lõppematu laul nende peade kohal. Oli augusti lõpp, õhk oli väga palav ning uued saapad hõõrusid.
„Mina sinu asemel võtaksin need jalast,” sõnas preili Tick mõne aja möödudes.
Tiffany istus teepervele ning õngitses kohvrist välja oma vanad saapad. Ta ei hakanud preili Tickilt küsima, kuidas too tema uutest kitsastest saabastest teadis. Nõiad panid tähele. Vanad saapad, mille sees ta pidi küll mitut paari sokke kandma, olid palju mugavamad ja kõndimiseks väga mõnusad. Need oli kõndinud juba kaua aega enne Tiffany sündi ning teadsid, kuidas see käib.
„Kas me näeme täna ka mõnda… väikest mehikest?” jätkas preili Tick, kui nad uuesti astuma hakkasid.
„Ma ei tea, preili Tick,” kostis Tiffany. „Ma ütlesin neile juba kuu aja eest, et ma lähen ära. Neil on praegusel aastaajal väga kiire. Aga üks või kaks neist hoiab mul alati silma peal.”
Preili Tick vaatas kiiresti ringi. „Ma ei näe midagi,” lausus ta. „Ega kuule midagi.”
„Nii saabki aru, et nad on siin,” kostis Tiffany. „Kui nad mind jälgivad, siis on ümbrus alati veidi vaiksem. Aga kui teie olete minu juures, siis nad ei näita ennast. Nad veidi pelgavad moore… Nad lihtsalt kutsuvad nõidu selle nimega,” lisas ta kiiresti. „Nad ei mõtle sellega midagi halba.”
Preili Tick ohkas. „Väikese tüdrukuna tahtsin ma väga piktsisid oma silmaga näha,” lausus ta. „Ma jätsin neile isegi väikese tassitäie piima. Hiljem ma muidugi mõistsin, et see polnud päris õige samm.”
„Ei, te oleksite pidanud tugevat kärakat kasutama,” ütles Tiffany.
Ta heitis pilgu heki poole ja tundus, nagu seal oleks vaid viivuks vilksatanud punane juuksetutt. Ja ta naeratas, veidi närviliselt.
Tiffany oli olnud, küll vaid paariks päevaks, kõige lähem vaste haldjate kuningannale, mis inimese puhul on võimalik. Tõsi, teda oli kutsutud küll keldaks, mitte kuningannaks ja Nac Mac Feegle’eid tasub avalikult haldjateks nimetada vaid juhul, kui te tahate nendega kaklust alustada. Teisest küljest tahavad Nac Mac Feegle’id oma lustlikul moel alati kaklust alustada ja kui neil pole kellegagi kakelda, siis kaklevad nad omavahel, ja kui mõni neist jääb üksi, siis annab ta obaduse iseenda nina pihta, et ta rooste ei läheks.
Tõele au andes olid nad siiski kunagised Haldjamaa elanikud, kes visati sealt aga välja, tõenäoliselt purjutamise pärast. Ja nüüd, kuna nad ei unustanud kunagi inimest, kes oli olnud nende kelda, siis…
…olid nad alati kusagil lähedal.
Nad olid alati kusagil talus, või tiirutasid hiireviu turjal kõrgel kriidikõrgustiku kohal. Ja nad hoidsid tal silma peal, et teda kaitsta ja aidata, tahtis ta siis ise seda või mitte. Ta peitis oma päeviku sahtli kõige tagumisse serva, toppis kempsu seintes olevad praod paberiga kinni ning andis endast parima ka magamistoa põrandalaudade vahel olevate pragudega. Nad olid ju siiski väikesed mehed. Ta oli kindel, et nad üritasid nähtamatuks jääda ja teda mitte segada, kuid ta oli nende märkamisel väga osavaks muutunud.
Nad täitsid soove – mitte neid muinasjuttude kolme soovi, mis lõppesid alati halvasti, vaid tavalisi, igapäevaseid soove. Nac Mac Feegle’id olid ääretult tugevad ja kartmatud ning uskumatult väledad, kuid nad ei suutnud hästi mõista, et see, mida inimesed ütlesid, ei olnud tihti sama kui see, mida nad mõtlesid. Tiffany oli ühel päeval piimaköögis öelnud: „Ma tahaks, et mul oleks selle juustu lõikamiseks teravam nuga,” ja tema ema teravaim nuga võbeles otsapidi tema kõrval lauas peaaegu veel enne tema lause lõppu.
„Ma tahaksin, et see vihm ära lõpeks” oli tõenäoliselt kahjutu soov, sest päris võlukunsti Feegle’id ei tundnud, kuid ta oli õppinud hoiduma soovidest, mis olid jõukohased mõnele väikesele, sihikindlale, tugevale, kartmatule ja väledale mehikesele, kes ei põrganud tagasi ka kellelegi korraliku obaduse andmisest, kui neil selline tuju juhtus tulema.
