema ronib kärssapidi oma molli tagasi. Oled sa üldse mõelnud, miks me sellisesse olukorda oleme sattunud? Oled sa üldse mõelnud, kuidas meie, inimesed, saame ellu jääda? Oma peaga? Pole sa sittagi mõelnud. Käid ainult mööda litse. Märjad tussid pakuvad huvi, aga rahva tulevik sind ei koti.”
„Kuule, Pantser, jäta meelde! Äkki trukib seal värdjat? Huu! Ah?”
„Kuule, taat, ehk tuled sinagi? Vanas eas on aeg ka hingele mõelda! Sina peaks ju küll normaalne olema! Või oled vähiga? Füürer võrdsustas selle, räägivad…”
„Pole hullu. Raudne leegion pannakse kokku ja siis… Kohe hakkame trenni tegema… Pärast tuleme tagasi ja tuletame kõigile meelde… Elajatele. Me veel astume metroos. Marsisammul.”
„Mis see Raudne leegion on?” ei pidanud Ljohha vastu.
„Vabatahtlike leegion. Omadele. Kellele värdjad asu ei anna.”
„Minu juhtum!”
„Oo! Vaata seal… Tasa… Oleme vist kohal.”
Tsvetnoi bulvaril võttis neid vastu prožektor, nii et jaamale tuli läheneda kissis silmi, peaaegu pimesi. Valvurite asemel seisid siin väljaviskajad; neid ei huvitanud viisad ega passid. Ainult padrunid: tulite kasutama või pealt vaatama?
„Arsti on vaja! Kas arsti on?!” Vaevalt jõuti randuda, kui Artjom ronis platvormile, tiris maaklerit kraest.
Oležek oli juba alla andnud ega soninud enam. Tema suust tuli punaseid mulle. Ustav kana tukkus tema auklikul kõhul, et Oležeki hing ei saaks augu kaudu lahkuda.
„Arsti või meditsiiniõde?” hakkas räsitud valvur naeru lagistama: nina sisselöödud, kõrvade asemel varesejalad.
„Inimene on suremas!”
„Meil on ingleid ka.”
Aga näidati siiski: olgu, tohter on seal.
„Ta on küll halva kuulsusega haiguste asjatundja. Nii et kuuli asjus vabandage, aga tripperi teeb kohemaid kindlaks.”
„Haara kinni,” käskis Artjom maaklerit.
„Viimast korda,” hoiatas too. „Mina ei tulistanud teda.”
„Pole sind kellelegi vaja,” andis teadvuseta Oležekile edasi Homeros, haarates ühest jalast. „Ainult kanale.”
„Muide! Kana!” ütles Ljohha.
Liiguti läbi jaama. See pidi Homerose arvutuste järgi asuma sügavamal kui Mendelejevskaja; ent vett oli siin just nii palju, et muuta rööbasteed kanaliteks, aga platvorm ise jäi kuivaks. Vastuseks Homerose imestusele, miks nii, selgitas Ljohha: ei upu ja kõik.
Mis oli Tsvetnoi bulvar olnud varem, polnud enam võimalik aru saada. Nüüd oli siin üksainus suur urgas. Kabiinideks, toakesteks, saalikesteks eraldatud, piiritletud vineeriga, puitlaastplaadiga, kastipapiga, lükandsirmidega, kardinatega, eesriietega – Tsvetnoi oli muutunud läbimatuks labürindiks, milles oli rikutud kõiki mõõtmeid. Selles jaamas polnud põrandat ega lage. Kusagil oli suudetud mahutada katuse alla kaks korrust, aga kusagil kolm. Mingid uksed viisid looklevatest kitsastest koridorikestest koikusuurustesse numbritesse, aga teised samasugused platvormialustesse ruumidesse, mis olid sama suured kui jaam; kolmandad viisid teadmata kuhu.
Siin käis tohutu undamine: iga tuba kõlas oma viisil, aga tube oli tuhat. Kusagil nuteti, kusagil oiati, kusagil naerdi, kusagil püüti karjeid summutada reipa muusikaga, kusagil karjuti purjus laule, aga kusagil uluti õudusest. Vaat milline ühine hääl oli Tsvetnoil: nagu saatana koor.
Noh, ja muidugi naised.
Hoorainglid ja karmid naised pagunitega ja auklikes sukkades saatuslikud naised ja palja taguotsaga meditsiiniõed; ja lihtsalt vulgaarseid litse, ilma eputamata – oli terve diviis. Nii palju kui andis mahutada, täpselt nii palju ka mahtus. Kõik karjuvad, kutsuvad, paisutavad oma võlusid üle, püüavad pilku, kõigil napib aega: üheks maohüppeks, kuni temast möödutakse, need pool meetrit. Ei hammustanud läbi, libises maha, ei pritsinud armumürki kriimustusele – kõik, läinud.
Kes ei tööta, see ei söö.
Ljohha valu vaibus kohe, haav hakkas isegi nagu kokku kasvama. Aga Homeros oli siin vales kohas; ainult päris alguses, kui sukelduti keerlevasse ja lõputusse koridori, keeras ta oma luidra kaela tagasi nii, nagu see ei saanudki keerduda – ja vaatas pärast muudkui tagasi, piiludes üle õla.
„Mis on, taat?” küsis Artjom temalt.
„Tundub… Kogu aeg tundub… Igal pool… Kogu aeg…” vastas Homeros. „Üks plika… Kellega… Kes…”
Oležeki paljas jalg hakkas Homerosel käest libisema.
„Tubli, taat!” puhises Ljohha.
„Hoia parem. Seal. Too uks!”
Surija kanti sisse. Seal oli järjekord purustatud hingedest ja kihelevatest kehadest. Ainult naised. Tohter tuli välja – paksude prillidega, plotskiga, kähedahäälne ja mehelik.
„Temast pole elulooma!” teatas maakler talle igaks juhuks.
Et Oležek ei määriks vastuvõturuumi oma viimase verega, nõustuti ta kohe ette võtma. Pandi harkisjalu naiste tooli, võeti padrunisalv avansiks, kui ta siiski kärvab, ja kästi mitte ootama jääda.
Ljohhale anti piiritust, et joota suud käel, aga ta jäi ikkagi järjekorda.
„Nad istuvad siin nagu inimesed, mitte nagu professionaalid,” selgitas ta Artjomile sosinal, viidates kurbadele daamidele. „Äkki kohtan seda õiget?”
Äkki. Jäeti hüvasti.
Ma tegin, mis suutsin, selgitas Artjom endale. Seekord tegin, mis suutsin.
Kõnni julgelt.
„Vaat: sinna või siia.”
Nad istusid mingis toakeses. Postil kooldus inetu ja alatoitluses plika, kes oli umbes neljateistkümneaastane; rindu polnud tal üldse ja roided turritasid haledalt, tõmmates viledaks pestud trikood pingule. Ta muudkui ronis oma kontidega Artjomi supikaussi, aga tollel oli piinlik teda minema ajamisega solvata, sest teisi kliente tal polnud, ja Artjom tegi lihtsalt nägu, et siin pole mingit posti ega plikat. Või oli see veelgi solvavam? Kus on prostituudi uhkus, millises kohas? Pole teada. See-eest oli supp odav, aga tuli juba kokku hoida. Padrunid olid kadunud kiiresti ja tühja-tähja peale.
Seinal rippus metroo kaart. Sellest jutt käiski.
Tsvetnoi bulvarist läks edasi kaks teed. Üks – otse – viis
