aga võib-olla kehastus ümber.
Režiimi võib tappa, impeeriumid jäävad vanaks ja surevad, aga ideed on nagu katkupisikud. Need kuivavad ja uinuvad hukatusse viidud surnutes ja ootavad nii kas või viis sajandit. Hakkad tunnelit kaevama, satud katkukalmistule… Puudutad vanu luid… Ja pole tähtis, mis keeles sa varem rääkisid, millesse uskusid. Pisikule sobib kõik.
Aga endisest Sokolniki harust, mis poolitas metroo, oli ammugi saanud Punane Liin. Nimi polnud pandud värvi, vaid usutunnistuse järgi. Unikaalne eksperiment: kommunismi ehitamine eraldiseisval metrooliinil. Valem on sama – üleüldine elektrifitseerimine pluss nõukogude võim. Ja selle võrrandi ülejäänud muutujad; mis pole tegelikult üldse muutujad, kui palju aega ka mööda ei läheks.
Mõned surnud on elavatest kõbusamad.
„Ma ei saa Reichi minna,” Artjom raputas pead. „Ei tohi. Tõmba Tšehhovskaja maha.”
Homeros vaatas talle küsivalt otsa.
„See on siiski lühim tee. Tšehhovskajalt Tverskajale, aga seal on Teatralnaja juba järgmine.”
„Tõmba maha! Mul on seal…”
„Sa oled ju venelane? Valge.”
„Asi pole selles. Mind…” Artjom kutsus sõrmega meeleheites kepslevat plikat. „Tule, söö suppi. Minu kulul. Ära tilpne siin.”
Ta ei suutnud pärast Hansa vestlusi avameelne olla. Kõikjal kangastusid sviitrid.
„Pole tähtis. Ma ei lähe läbi Reichi. Neid jätiseid ma… Parvel, kui siia sõitsime… Talitsesin end vaevu. Kui neid poleks olnud viis… Viiega on kuidagi… Ebamugav… See meie surija ka veel… Munaga…”
„Loll olukord…” Homeros silitas põlvedel tukkuvat kana. „Kahju mehest.”
„Täna oli pikk päev.” Artjom pühkis suud. „Hei! Hei, ettekandja!”
„Ah?” Ettekandja oli eakas, räpakas, ükskõikne.
„Mida sul on? Samakat on?”
„Seentest. Nelikümmend kaheksa kraadi.”
„Jah. Võtad ka, taat?”
„Kui, siis viiskümmend grammi. Ja vorsti. Muidu murrab maha.”
„Mulle sada.”
Toodi.
„Kuidagi lõputu päev. Joome selle idioodi terviseks. Oležeki. Et ta elaks. Et ma ei näeks teda ta munaga unes.”
„Olgu. Väga rumal lugu. Ajuvaba.”
„Mind kraapsas ju lähedalt. Tead, midagi ei tunne. Brr. Praegu mõtlen: kõik oleks võinud lõppeda. Ja mitte kõige hullemal moel. Kas see oleks sinu raamatusse sobinud? Prauhh! Ja selline lõpp, eks? Juhuslik kuul.”
„Kas sa arvad tõesti, et võinuksid seal surra?”
„Ehk oleks see isegi hea olnud?”
„Kolme jaama kaugusel Teatralnajast?”
„Kolm jaama…” Artjom kummutas veel; heitis pilgu suppi uppunud tantsijannale, morni olemisega ettekandjale. „Kas ta on üldse olemas, taat, see radist? Räägi tõtt. Kuhu ma üldse lähen? Milleks?”
„On. Pjotr. Perekonnanimi oli vist Umbach. Pjotr Sergejevitš. Me saime tuttavaks. Minu eakaaslane.”
„Umbach. On see hüüdnimi või? Nagu oleks Reichist põgenenud. Nende jätiste eest.”
„Kas toon teile veel?”
„Ei. Ei-ei. Noh, olgu. Tänan. Ma ei usu, et ta Reichist on. Lihtsalt…”
„Mind oleks seal ükskord peaaegu üles poodud, taat.”
