preili Levelist,” ütles Tiffany ruttu. Ta teadis vaid oma tulevase võõrustaja nime ja aadressi, kuid selline aadress nagu „Preili Level, Majake Metsas surnud tamme lähedal Kadunud Mehe Raja ääres Kõrgel Eendil, Kui Mind Pole Kodus Siis Jätke Kiri Ukse Juurde Vana Saapa Sisse” kõlas paljulubavalt.
„Ah-jah, preili Level,” sõnas preili Tick löödult. „Ee, jah. Ta polegi tegelikult eriti vana, aga ta ütles, et võtab oma katuse alla hea meelega veel ühe kätepaari.”
Tiffany kõrvust ei suutnud ükski sõna mööda lipsata, isegi mitte siis, kui nende saatjaks oli preili Tick.
„Nii et seal elab veel keegi?” küsis ta.
„Ee… ei. Otseselt mitte,” lausus preili Tick.
„Tal on siis neli kätt?” pakkus Tiffany. Preili Ticki häälest võis välja lugeda, et ta soovib seda teemat vältida.
Preili Tick ohkas. Keeruline on rääkida inimesega, kes on kogu aeg tähelepanelik. See tekitab kõhedust.
„Parem oota, kuni sa temaga kohtud,” ütles ta. „Kõik see, mida mina ütlen, jätab sulle ainult vale mulje. Sa saad temaga kindlasti hästi läbi. Ta on väga hea suhtleja ja vabal ajal on ta lisaks uurimisnõid. Ta peab mesilasi, ja kitsi, mille piim on väga hea – tänu homogeniseeritud rasvadele, kui ma ei eksi.”
„Mida teeb uuriv nõid?” küsis Tiffany
„Oh, see on väga iidne amet. Ta üritab leida uusi loitse ja uurib selleks, kuidas tegelikult vanu loitse tehti. Sa oled kindlasti kuulnud kogu seda „nahkhiire kõrvade ja konnavarvaste”-värki? Neist pole mingit kasu, aga preili Leveli arvates on põhjus selles, et me ei tea täpselt, mis sorti konn või milline varvas…”
„Palun vabandust, aga ma ei aita kellelgi süütuid konni ja nahkhiiri katki lõigata,” teatas Tiffany kindlalt.
„Oh ei, ta ei tapa neid kunagi!” ruttas preili Tick kinnitama. „Ta kasutab ainult loomi, kes on loomulikult surnud, vankri alla jäänud või enesetapu sooritanud. Konnad võivad mõnikord suurde masendusse langeda.”
Vanker veeres mööda valget tolmust teerada edasi, kuni kadus lõpuks silmist.
Midagi ei juhtunud. Põldlõokesed laulsid nii kõrgel taevas, et olid silmale nähtamatud. Õhku täitsid rohuseemned. Kõrgel Kriidimaa nõlvadel määgisid lambad.
Ja siis tuli mööda teed miski. See liikus nagu väike aeglane tuulekeeris, mida võis märgata vaid tänu tolmule, mida see üles keerutas. Möödudes tekitas see heli, mis meenutas kärbseparve suminat.
Ja siis kadus ka see piki mäenõlva allapoole…
Mõne aja pärast ütles kusagil pika rohu sees üks hääl: „Kirivise piralt! Tu on tal suisa kannul!”
Teine hääl ütles: „Küll tu vana moor toda märkab!”
„Mäh? Tu õpetusmoor või? Tu pole miski õige moor!”
„Suur Yan, tal on nonde lillikeste all tirava tipuga kübar,” teatas teine hääl veidi sõitlevalt. „Nägin tuda oma silmaga. Ta nipsab tillut vedru ja ots ‘üppab naksti üles!”
„Jeh, Hamish, ta võib küll toda lugemist ja kirjutusvärgendust tunda, a’ raamatuist väljapoole ei tia ta ‘alligi. Ja tema iis ma end küll näole’i anna. Ta on seda tüüpi inime, kes võib meite kohta veel üht-teist paprilegi panna! Lähme ja otsime kelda välja!”
Nac Mac Feegle’id vihkasid kirjutamist väga erinevatel põhjustel, kuid kõige tähtsam neist oli järgmine: kirjasõna jääb alles. See kinnitab sõnad paigale. Mees ütleb, mis tal on mõttes, mingi vastik tillu võrvet kirjutab selle üles ning kes siis tiab, mis ta nonde sõnadega peale hakkab? Sama’ästi võiks mehe varju seina külgi nailutada!
