naeris pööraselt. „Kas sa arvad, et ma tahan selle kõigega tegemist teha?” küsis ta. „Kas sa arvad, et ma olen hull?”
Vaene Ophelia-Jane, kes oli ilmselt hull, tegi nende mõne aasta kestel, mis nad abielus olid, kõik, mis tema võimuses, et abielust asja saaks. Kuid lõppkokkuvõttes oli Strulovitch talle liig. Oma südames oli mees naisega nõus. Strulovitch ärritas ja koguni hirmutas inimesi. Selle põhjuseks olid tema teravad pilked. Surmanautleja iroonia. Kas ta kuulus teistega ühte või ei kuulunud? Kas ta oli naljakas või ei olnud? Tema enda surmav otsustamatus, mille eest pidid maksma kõik, kes teda tundsid, Ophelia-Jane rohkem kui kõik teised.
„Tead, sa oleksid võinud lihtsalt mind armastada,” ütles naine kurvalt päeval, mil nad otsustasid lahutada. „Ma olin valmis tegema ükskõik mida, et sa õnnelik oleksid. Sa oleksid lihtsalt võinud meie kooselu nautida.”
Strulovitch haaras naise veel viimast korda embusse ja palus temalt andeks. „Asi on lihtsalt selles, kes me oleme,” ütles ta.
„Me!”
See oli viimane sõna, mille naine lausus, enne kui Strulovitchi maha jättis.
Oli üks väike lohutus. Abielludes olid nad olnud niisama hästi kui lapsed ja lahku minnes olid nad ikka veel niisama hästi kui lapsed.
Nad võisid teineteisega suhted katkestada, kuid neil oli ikka veel pikk elu ees, et otsast alustada. Ja neil polnud lapsi – igasuguse inimliku rahulolematuse põhjust.
Kuid lahutus ise oli neile mõlemale kibe elamus. Ja lõpuks ei suutnud naine end vaos hoida. Ehkki ta uskus, et juutidele on rängalt liiga tehtud, häbimärgistas ta neid oma abikaasa isikus ometi tavapärasel kombel, kui toodi lõplikud paberid allakirjutamiseks. Helistas talle, et küsida: „Kas sa oled nüüd õnnelik, et oma naela liha kätte said?”
Süüdistus solvas Strulovitchit rängalt. Ehkki ta polnud veel pööraselt rikas, oli tema olnud see, kes tõi abiellu raha. Ja see, mida ta naise peale ei kulutanud, läks isegi neil ammuseil päevil üritustele, mille toetamiseks naine oli oma õnnistuse andnud ja mis pidid alati kandma naise nime. Mehe arvates oli ta nende kokkuleppes naise vastu rohkem kui suuremeelne. Ja ta teadis, et oma südames arvas naine sedasama. Kuid seal see oli – iidne häbiplekk. Naine polnud suutnud end vaos hoida. Niisiis oli häbiplekk ka naise küljes.
Telefonist Strulovitchi käes sai mürkmadu. Ta laskis selle põrandale kukkuda õuduse, mitte viha pärast.
Ta kirjutas naisele järgmisel päeval ja teatas, et edaspidi räägivad nad omavahel vaid advokaatide vahendusel.
Kuid Strulovitch oli Ophelia-Jane’i armunud isegi pärast seda, kui ta uuesti abiellus. Hoolimata vihjest naelale lihale? Ta juurdles selle üle. Kas sellest hoolimata või selle tõttu?
Veekatel, mida jälgitakse, ei lähe kunagi keema, kuid Shylock, keda Strulovitch jälgib, podiseb nagu keev veekann. Strulovitchit ei häiri heli, vaid äng, rahutus, närviline ärevus. Sedakorda Strulovitchi oma. Tema pilku tajudes muudab Shylock õige veidi oma asendit Glyndebourne’i toolil ning tema kõrvad liigahtavad. Ta võiks olla Egiptuse kassjumal.
„Mis meiega teha tuleks?” küsib ta Leah’lt.
„Meiega?”
„Meie rahvaga. Meid ei saa aidata.”
„Kõiki saab aidata. Ilmuta kaastunnet.”
„Ma ei peaks seda kaastundena tajuma. Ma peaksin seda tajuma lojaalsusena.”
„Ilmuta siis lojaalsust.”
„Ma püüan, aga mu kannatus pannakse proovile.”
„Mu arm, sul polegi kannatust.”
„Neil ka mitte. Eriti iseenda suhtes. Neil on rohkem aega nendele, kes neid vihkavad.”
„Tss,” ütles Leah.