Soovid nõudsid järelemõtlemist. Ta poleks tõenäoliselt kunagi valju häälega öelnud: „Ma soovin, et saaksin abielluda kena printsiga”, kuid teadmine, et sellisel juhul leiaksid sa suure tõenäosusega oma ukse tagant uimastatud printsi, kinniseotud preestri ning rõõmsalt irvitava Nac Mac Feegle’i, kes on valmis sealsamas isameheks hakkama, muutis sind igal juhul väga ettevaatlikuks. Neist võis aga omal juhuslikul moel ka abi olla ja ta hakkas jätma neile asju, mida perel polnud vaja, kuid millest väikestel olenditel võis kasu olla, nagu näiteks väikesed sinepilusikad, nõelad, Feegle’ile kenasti vanniks sobiv supikauss ja juhuks, kui nad asja mõttest aru ei saanud, ka natuke seepi. Nad ise seepi ei varastanud.
Tema viimane külaskäik kriidikõrgustikul seisva iidse hauakünka juurde, kus piktsid elasid, oli toimunud seoses pulmaga, kus Rob Igaüks, klanni Suurmees, abiellus Pikkjärve Jeannie’ga. Jeannie pidi saama uueks keldaks ja veetma suurema osa oma edasisest elust künka sees, sünnitades lapsi nagu emamesilane.
Pidustustele olid saabunud Feegle’eid ka teistest klannidest, sest peost rohkem armastavad Feegle’id vaid veel suuremat pidu, kus jookide eest maksab keegi teine. Tiffany tundis end tõele au andes veidi võõrana, kuna ta oli umbes kümme korda pikem kui ükski teine peokülaline, ent teda koheldi väga hästi ja Rob Igaüks pidas temast pika kõne, kutsudes teda „meite ‘iaks suureks tilluks moorinoorikuks”, enne kui ta näoli pudingi sisse kukkus. Pidu oli väga palav ja väga kärarikas, kuid ta rõkkas ühes teistega, kui Jeannie Rob Igaüksi üle põrandale asetatud väikese luuvarre kandis. Tava kohaselt pidanuks pruut ja peig üheskoos üle luua hüppama, kuid samavõrd lugupeetud tava kohaselt ei jäänud ükski Feegle oma pulmapäeval kaineks.
Teda oli hoiatatud, et tal oleks sel hetkel mõistlik lahkuda, kuna järgnema pidi tavakohane kaklus pruudi ja peiu klannide vahel, mis võis kesta kuni reedeni.
Tiffany oli Jeannie’le kummardanud, kuna moorid tegid nii, ning oli teda tähelepanelikult silmitsenud. Jeannie oli väike, armas ja väga ilus. Lisaks oli ta pilgus sädelus ning peal üsna uhke hoiak. Nac Mac Feegle’i tüdrukud olid väga haruldased olendid, kes kasvasid teadmises, et neist saavad ühel päeval keldad, ning Tiffanyt haaras tugev kahtlus, et Rob Igaüks leiab oma abielu olevat palju keerulisema, kui ta oskab arvata.
Tal oli kahju neist lahkuda, kuid mitte hirmus kahju. Nad olid omal moel toredad, kuid pikema aja peale kippusid nad veidi närvidele käima. Ta oli nüüd pealegi üheteistaastane ning tundis, et teatud vanuses polnud enam sobilik pugeda väikestesse urgudesse, et seal pisikeste mehikestega rääkida.
Pealegi oli Jeannie vaid viivuks heitnud talle väga mürgise pilgu. Tiffany mõistis selle mõtet vähimagi vaevata. Ta oli olnud klanni kelda, kuigi vaid lühikest aega. Lisaks oli ta olnud kihlatud Rob Igaüksiga, kuigi vaid poliitilise kavalusena. Jeannie teadis seda kõike. Ja tema pilk ütles: Ta on minu. See paik on minu. Ma ei taha sind siia! Hoia eemale!
Tiffanyt ja preili Ticki saatis piki teerada vaikusring, kuna olevused, kes tavaliselt hekkides sahistavad, pidasid Nac Mac Feegle’ite juuresolekul targemaks vagusi püsida.
Nad jõudsid väikesele külaväljakule ning istusid maha vankrit ootama, mis liikus kõndimiskiirusest õige pisut tempokamalt ning pidi viie tunniga jõudma Kakssärgi linna, kus – nagu arvasid Tiffany vanemad – pidid nad istuma suurele postitõllale, mis sõitis silmapiiril paistvate mägedeni ja edasigi.
Tiffany nägi juba vankrit mööda teerada lähenemas, kui ta kuulis muruväljakult kostvat kabjaplaginat. Ta pöördus ning tema süda ühtaegu hüppas rõõmust ja vajus saapasäärde.
Uhkel mustal hobusel istus Roland, Paruni poeg. Ta hüppas veel enne hobuse peatumist sadulast ning jäi siis kohmetu näoga paigale