Kuid nüüd oli neil uus kelda ja uus kelda toob endaga uudseid mõtteid. Nii see vähemalt peaks olema. Nõnda ei jää klann liialt oma tavadesse kinni. Kelda Jeannie tuli ülevalt mägedest Pikkjärve klannist – ja seal kirjutati asju paberile.
Jeannie ei näinud vähimatki põhjust, miks ka tema mees ei peaks seda tegema. Ja Rob Igaüks oli kiiresti mõistmas, et Jeannie on vägagi võimekas kelda.
Tema laup oli higist läbimärg. Ta oli kunagi ihuüksinda hundiga võidelnud ja ta oleks seda heitlust suurima rõõmuga ka suletud silmade ning selja taha seotud käega korranud, kui see ainult oleks teda praegusest olukorrast päästnud.
Niipalju kui ta aru sai, oli ta ära tabanud kirjutamise kaks esimest reeglit.
1) Varasta paber.
2) Varasta pliiats.
Sellega lugu paraku ei piirdunud.
Nüüd hoidis ta pliiatsijuppi mõlema käega enda ees ning kallutas end tahapoole, samal ajal kui kaks tema venda teda saaliseinale kinnitatud paberitüki poole surusid (see oli vana lambakellade arve, talust varastatud). Ülejäänud klann jälgis toimuvat, silmis võlutud õud, seinte küljes olevatelt rõdudelt.
„Äkki ma tien ro’kem pisitasa algust,” kaebles ta, jättes kandadega saali kinnitrambitud mullast põrandasse väikesed vaod. „Äkitsest ma tien esmalt ü’e komandi või punktinduse…”
„Sa oled Suurmees, Rob Igaüks, sestap on igati mõistlik, et sa esimesena kirjutusega ma’a saad,” teatas Jeannie. „Ma ei saa pidada miest, kes omainda nimegi kirjutada ei taipa. Ma ju näitasin sulle tähid ette?”
„Jeh, naene, need jõledad, vonksused, siuglikud asjad!” sajatas Rob. „Toda Q-d ei usalda ma üldse, see täht piab meite piale vimma. Sel tähil on nõil sies!”
„Pane aga pliiats paberile ja ma ütlen, mis tähisid sa piad joonima,” sõnas Jeannie käsi rinnal ristates.
„Jeh, aga too kirjutus on suur ‘äda,” ütles Rob. „Üksainumas paprile pandud täht võib mehe võllasse viia!”
„Ohh, lõpeta too! See on ju kerge,” nähvas Jennie. „Isegi jõmikate lapsud oskavad toda ja sina oled täiskasvu Feegle!”
„Ja kirjutus lausub mehe sõnu isegi viel siis, kui too on juba kõngend!” teatas Rob Igaüks, pliiatsiga justkui kurje vaime eemale peletades. „Siukest ei saa ometi õigeks pidada!”
„Nii et sina pelgad tähtisid?” küsis Jeannie peenelt. „Aahh, mis seal’s ikke. Kõik mehed pelgavad midagist. Wullie, võta tal pliiats käist. Ei saa mehelt nõuda, et ta oma ‘irmule vasta astuks.”
Hauakünkasse sugenes vaikus, mille keskel närviline Juhm Wullie võttis pliiatsijupi oma venna käte vahelt. Kõigi nööpsilmade pilgud olid Rob Igaüksile naelutatud. Tema sõrmed avanesid ja sulgusid. Ta hakkas raskelt hingama, pilk endiselt tühjal paberil. Ta ajas selja sirgu.
„Aahh, sa oled karrrrm naene, Jennie Mac Feegle!” ütles ta lõpuks. Ta sülitas pihku ning haaras Juhmi Wullie käest pliiatsijupi. „Anna too hävinguriist! Need tähid ei saa arugi, mis noitega nüid juhtib!”
„Vapper poiss!” kiitis Jeannie ähvardavalt paberile lähenevat Rob Igaüksi. „Nõndaks. Esimene täht on R. See on kui paks kõndiv mies. Kas on mieles?”
Kogunenud piktsid jälgisid, kuidas Rob Igaüks valjult puhkides ning keelt suunurgas