Kurbloolus on selles, et naine ei saa mehe kaela silitada ja lainelisi jooni minema pühkida.
Kui Leah last ootas, kutsus ta Shylocki enda juurde ja laskis tal käe oma kõhule panna. Põtkimist tunda. Mehele meeldis mõte, et üsas kasvav väike inimene ei jõua ära oodata, millal nendega ühineda saab.
Jessica, mu laps.
Nüüd oli Leah see, kes oma juuresolekut tunda andis. Õhkõrn müks, nagu tegutseks maapinnas mehe jalge all mingi loom. „Hästi öeldud, vana mutt,” mõtleb mees. Ta teadis, miks naine teda müksib. Üks Shylocki iseloomujoon, mis polnud naisele kunagi meeldinud, oli tema julmus. Ta narritas inimesi. Õõnestas neid. Laskis neil oodata. Sundis neid enda juurde tulema. Ja ta tegi sedasama Strulovitchiga, ei näidanud välja, et ta tema juuresolekust teab, pani tema kannatlikkuse proovile. Sellest naise müks, mis mehele tema kohustusi meelde tuletas.
Alles siis, kui Shylock ringi keeras, nägi Strulovitch, et tema põski ja lõuga katab tüügas – see polnud niivõrd habe, pigem oli nahk sõlmiline. Miski tema näos ei viidanud pehmusele, kuid naise seltskond oli tema näojooni valgustanud ja pahura lustakuse riismed olid jäänud julmadesse kortsudesse silmade ümber, mida ta Strulovitchile näitas. „Ah!” ütles ta ja sulges pehmeköitelise raamatu, mida oli ette lugenud, keeras selle jälle rulli ning pistis palitu sisetaskusse üpris kaalutletud liigutusega. „Just õige mees.”
Kaks
Mottram St Andrew’st, Alderley Edge’ist ja Wilmslow’st võrdsel kaugusel – kinnisvaramaakleritele tänini Kuldse Kolmnurga nime all tuntud piirkonna südames – suures vanas majas elas kord marihuaanat suitsetav meediaõppejõud, kes taunis marihuaanat ja meediat, farmaatsiafirma pärija, kes pooldas kogu varanduse ümberjaotamist, välja arvatud tema enda oma, utopist, kes umbusaldas ühiskonna parandamise põhimõtet, gregoriaani koraalide armastaja, kes kujutles, et ta on rokilegend, tujukas looduskaitsja, kes ostis oma poegadele kiired autod, millega nood lõhkusid ära needsamad külavaheteed, mida isa tahtis säilitada. Kui see meenutab paljusid inimesi, siis sellepärast, et temasse oligi koondunud palju inimesi. Kuid tema oli lihtsalt üks mees, üksainus närvipundar täis idealistlikku kadedust. „Mõnikord,” ütles ta oma tudengitele Stockporti ärikoolis, mille dekaan ta oli, „võivad isegi edukad ja andekad tunda, et nende elu on panditud hämmeldavale kurbusele.”
„Ära sa ütle,” märkisid tema tudengid seljataga.
Briti impeeriumi ordu rüütlile Peter Shalcrossile olid kõik päevad ühesuguseks muutunud. Hommikuraadio otseintervjuu mis tahes teemal, pärastlõunal merkantilismi ja võõrandumise teemaline loeng tudengitele – igal teisel nädalal pani ta loengu pealkirjaks „Raha ja võõrdumus” – ja seejärel varastel õhtutundidel kojusõit Kuldse Kolmnurga südamesse, kus teda ootasid lahjendamata viski ja sarlakpunane suitsetamiskuub ning kus ta võis mugavalt kiruda võltskiriklaid ja – mõisahooneid, mille olid enda valdusse võtnud Strulovitchid ja nendesarnased. Ta kirus igal õhtul ühel ja samal ajal, lausus ühtesid ja neidsamu sõnu ning tajus oma rinnas ühte ja sedasama kõrvetustunnet. Kuid harjumus ei kahandanud sugugi tema kirglikku vimma. Üksnes inimene, kes nautis suure varanduse hüvesid, võis teiste inimeste suure varanduse peale nii vihaseks saada; vahe oli selles, et tema polnud pidanud oma varandust ise teenima, ja millegipärast vihastas teda seegi.
„Kas te tunnete mingit lõhna?” küsis ta külalistelt ja lõi uksed oma maavalduse poole valla, ning kui nad olid kõik võimalused ammendanud – keegi põletab naaberkrahvkonnas lehti, hobusesõnnik, rikkis torud, Sahara tolm –, hõõrus ta sõrmeotsi
