Ta tahtis mehe uuesti selle linnaga liita. Ta oleks võinud niisama hästi Córdobat soovitada. Naine oli Strulovitchiga abiellunud selleks, et pääseda lähemale juutide traagilisele kogemusele, ülla ladino7 rassi rasketele kannatustele, aga mees viis ta oma oy gevalto’ga vaid mingisse lehkavasse balti-slaavi linnakesse tulvil õlgu kehitavaid kartulinäoga matse.
Naine arvas, et tal jääb süda seisma. „Ütle mulle, et ma ei abiellunud mingi albi narriga,” palus ta, kui nad tagasi hotelli kõndisid. Strulovitch tundis, kuidas naine tema kõrval vabises nagu viiemastiline purjelaev. „Ütle mulle, et sa pole naljamees.”
Nad olid jõudnud Campo Santa Maria Formosale, kus Strulovitch seisatas ja naise oma rinnale tõmbas. Ta oleks võinud naisele öelda, et kirik ehitati 1492. aastal, aastal, mil juudid Hispaaniast välja kihutati. Suudle mind, et see heaks teha, oleks ta võinud öelda. Suudle mind, et näidata: sul on kahju. Ja naine oleks suudelnud, kujutledes, kuidas mees oma kaaskonnaga Toledost lahkub, viimast korda Ibn Shoshani sünagoogis palvetab, selg sirge, keeldudes oma usku häbistamast. Jah, naise huuled oleksid surunud pumatist tähe tema musta habemega hidalgost abikaasa peenele vaenatud laubale. „Edasi, mu isand, ole julge, ja olgu Aabrahami ja Moosese Jumal sinuga. Mina tulen sulle omal ajal koos lastega järele.” Kuid Strulovitch ei öelnud naisele midagi sellist ega andnud talle seda võimalust. Selle asemel, sõjakalt lolli mängides, hingas ta naise murelikku väikesesse näkku heeringa, klimpide, borši lõhna, valgusest või õpetatusest väisamata külade fatalismi, Moishe- või Mendeli-nimeliste küürakil könnide ebausku. „Chaim Yankel, paelamüüja,” pajatas ta, teades, kui vähe selline nimi naisele nalja teeb, „kurdab Harrodsi varustajale, et too ei telli temalt kunagi paelu. „Olgu, olgu,” ütleb varustaja, „saada mulle nii palju paela, et see ulatuks su ninaotsast tilliotsani.” Kaks nädalat hiljem saabub Harrodsisse tuhat karpi paela. „Mis pagana mängu sa enda arvates mängid?” karjub varustaja Chaim Yankelile telefonis. „Ma ütlesin nii palju paela, et see ulatuks su ninaotsast tilliotsani, ja sina saadad mulle tuhat miili.” „Minu tilliots,” ütleb Chaim Yankel, „on Poolas.””
Naine silmitses meest uskumatust ja õudust väljendaval ilmel. Ta oli mehest lühem, peene kondiga, oma peaaegu poisilikus õrnuses kaunis. Tema näo kohta veidi liiga suured silmad olid kui hämarad haavatud hämmelduse lombid. Talle sügavalt silma vaadates arvaks igaüks, mõtles mees, et ma andsin talle äsja edasi lähedase inimese surmateate.
„Saad aru,” ütles Strulovitch leebudes, „sul pole vaja muretseda, ma ei ole naljamees.”
„Aitab,” anus naine.
„Aitab Poolast?”
„Jäta see Poola-jutt!”
„Minu suguselts, Ophelia …”
„Sinu suguselts on Manchesterist. Kas see pole sinu jaoks hull küllalt?”
„Nali poleks välja tulnud, kui ma oleksin puändi Manchesteri asetanud.”
„See nali ei tulnud niikuinii välja. Sul ei tule ükski nali välja.”
„Kuidas on selle naljaga, milles arst käsib Moishe Greenbergil masturbeerimise lõpetada?”
Küllap oli Campo Santa Maria Formosa olnud tunnistajaks paljudele ohetele, kuid vähesed neist võisid olla nii valulised nagu Ophelia-Jane’i ohked. „Ma palun sind,” ütles ta end peaaegu kahekorra keerates. „Ma palun sind põlvili: mitte ühtegi nalja enam sinu asjast.”
