sa lähed siis ära,” küsis Roland, kui preili Tick eemale kiirustas.
„Jah,” vastas Tiffany.
Tundus, et Roland on ärevusest suisa lõhkemas.
„Ma tõin sulle selle,” ütles ta. „Lasin selle ühel, ee, Yelpi mehel valmistada.” Ta sirutas käe, mis hoidis pehmesse paberisse mähitud pakendit.
Tiffany võttis selle vastu ning asetas ettevaatlikult taskusse.
„Aitäh,” ütles ta ja tegi väikese kniksu. Nii oli üliku ees kombeks, ent antud juhul pani see Rolandi ainult punastama ja kokutama.
„T-tee see hiljem lahti,” ütles Roland. „Ee, ma loodan, et see meeldib sulle.”
„Aitäh,” vastas Tiffany armsalt.
„Vanker jõudis kohale. Ee… sa ei taha sellest maha jääda.”
„Aitäh,” kostis Tiffany ja tegi uuesti kniksu, sest talle meeldis selle tagajärg. See oli väheke julm, aga mõnikord peab julm olema.
Vankrist aga oli väga raske maha jääda. Sellele jõudis kiiresti joostes hõlpsasti järele. Vanker oli nii aeglane, et selle seismajäämine ei tulnud kunagi üllatusena.
Istmeid vankris polnud. Kuller sõitis ülepäeviti mööda külasid, korjas peale pakke ning vahetevahel ka inimesi. Reisijad pidid endale puuviljakastide ja riiderullide vahel lihtsalt mugava koha leidma.
Tiffany istus vankri serval, vanad saapad üle ääre kõlkumas, ning õõtsus edasi-tagasi sedamööda, kuidas vanker mööda ebatasast teed edasi veeres.
Preili Tick istus tema kõrval ning õige pea kattis tema musta kleiti kuni põlvedeni paks kriiditolm.
Tiffany pani tähele, et Roland ronis oma hobuse selga alles siis, kui vanker oli vaateväljast peaaegu kadunud.
Ja ta tundis preili Ticki. Ta oli kindlasti juba uudishimust plahvatamas, sest nõiad ei salli silmaotsaski seda, kui nad midagi ei tea. Ja nagu oligi arvata, kui küla oli nende seljataha jäänud, sõnas preili Tick pärast pikka nihelemist ja kurgu puhtaks köhatamist:
„Kas sa seda lahti ei teegi?”
„Mis asja?” küsis Tiffany tema pilku vältides.
„Ta andis sulle kingituse,” selgitas preili Tick.
„Preili Tick, mulle tundus, et te uurisite huvitavat kivi,” kostis Tiffany süüdistavalt.
„Noh, see oli ainult natuke huvitav,” vastas preili Tick täiesti süüdimatult. „Nii et… kuidas siis on?”
„Ma avan selle hiljem,” ütles Tiffany. Ta ei tahtnud Rolandist praegu, või tegelikult üleüldse, rääkida.
Roland ei olnud talle otseselt vastukarva. Tiffany leidis ta Haldjakuninganna riigist ja sisuliselt päästis ta sealt, kuigi Roland oli suurema osa ajast teadvusetu. Ootamatu kohtumine ärevate Nac Mac Feegle’itega võib inimesele nõnda mõjuda. Otse loomulikult hakkasid kõik kodused inimesed, ilma et keegi oleks neile selles osas otseselt valetanud, aga uskuma, et hoopis Roland päästis tema. Üheksa-aastane praepanniga relvastatud tüdruk ei saa ju ometi päästa kolmeteistaastast poissi, kellel on lisaks veel mõõk.
Tiffanyl polnud selle vastu midagi. Nii ei esitanud inimesed liialt küsimusi, millele ta ei tahtnud, või isegi ei osanud, vastata. Kuid Roland oli hakanud… läheduses viibima. Jalutama läinud Tiffany sattus temaga juhuslikult kokku palju tihemini, kui oleks pidanud võimalik olema, ja poiss paistis külastavat just neid külaüritusi, kuhu läks ka tema. Roland oli alati viisakas, kuid Tiffany ei suutnud taluda seda, et ta nägi pidevalt välja nagu spanjel, kellele on jalaga ribidesse löödud.
