see on toosama retk? Mustadega?..”
„Mustadega. Kuule, sõbranna, mine söö parem veel suppi. Tõesti. Ma olen abielus. Vist.”
„Ei-ei… Mina ka ei taha, aitäh… Aga mis… Miks?.. Möldri tütar… Ta on ju sinu naine?”
„Minu naine. Minu naine oli varem snaiper. Papa õpetas. Aga nüüd on seened… Kus see mul oligi… Seen…”
„Aga Mölder?.. Mille eest?”
„Selle eest, et tütar… Ütle parem, taat… Mis lugu see on? Sinu ja blondiinidega?”
„Ma… Ei saa aru.”
„Sa rääkisid mingist plikast. Midagi sul oli. Muidu pärid sa ainult minult, pinnid. Las mina ka küsin.”
„Ei olnud. Mitte midagi… Ta… On mulle nagu tütar. Eelmisel aastal. Mul pole lapsi. Ja… Plika on noor. Sai omaseks. Nagu isa või vanaisa, tõesti… Mitte nagu… Ja sai surma.”
„Mis ta nimi oli?”
„Saša. Sašaks hüüti. Aleksandra. Jaam… Ujutati üle. Ja kõik. Olgu. Võtame… Ärme löö kokku.”
„Onu! Hei! Veel ja vorsti ka!”
„Vorst sai otsa. Marineeritud nugiussi on. Aga sellest… Seda peab oskama süüa.”
„Kas teie juurde saab jääda? Ööseks?”
„Tuba antakse ainult koos eidega.”
„Eidega… Sellega või? Võtan. Tal. On täna vaba päev. Mine. Mine.”
„Ja ma… Räägin endale, et ta sai surma. Et teda pole. Ja näen teda ikkagi kõikjal. Kohtan. Ajasin ta selle jubeda märaga segi… Kuidas ma võisin? Tema… Saša… Ta oli nii õrn… Selline helge tüdruk. Ta oli just oma jaamast pääsenud… Kogu elu, kujutad ette? Ühes jaamas. Istus samasugusel ratasteta jalgrattal… Elektri pärast. Kujutas endale midagi ette. Tal oli teekotike. Joonistusega. Mingid mäed… Rohelised. Hiina vist. Selline pildike. Ja kogu maailm, kujutad ette, kogu maailm oli talle see kotike. Ja siis… Aga kes on Ženja?”
„Kes on Ž-ženja?”
„Jah, kes? Sa hakkad ennast unustades mingi Ženkaga rääkima.”
„Minu sõber. Lapsepõlvesõber.”
„Mis temaga on? Kus ta on? Alati sinuga? Kuuleb sind?”
„Kus. Seal, kus sinu Sašagi. Temaga ei saagi teisiti rääkida.”
„A-anna andeks. Ma ei tahtnud.”
„Hoopis mina ei tahtnud. Et kõik kuuleksid. Ma ei tee enam. Ma saan kõigest aru: Ž-ženjat pole, Artjom. Punkt.”
„Annad andeks?”
„Kõik, põrgusse Ženja. Lõpetatud. Oo-ber! Veensid mu ümber! Too oma nugiuss siia. Lõika ainult… Väiksemaks. Et poleks aru saada. Kahju sinu Saškast.”
„Sašakesest.”
„Võib-olla oleks ta pidanud oma jaama jääma? Võib-olla oleksime kõik pidanud lihtsalt oma jaamadesse jääma, ah? Sa pole mõelnud? Ma vahel mõtlen… Istuda kodus ja mitte kuskil käia. Kasvatada seeni. Kuigi… Ženka jäi ja mis sai?”
„Mina. Mida ma räägin?.. Ma olin varem masinist. Metroos. Tõeline metroo masinist, jajah. Ja… Mul on teooria… Nagu selline võrdlus või. Et elu on nagu raudteeharu… Nagu rööpad. Sellel on pöörmed, mis lülitavad need rööpad ümber. Ja lõppjaam – aga mitte üks, vaid mitu. Kes sõidab lihtsalt siit sinna ja kõik. Kes läheb depoosse puhkama. Kes hüppab salajase liinivahe kaudu teisele harule. See tähendab… Lõppjaamu võib olla palju. Aga! Sihtpunkt on igaühel ainult üks! Ja oma! Rööbastel on vaja kõik pöörmed õigesti ümber lülitada, et sattuda just sihtpunkti! Teha seda, milleks sa oled ilma sündinud. Kas ma seletan arusaadavalt? Ma hakkasin rääkima, võib-olla olen vana loll ja see kõik on napakas romantika… Aga langeda juhuslikust kuulist… Või üldse mitte kuhugi minna… See pole sinu rida, Artjom. Mulle tundub nii. See pole sinu sihtpunkt. Sul on teine sihtpunkt. Kusagil.”
