seal tehaksegi,” vastas ema. „Ma sõnastasin valesti. See on nagu anonüümsed alkohoolikud, ainult kurbadele rikastele.”
„Kas ma pean püsti tõusma ja ütlema: „Tere, minu nimi on Anna Livia Plurabelle Cleopatra On Ilu Igikestva Rõõmu Läte Christine, mul on isiklikku vara üle kahekümne miljoni naela ja ma olen sadist”? Sest kui pean, siis ma ei lähe.”
Ema kehitas õlgu. Tema arvates vajas tütar armsamat. Kui sul on armsam, pole aega kurb olla.
Plurabelle läks siiski, hoolimata algsest vastumeelsusest. Võimalik, et ka tema lootis salamisi sealt armsamat leida. Ehkki Jumal teab, et ta ei vajanud enda ümber rohkem kurbust. Et teda ära ei tuntaks, mässis ta pea ümber rätiku, nagu oleks tal hambavalu. Enamik teisi oli samuti maskeeritud. Me oleme kurvad, sest me oleme kuulsad, mõtles Plurabelle. Kuid eesistuja ütles kokkutulnutele, et ärgu nad kohe põhjuseid otsigu, ärgu pangu kurbust auahnuse, pinge, võistlushimu ja Kuldses Kolmnurgas valitseva kadeduse arvele. Nad olid kurvad, sest nad olid kurvad. Ainus tähtis asi oli seda mitte eitada.
Pärast esimest seanssi kohvi juues arutas Plurabelle kurbuse põhjuse mitteotsimise teemat vanema elegantse mehega, kes, nagu ta oli kokkusaamisel märganud, istus veidi eemal ja vaatas otse enda ette, nagu ei saaks tavasurelike muresid tema omaga võrrelda. Mees ütles ühtaegu vabandavalt ja põlastavalt, et tema nimi on D’Anton, ning näis lähemal vaatlusel Plurabelle’ile kurb seetõttu, et ta oli homoseksuaalne (või vähemasti mitte täiesti heteroseksuaalne), ja ka selle põhjuseid, nagu Plurabelle aru sai, ei pidanud otsima. Nad ajasid tükk aega tõsiselt juttu ja seejärel kutsus Plurabelle mehe oma Utoopia-peole. Oli mehe otsustada, kas ta tahab, et teda filmitaks, või mitte. Võta keegi kaasa, kui tahad, ütles Plurabelle mehele. Kuid mees tuli üksi, kaasas hiiglasuur paberivajutis, mille keskel oli pisar. „See on ilus,” ütles Plurabelle, „aga seda poleks vaja olnud.” Mees pidas kingitust tühiseks. Kunstiesemete seas, mille sissetoomisega ta elatis teenib, selgitas mees, on ka klaasist paberivajutised. See vajutis pärines väikesest Jaapani külast, kus oli neljateistkümnendast sajandist alates klaasi puhutud ja kus keegi ei osanud midagi muud teha. Plurabelle juurdles, kas pisar on inimese või looma oma. Räägitakse, et pisar on selle oma, kes vajutist vaatab, ütles mees talle. Mispeale nad mõlemad natuke nutsid ja hoidsid teineteist embuses, nagu ei kavatseks iial lahti lasta.
Peagi sai D’Antonist püsikülaline, kes jäi mõnikord Plurabelle’i juurde ka pärast seda, kui teised nädalalõpupeolised olid koju läinud. Nad leidsid teineteise nukrusest tröösti. „Küllap sinu meelest on naeruväärne, et ma elan sellises toreduses ja olen ikka kurb,” ütles Plurabelle.
„Üldsegi mitte,” vastas mees pead raputades. „Ma toon iluasju sisse Jaapanist, Grenadast, Malibust, Mauritiuselt ja Balilt ja mul on kõigis neis paikades kodu, aga ometi olen ma neis kõigis kurb.”
„Bali on üks koht, kus ma pole veel käinud,” ütles Plurabelle. „Milline see on?”
„Kurb.”
Plurabelle vangutas kaastundlikult pead. „Ma ei suuda seda ette kujutada,” ütles ta. Siis, hetke järele mõelnud, küsis ta D’Antonilt: „Mis sa arvad, kas see on sellepärast, et meil on kõike liiga palju?”
„Meil?”
„Meil. Sinul ja minul. Meiesugustel inimestel. Eesõigustatutel.”
„Aga kas me oleme eesõigustatud?” küsis D’Anton. „Sest rahaahnus on kõigi kurjade asjade juur; raha ihaldades on mitmed ära eksinud usust ja on iseendile valmistanud palju torkavat valu.”
„See on nii ilus,” ütles Plurabelle. „Ja täiesti tõsi. See ajab mind nutma. Paulo Coelho ajab mind sageli nutma.”
„Seda ütles Paulo Coelhost suurem mees,” teatas D’Anton Plurabelle’i üllatuseks. Plurabelle ei teadnudki, et on Paulo Coelhost suuremaid mehi.
„Nelson Mandela?”
„Püha Paulus.”
„Niisiis, kas me valmistaksime endile vähem torkavat valu, kui kogu oma vara vaestele jagaksime?”
D’Anton ei teadnud, kuid ütles, et küsib mõnikord endalt, kas kurbuse probleem, vähemalt tema jaoks, pole mitte raha, vaid modernsus. „Kas sa ei tunne kunagi, et oled liiga modernne?” küsis ta Plurabelle’ilt.
Plurabelle’ile meeldis see mõte. „Liiga modernne – jah, sul on õigus,” ütles ta. „Liiga modernne. Ma olen tihti seda tundnud, jah, olen, ehkki ma tänini ei teadnud, et ma seda tunnen. Liiga modernne – jah, muidugi.” Siis turgatas talle pähe üks mõte. „Kuid see ei selgita,” ütles ta, „miks aborigeenid ja indiaanlased Discovery kanalil alati kurvad paistavad. Neid ei saa küll liiga modernseks nimetada.”
„Ei, aga see on teistmoodi kurbus, eks ole. Nende kurbuse põhjus on see, et nad on alistatud. Seda on nendega tehtud. Nad on kurvad, sest nad on ohvrid.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