Naine raputas tolle sõna endalt maha, nagu olnuks see lehkava võõra pealetükkiv lähenemiskatse.
„Rumal asi on kõigest mänguasi,”8 oli kõik, mida Strulovitch oskas öelda.
„Siis on sul aeg sellega mängimine lõpetada.”
Strulovitch näitas naisele oma käsi.
„Piltlikult, Simon!”
Naisele tikkus nutt peale.
Strulovitchile samuti.
Naine tegi talle ülekohut. Tema, ja mängis? Miks küll naine veel ei teadnud, et Strulovitchis polnud raasugi mängulusti?
Ja see asi … miks naine seda nii nimetas?
Ja mis veel hullem – nende mesinädalatel.
See oli kurbuse asupaik, mitte asi. Arvutute naljalugude sihtmärk sel põhjusel, et see polnud üldse naljakas. Strulovitch tsiteeris naisele Beaumarchais’d. „Ma ruttan kõige üle naerma, kartes, et olen sunnitud nende pärast nutma.” 9
„Sina? Nutma! Millal sa viimati nutsid?”
„Ma nutan praegu. Juudid viskavad nalja, Ophelia-Jane, sest neil pole lõbus.”
„Siis saaks minust hea juut,” vastas naine, „sest ka minul pole lõbus.”
Kui emad näevad, mida nende väikeste poistega on tehtud, läheb piim nende rindades hapuks. Noorele Strulovitchile, kes liikus loogeldes läbi maailma usundite, öeldi seda Oxfordis kardinal Newmani kauge sugulase korraldatud aiapeol. Tema valgustajaks oli bahaistist* psühhiaater nimega Eugenia Carloff, kelle erialaks oli ümberlõikamise trauma perekonnas.
„Kõik emad?” küsis Strulovitch.
Küllalt paljud sinu usku emad, ütles Eugenia talle, selgitamaks, kuidas emad seejärel poegi hellitavad. Nad peavad lunastama kahekordse süü. Verevalamise lubamise ja piimast ilmajätmise.
„Piimast ilmajätmise? Kas sa teed nalja?”
Strulovitch oli kindel, et teda toideti rinnaga. Mõnikord on tal tunne, et teda toidetakse ikka veel rinnaga.
„Kõik sinu usku mehed arvavad, et neid ohtralt imetati,” ütles talle Eugenia Carloff.
„Kas sa tahad öelda, et mind ei imetatud?” küsis Strulovitch.
Naine mõõtis teda pilguga pealaest jalatallani. „Ma pole kindel, aga arvan, et tegelikult mitte.”
„Kas ma näen välja, nagu oleksin alatoidetud?”
„Seda mitte.”
„Siis nii, nagu oleksin millestki ilma jäänud?”
„Mitte ilma jäänud, vaid maha salatud.”
„Seda tegi mu isa.”
„Ah,” ütles Eugenia Carloff sõrme suule pannes, „pole lõppu sellel, mida isaks nimetatud timukad teevad. Kõigepealt sandistavad nad oma poeglapsi ja seejärel piinavad neid.”
Kõlab tõepäraselt, mõtles Strulovitch. Teisalt meeldis isale teda anekdootide ja rämedate naljadega lõbustada. Ja mõnikord, kui nad väljas jalutasid, sasis ta hajameelselt poja juukseid. Strulovitch mainis seda Eugenia Carloffile, kuid too raputas pead. „Nad ei armasta sind kunagi. Tegelikult mitte. Nad jäävad kõrvale igavesest süüdlaslikkuse ja hüvituse jõulunäidendist, mille nad algatasid, on alati vihased kõrvaltegelased, püüdes asja parandada karmi kiindumuse ja naljakate lugudega. See on karm sõltuvus, mis neid seob.”
„Kas see seobki isa ja poega?”
Hispaania juudid.
W. Shakespeare. „Kaheteistkümnes öö”, 5. vaatus, 1. stseen. Värsirida narri laulust.
„Sevilla habemeajaja”, 1. vaatus, 2. stseen. Toim
Usk, mille rajas 19. saj Iraanis Bahha’u’llah (1817–1892).