„Oleks see nii,” Artjom hingas välja. „Millisel liinil sa töötasid? Kus sinu punkt oli?”
„Mina?” Homeros kummutas veel ühe pitsi. „Mina töötasin Ringliinil.”
Artjom kõverdas huuli. Pilgutas vanamehele silma.
„Naljakas. Aga nugiussil pole viga. Kui ei teaks, mis selle nimi on… Ah?”
„Mina ei söö.”
„Aga mina söön. Tead, mis, taadu: ma olen juba kohanud inimesi, kes pajatavad mulle elust, saatusest… Ettemääratusest. Ja-ma. Ogarus. Said aru? Pole midagi. On tühjad tunnelid. Ja neis ulub tuul. Kõik!”
Ta korjas nugiussi jäänused tuimalt närivasse makku ja tõusis tudisevatele ebakindlatele jalgadele.
„L-lähen k-kusele.”
Kukkus ühest toakesest teise – vineeri taha – ja kõik muutus. Oli baar postiga ja õnnetukesega trikoos, lagi kaks meetrit, aga nüüd oli läbikäiguhoov, koridor, kuhu olid visatud madratsid, ja madratsitel askeldavad alasti inimesed – kes kiirustamata, kes raevukalt, riivates üksteist, püüdes leida toetuspunkti, näidates paljaid taldu, kompides nendega kindlat jalgealust; seinad on täis kleebitud lehekülgi pornoajakirjadest, need on pleekinud ja räsitud. Madal – ei saa sirutada. Tuikus edasi…
Tohutu kõht krässus karvadega, aga pähe pole üldse juukseid jäänud, triibulised traksid, istub äravajunud diivanil ja kummalgi põlvel on nümf, aga tapeet on seintel nii kodune, nagu on üleval, mahajäetud korterites… Silitab plikade paljaid selgasid, nood koolduvad kui kassid… Üks suudleb teist… Rasv loksub, väriseb… Ta haarab ühel kuklast, teistmoodi, jõhkralt. Tuli kustub… Edasi läheb käsikaudu.
„Kus siin kemps on?”
„Edasi!”
Katkilöödud klaver pläriseb, ehtne klaver! Otse kaanele on laotatud kogukas madaam, üks kints paremal, teine vasakul, madaam piiksub peenikese häälega, keskel rügab teksajakis mees; kuivetu, lohukestega taguots upub lihalikus hiilguses… Lagi ujub… Mis lakke joonistatud on? Ei… Tuleb edasi minna.
Kolm meest mustas mundris: räägitakse, et vanas maailmas õmmeldi see raudteelastele, aga see on leidnud endale peremehed ka uues; varrukatel on mustad kolmejalgsed ämblikud valges ringis: Tšehhovskaja, Tverskaja ja… Puškinskaja triumviraat. Täpselt. Nendeni on siit ju ainult üks jaamavahe. Nad käivad siin vist iga päev… Öö. Tõmbas seistes seeliku üles, lasi endal püksid alla… Naine hammustas huulde, kannatab… Veel kaks on järjekorras, valmistuvad. Distsipliin. Klaverit on siia veel kuulda ja see must justkui sätib end ligi. Kaks väljapääsu: paremale ja vasakule.
„Kus…”
Jälle on kõik lihtne. Null kaunistust, kehade kuhi nagu kraav mahalastutega ja nad liigutavad nii uimaselt nagu oleksid poolsurnud… Meelemürgi suits, see roomab pragude kaudu toast – kõdistab naabrite sõõrmeid. See suits tungib silma, kopsudesse, pähe, südamesse. Edasi, edasi… Kust ta tuli, Artjom? Kuidas ta tagasi läheb?
