poiss tuleb vastu, pühib kleidivarrukaga huuli, aga endal on vuntsid: nagu värdjate tsirkuses – habemega naine… Siin oli ju varem tsirkus, otse selle jaama kohal… Kuulus vana tsirkus Tsvetnoi bulvaril…
Veel üks uks. Äkki siin? Neil peab siin ju kuskil olema…
Mingi pidulaud. Maskeraadimaskides. Tähendab taheti maskeraadimaske… Kas nad joonistasid need ise või? Kas too ei põgenenud… Siit?Talle tõuseb vastu selline habras, peen ja täiesti… Peidab käega… Käes… Ja kael… Vastu kaela… Tunneb, et kael… Et seal…
„Istu. Istu. Ära mine ära. Istu. Ole meiega.”
„Mul on… Seen. Anja,” leidis taskust seene, võttis sellest kinni nagu amuletist.
„Naljakas.”
„Kus teil on? Ma pean… Ma pean!”
„Seal. Sinna. Pärast tule minu juurde. Palun.”
Aga ei, sinna ta enam tagasi ei läinud: eksis ära.
Ja pärast väsis ära ja oli mingi laud ja ümber laua olid inimesed, aga laua all olid tüdrukud. Vastik on, aga pole jõudu edasi minna. Istus maha. Lagi keerleb, keerleb, mis tõestab, et kogu universum keerleb ümber Maa. Üks tuuakse välja, alasti, ja virutatakse nuudiga tema kinniseotud käte pihta. Ülejäänud vahetavad pilke, plaksutavad.
„Ära tee!” Artjom ajas end püsti, nii palju kui suutis.
„Kes sa oled? Ah?!”
„Ära tee! Ei alanda!” Tema löögid ei tabanud, aga ta püüti kinni, hoitakse.
„Ta ju ise! Kes teda hoiab? Me toidame teda!”
„Opakas!” hüüab plika. „Kao ära! Ma teen tööd!”
„Äsa talle!
„Viruta, ära haletse!” palub neiu; tema palub neid.
„Ja sina… Ära proovigi! Sa oled! Oled ju!”
„Sa ei taha seda ise! Ta ei taha ise! Tal pole lihtsalt kuhugi minna! Kuhu tal minna on?!”
„Tarkpea! Kuhu meil kõigil minna on? Piitsuta, piitsuta! Nüüd tisside pihta!”
„Ai!”
„Just! Anna mulle, ma taban paremini!”
„Istu! Istu, joo! Joo meiega! Stalker? Kas sa oled stalker?”
„Ma ei… Teiega! Ei joo! Ärge puutuge! Elajad! Kõik! Kuhu minna? Mina tean, kuhu!”
„Kuhu siis? Ah?!”
„Otsima! Otsima, kus inimesed on veel ellu jäänud! Otsima! Lahkuda siit neetud paigast! Me… Muutume siin kelleks? Elajateks! Mul on teist…”
„Stalker! Fantaseerija! Kuulsite? Üles! Oled sa oma kukalt näinud? Kiilaned, vennas! Ja et me tuleksime sinu järel? Ahah!”
„Aaai!”
„Ah, kui hea! Ah, kui magus! Ah, l-litsike!”
„Aga mida me siin metroos teeme?! Välja sureme! Kahepealised… sünnivad! Sõrmedeta sünnivad! Küürakad! Ilma silmadeta sünnivad! Silmade asemel on lima! Igal kolmandal on vähk! Struuma! Lugege kokku, kui paljudel on struuma! Kuni oskate arvutada! Teie lapsed ei oska enam midagi! Teie peksate siin meelelahutuseks näkke! Aga naaberjaamas… Mendel… Mendelejevskajal… Seal on kõik! Juba! Koopad! Kahekümne aastaga! Koo! Pad!”
„Pea hoogu… Pea hoogu, stalker! Sa räägid ju õiget juttu. Ta räägib ju õigust, eks? Oma inimene!”