Tuli siiski tunnistada – ja see tunnistamine käis väga raskelt – et ta juhmerdas palju vähem kui varemalt. Samas, ta oli enne ikka väga juhm olnud.
Ja siis mõtles ta: Hobune, ning hakkas selle üle imestama, kuni taipas, et ta silmad olid jälginud mööduvat maastikku, samas kui tema aju põrnitses minevikku…
„Seda näen ma küll esimest korda,” ütles preili Tick.
Tiffany tervitas „seda” aga vana sõbrana. Mägede jalamil asuv Kriidimaa tõusis tasandikust üsna järsult esile. Keset laia veeru asus väike org ja selle oru küljel oli kujutis. Murupind oli pinnasest laugete joontena nõnda välja lõigatud, et paljas kriit moodustas loomakujutise.
„See on Valge Hobune,” ütles Tiffany.
„Miks nad seda nii kutsuvad?” küsis preili Tick.
Tiffany vaatas tema poole. „Sest kriit on valge?” vihjas ta, üritades samal ajal mitte vihjata sellele, et preili Ticki küsimus oli pisut rumalavõitu.
„Ei, miks nad seda hobuseks kutsuvad? See ei näe hobuse moodi välja. See on lihtsalt… lauged jooned…”
…mis otsekui liiguksid, mõtles Tiffany.
Rahvas rääkis, et Hobuse lõikasid murupinnast juba iidsel ajal välja samad inimesed, kes ehitasid kivisõõre ning matsid oma rahvast suurte mullaküngaste alla. Ja nemad lõikasid selle rohelise oru küljele ka Hobuse, mis oli päris hobusest kümme korda suurem ning lisaks ka vale kujuga, kui seda õige pilguga ei vaadatud. Ometi pidid nad hobuseid tundma, neid kasutama, neid iga päev nägema ja nad polnud rumalad inimesed, olgugi, et nad elasid kaua aega tagasi.
Tiffany küsis kord, kui nad lambalaadalt tagasi sõitsid, oma isalt Hobuse välimuse kohta, ja isa ütles talle sama, mida Vanaema Aching oli kunagi temale öelnud. Ta andis Vanaema jutu lausa sõna-sõnalt edasi ning Tiffany tegi nüüd sama.
„Tähtis pole too, mäerdune hobune näikse,” ütles Tiffany. „Vaid mis ta um.”
„Ah soo,” ütles preili Tick. Aga kuna ta oli lisaks nõiale ka õpetaja ja ei suutnud end nähtavasti tagasi hoida, siis ta lisas: „Huvitav on see, et ametlikult pole valget hobust üldse olemaski. Neid kutsutakse hallideks.”1
„Jah, ma tean,” ütles Tiffany. „See siin on valge,” lisas ta ühemõtteliselt.
See kutsus preili Tickis esile vaikusehetke, kuid paistis, et teda vaevab siiski mingi mõte.
„Küllap sa oled kurb, et pead Kriidimaalt lahkuma,” küsis ta üle vankrikolina.
„Ei,” kostis Tiffany.
„Sa ei pea seda häbenema,” ütles preili Tick.
„Aitäh, aga ma tõesti ei ole kurb,” vastas Tiffany.
„Kui sa tahad natuke nutta, siis sa ei pea teesklema, et sul läks näiteks prügi silma või…”
„Minuga on kõik täiesti korras,” kinnitas Tiffany. „Ausalt.”
„Kui sa seda enda sees hoiad, siis teeb see sulle hiljem kõvasti haiget.”
„Preili Tick, ma ei hoia midagi enda sees.”
Tegelikult imestas Tiffany isegi veidi, et ta ei nutnud, kuid ta ei kavatsenud seda preili Tickile näidata. Ta jättis endale peas väikese ruumi, kus ta
Ta pidi seda ütlema, sest ta oli nii nõid kui õpetaja ja see on jube kombinatsioon. Nad tahavad, et kõik asja oleksid õiged. Nad tahavad, et asjad oleksid täpsed. Kui te tahate nõida endast välja viia, siis te ei pea sugugi nõiduste ja loitsudega jändama, vaid paigutage ta lihtsalt ruumi, mille seinal on veidi vildakalt rippuv pilt, ning vaadake, kuidas ta piinleb.
