style="font-size:15px;"> Oma magamistoa vaibal seisev Tiffany Aching raputas pead. Ta pidi need võimalikult ruttu sisse kandma.
Siis veel uus õlgkübar, mille küljes oli lehv. Tal oli ka sellega seoses tõsiseid kõhklusi.
Tiffany üritas end peeglist vaadata, mis polnud aga sugugi kerge, kuna peegel oli umbes tema kämblasuurune, mõranenud ja plekkidega kaetud. Ta pidi pöörama seda siia ja sinna, et endast võimalikult palju näha ning meelde tuletada, milline osa millega kokku käis.
Ent täna… noh, tavaliselt ta sellist asja majas ei teinud, aga kuna täna pidi ta kindlasti viisakas välja nägema ja kedagi läheduses ei olnud…
Ta asetas peegli voodi kõrval seisvale logisevale lauale, astus hõredapoolse vaiba keskele, pani silmad kinni ning ütles:
„Näe mind.”
Ja eemal mägedes tundis miski kehatu ja teadvuseta asi, millel aga oli kohutav nälg ning piiritu hirm, väge.
Kui sel oleks nina olnud, siis oleks see õhku nuusutanud.
See otsis.
See leidis.
Niivõrd veider teadvus nagu palju üksteise sees olevaid teadvusi, mis muutusid üha väiksemaks ja väiksemaks! Niivõrd tugev! Niivõrd lähedal!
See muutis veidi oma suunda ning hakkas natuke kiiremini liikuma. Edasi roomates tekitas see heli, mis meenutas kärbseparve suminat.
Lambad, keda ajas järsku ärevaks miski, mida nad ei näinud, kuulnud ega haistnud, hakkasid määgima…
…ning jätkasid rohu söömist.
Tiffany avas silmad. Seal ta oli, paar jalga endast eemal. Ta nägi iseenda kukalt.
Ta liikus ettevaatlikult mööda tuba ringi ja hoidus liikuvat „ennast” vaatamast, sest ta oli avastanud, et seda tehes trikk lõppes.
Sellisel moel liikumine oli üsna raske, kuid lõpuks seisis ta iseenda ees ning silmitses end pealaest jalatallani.
Pruunid juuksed ja pruunid silmad… nendega ei saanud ta midagi peale hakata. Ta juuksed olid vähemalt puhtad ja ta oli ka näo ära pesnud.
Tal oli seljas uus kleit, mis muutis pildi veidi paremaks. Achingu perekonnas oli uute riiete ostmine niivõrd ebatavaline, et tema uus kleit osteti mõistagi suure numbriga, et ta „sellesse sisse kasvaks”. Vähemalt oli see kahvaturoheline ning ei lohisenud päris mööda põrandat. Koos uute läikivate saabaste ja õlgkübaraga nägi ta välja… nagu küllaltki lugupeetava välimusega talumehetütar, kes läheb oma esimesele tööle. Sellest pidi piisama.
Ta nägi oma asukohast ka tema peas olevat teravatipulist kübarat, kuigi ta pidi seda väga pingsalt otsima. See oli vaid õrn sätendus õhus, mis kadus hetk pärast selle nägemist. Ta oligi oma uue õlgkübara pärast just seetõttu muretsenud, kuid õlgkübar vajus tema päris kübarast lihtsalt läbi, nagu poleks seda olemaski.
Seda sellepärast, et mõnes mõttes oligi see nii. Tema kübar oli nähtamatu, välja arvatud vihma käes. Päike ja tuul lendasid sellest otse läbi, kuid vihm ja lumi millegipärast nägid seda ning kohtlesid seda nii, nagu see oleks tõeline.
Kübara andis talle maailma parim nõid, tõeline nõid, kes kandis musta kleiti ja musta kübarat ning kelle pilk tungis sust läbi nagu tärpentin tungib läbi põdura lamba. See oli teatud mõttes autasu. Tiffany oli nõidunud, tõeliselt nõidunud. Hetk varem ta ei teadnudki, et ta midagi sellist suudab; ta ei teadnud seda ka seda tehes; ta ei teadnud seda ka pärast selle tegemist. Ta pidi alles nüüd selgeks õppima, kuidas seda teha.
„Ära näe mind,” ütles ta. Kujutluspilt temast… või mis see ka polnud, sest ta polnud kogu selle triki tõelisuses sugugi kindel… haihtus.