„Aga Mendelejevskaja on hea jaam! See bordell on sellega võrreldes – ptüi!..”
„Ta räägib ju õiget juttu! Sureme välja! Geenid… Geenid on rikutud. Joome, stalker! Mis su nimi on? Õige, mehed?”
„Geenid on tuksis! Puhtust pole! Kallake talle… Meil on siin salaja, stalker. Sinu terviseks! Geenipuhtuse terviseks!”
„Ah? Mis?”
„Teisiti me ei pääse. Raske töö. Räpane töö. Aga keegi peab seda tegema. Meie terviseks!”
„Meie terviseks!”
„Reichi terviseks!”
„Reichi terviseks!”
„Käige kuradile! Mina fašistide terviseks… Sõdisid… Vanaisad…”
„Vahi stalkerit, ah? Hakkas sõdima! Fašistid! Sa ei jälgi füüreri esinemisi! Me pole enam sada aastat fašistid! Peajoone muutus! Ja mustppp… Nii! Kõik inimesed on vennad, taipad? Kui geenid pole tuksis! Inimesed peavad kokku hoidma. Värdjate vastu! Sest metroost on ainult üks pääsemine… Ja-ja-ja…”
„Geenide! Puhtus! Rahva! Pääsemine!” karjuvad kooris.
„Darwin oli ikka kõva mees!”
Sellistel jalgadel ei lähe kuhugi.
„Tuleb! Tuleb puhastada, stalker! Sina roni seal, roni! Otsi, kus võib elada! Terviseks! Ha-ha-haa! Aga meie seni… Koristame. Igal on oma! Töö! Sa oled normaalne! Normaalne! Ei kuse! Viruta talle!”
Kogus jõudu, et maha roomata, laua alla vajuda. Aga seal on paljad näkid, oraatorite jalge vahel. Ta hakkas oksele.
Roomas neljakäpakil minema. Teda saatis aplaus.
„Elajad… Loomastunud… Ja mina olen teiega… Loomastunud…”
Pärast hakkasid toad-toakesed-toakesekesed juba keerlema, imelikud, olid või ei olnud, värvitud, papist, täiskleebitud alasti alasti alasti ihuga, ja näkku ronivad ka alasti ja keegi püüab temal alasti sõitu teha ja kogu aeg, kogu aeg käib keegi kannul hiilib ajab taga on see kurat või kes või saadeti mõrtsukas need lõbutsejad nendega peaks niimoodi silmusesse siplema kas nende seas polnud kedagi kes ta kaks aastat tagasi süüdi mõistsid võib-olla oligi aga selja taga on sammud ja tuleb liikuda kiiremini aga kuidas sa käpukil liigud see pole vist ikka mõrtsukas vaid kurat saatan käib tal kannul tahab ära viia ära tahab vedada veel kaheksa meetrit sügavamale järgmisele ringile aga mis seal on mine ära mine ära ma ei taha sind kus on seen kus on minu seen mille ta mulle kaasa pani kus on mu talisman nende deemonite eest issand päästa!
„Vaat siia. Siia. Nii. Meil on siin mugav diivan.”
Imelik saal kui imelik saal ja see lühter ja lagi palju siin on lagi on oma neli meetrit kas see on võimalik ja kust nii palju valgust tuleb mida ta mulle pakub mis inimene see on jõudu pole pole jõudu miks on uksel turvamees? Andke andeks, ma kuulasin kogemata pealt. Hakkas huvi pakkuma. Stalker, jah? Unistate teiste ellujäänute leidmisest? Te ei usu, et oleme siia täiesti üksinda jäänud? Vastik, saan aru. Vastik on isegi ette kujutada, et mitte kusagil, üldse mitte kusagil peale meie metroo pole keegi pääsenud.
„Kes? Kes sa oled?”
Kuidas teile tundub, kui äkki selguks, et maailm pole üldsegi hävitatud? Kas te arvate, et inimesed läheksid metroost välja? Jätaksid siin kõik maha? Hakkaksid korraldama endale uut elu kusagil teises kohas?