„Ah? Aga sa pole ju… Või?”
„Ma tulistasin nende ohvitseri. Kukkus nii välja. Ja pärast veel… Lühidalt. Silmusest võeti välja.”
„Tohib? Nii palju. Aitab-aitab! Aga võeti välja, eks? Mina, tead, olen mõelnud… Kuidas ja kes sureb. Kuhu elus jõuab. See tähendab, ma olen muidugi romantiline vana loll, aga… Sa ei saanud ju surma täna ega siis. Ehk pole see sinu saatus? Aeg pole käes?”
„Ja siis? Aga poisid, kutid, kellega me… Kellega me punaste eest punkrit… Ordu poisid. Minu salgast jäi ellu ainult Letjaga. Ja temagi suurivaevu. Kui paljud seal hukkusid? Ulman, Kaabu, Kümnes… Näiteks nemad? Miks nemad pidid siis surema? Kas nad käitusid halvasti?”
„Issand jumal, ei!”
„Just. Just, taat. Hei, onu! Too veel oma mürki! Liiguta, liiguta!”
„See… Kas see on see lugu, mida sa rääkisid Svinolupi kabinetis?” küsis Homeros ettevaatlikult, oodanud, kuni kallatakse ja eemaldutakse. „Kas see käis Korbuti kohta, jah? Punaste vastuluure ülem? Ta saatis kõik oma võitlejad Möldri vastu… Nii? Partei juhtkonna sanktsioonita?”
Vineerist seinale hakati teiselt poolt ühtlaselt koputama – kas voodi seljatoega või peaga – ja mõmiseti lõkkele lüües üha valjemalt.
Nad jäid vait, kuulatasid, ajasid silmad suureks, pilgutasid silma. Kummardudes üle pisikese laua Homerose poole, hingas Artjom välja:
„Vastuluure… Ta oli KGB ülem. Punasel Liinil. Sanktsioonita või ilma… Mõtle ise: ülem! Ma olin poistega koos selles punkris. Kogu Ordu. Palju meid oli? Viiskümmend? Pataljoni vastu. Ja karmi pataljoni vastu. Kui punker oleks punaste kätte langenud… Seal oli ladu.”
„Ma olen üht-teist kuulnud. Konservid või ravimid.”
„Konservid, jajah. Sellised, mis avades… Arvad, et punastel on vaja toitu? Nad on alati ilma läbi ajanud ja nii ka tulevikus. Keemiarelv. Konservid! Lõime tagasi. Sinu konservid viidi üles. Pooled meie omadest maeti maha. Ongi kogu lugu. Ärme löö kokku.”
„Ärme löö.”
„Ja Mölder… Sa oled teda juba ratastoolis näinud. Varem polnud te kohtunud?”
„Jah. Aga ta on ka ratastoolis… Selline sõjakas…”
„See mees pani Ordu kokku – ise! – meeshaaval. Parimad. Kahekümneaastased. Ja siis, ühel päeval… Mina teenisin nendega ainult aasta… Nagu perekond. Aga talle? Ja jäi invaliidiks. Kätt – paremat! – ei ole. Jalad ei liigu. Kujuta ette. Ta on ratastoolis!”
„Aga sina, kui ma õigesti aru saan, teenisid Ordus sellest ajast peale, kui mustad rakettidega… Te leidsite need raketid ju Möldriga, eks? Ja kui poleks leidnud, siis oleksid mustad kogu metroo nahka pannud. Pärast seda võttis ta su Ordusse. Nagu kangelase. Kas nii?”
„Teeme kohe veel ühe, taat.”
Seina taga karjuti nii, et isegi kana ärkas. Unine kelme kadus tema silmamunadelt ja Kirju püüdis lendu tõusta.
„Lendaski hing paradiisi,” ütles Artjom, püüdes kana purjus käega krahmata. „Ja vaat, mis on huvitav. Marsruut on sama. Vaata. Kuhu meil siit