Esimesel korral oli see teda korralikult ehmatanud. Kuigi tegelikult oli ta alati suutnud iseennast kõrvalt näha, vähemalt omaenda peas. Kõik ta mälestused olid nagu väikesed pildid endast midagi tegemas või vaatamas, mitte vaadatuna läbi kahe väikese augu tema näos. Mingi osa temast jälgis teda alati.
Preili Tick – veel üks nõid, kellega aga oli kergem rääkida kui selle nõiaga, kes oli Tiffanyle kübara andnud – oli öelnud, et nõid peab teadma, kuidas tuleb „eemale astuda” ning et ta saab oskuste kasvades rohkem teada, mistõttu Tiffany järeldas, et „näe mind” käis kogu selle asja juurde.
Mõnikord mõtles Tiffany, et ta peaks sellest „näe mind”-asjast preili Tickile rääkima. Ta oleks nagu oma kehast välja astunud, kuid säilitanud ikkagi mingi varikeha, millega ta sai ringi kõndida. Kõik läks hästi kuni selle hetkeni, kui tema varisilmad alla vaatasid ja nägid, et ta ongi ainult varikeha. Kui see juhtus, sattus mingi osa temast paanikasse ja ta leidis end kohe taas oma päriskehast. Tiffany otsustas lõpuks selle siiski enda teada jätta. Õpetajale ei pidanud ka päris kõike rääkima. Igal juhul oli see hea nipp, kui sul parajasti peeglit käepärast polnud.
Preili Tick oli nõialeidja. Paistis, et see on üks õige nõidumise osasid. Mõned nõiad otsisid oma nõiapilgu abil tüdrukuid, kellel näis piisavalt annet olevat, ning leidsid neile vanemad nõiad, kes neid aitaksid. Vanem nõid ei õpetanud neid igasugu asju tegema. Ta õpetas neid teadma, mida nad teevad.
Nõiad sarnanesid veidi kassidega. Nad ei hoolinud eriti üksteise seltskonnast, küll aga tahtsid nad teada, kus kõik teised nõiad asuvad, juhuks kui nende järele peaks vajadus tekkima. Ja neid oli vaja selleks, et nad tuleksid ja ütleksid sulle hea sõbrana, et sa hakkad ära pöörama.
Nõiad ei kartnud õieti midagi, oli preili Tick öelnud, kuid kõige võimsamad neist kartsid siiski seda, isegi kui nad sellest ei rääkinud, mida nad ise nimetasid „halva peale pööramiseks”. Nõial on väga lihtne hakata kasutama hoolimatuid väikeseid julmusi, kuna tal oli võim ja teistel polnud, väga kerge oli hakata arvama, et teised pole eriti olulised, väga lihtne oli mõelda, et arusaamad õigest ja valest tema puhul ei kehtinud. Kõik see lõppes sellega, et ta jäi kuhugi piparkoogimajja ihuüksi õelalt kõkutama, sülge niristama ning ninale soolatüükaid kasvatama.
Nõiad pidid teadma, et teised nõiad jälgivad neid.
Ja see, mõtles Tiffany, oligi põhjus, miks tal oli see kübar. Ta võis seda iga hetk puudutada, juhul kui ta silmad kinni pani. See oli justkui meeldetuletus…
„Tiffany!” hüüdis ta ema allkorruselt. „Preili Tick on kohal!”
Eelmisel päeval oli Tiffany jätnud hüvasti Vanaema Achinguga…
Kõrgel mägedes asuva vana karjasehüti raudrattad oli poolest saati muru sees. Ümara kõhuga ahi, mis endiselt viltu rohus vedeles, oli roostest punaseks värvunud. Kriidimäed olid neid endale võtmas, just nagu need olid võtnud Vanaema Achingu luud.
Ülejäänud osa hütist põletati samal päeval, mil ta maeti. Ükski karjus poleks julgenud seda kasutada, rääkimata ööbimisest selle katuse all. Vanaema Aching oli inimeste kujutlustes liiga suur, liiga asendamatu. Nii ööl kui päeval, igal aastaajal oli just tema Kriidimaa kehastus: selle parim karjane, selle targim naine ning selle mälu. Rohelisel kriidikõrgendikult oli justkui oma hing, mis käis vanades saabastes ja kottis põllega ringi, tõmbas vana lehkavat piipu ning jootis lammastele tärpentini.
Karjased rääkisid, et Vanaema Aching oli taeva siniseks sajatanud. Nad kutsusid suvetaeva väikeseid valgeid
