tunneb mu kohemaid ära.
“Sina oledki see väike tüdruk seal fotol… Ma teadsin seda!”
Tema sõrmed mudivad masinlikult nukku, ent mind selle sees enam ei ole. Sellest on alles vaid tühi kest, naeruväärne lavatähejäljendus. Mina, lameda rinnaga neitsi, keda rüvetati, määriti ja veristati ning kes viimaks hävitati, olen saanud tagasi omaenda mõõtu keha. Muinasjutuliselt ja peadpööritavalt puhta keha.
Zoé liitub minuga jõekaldal. Me oleme nii sarnased, nagu õed. Üks vanem, teine noorem. Ta viskub mu embusse. Me kallistame õrnalt, õrnalt nagu pääsukesed. Me suudlused kõlavad linnusädinana.
“Me ei lahku teineteisest enam iialgi, eks?” ütleb Zoé.
“Ei iial, minu sõna selle peale. Alati ja igal pool olen ma nüüd sinuga koos…”
Vahel tuleb ette ärkamisi, mis ei unune. Imelisi valguseküllaseid hommikuid, mil kõik näib võimalik. Pärast meie esimest ühist ööd avanevad Zoé silmad – meie silmad! – just ühel säärasel hommikul. Pärast pool sajandit väldanud pimedust näen maailma uuesti väikese tüdruku pilgu läbi.
“Oled sa ikka veel siin?” küsib Zoé igaks juhuks.
Me kargame jalule ja ringutame. Naudin himuralt meie lihaste tööd. Meie südame tuksed sumisevad mu kõrvus ning ma peaaegu kuulen meie soontes tulvavat verd. Iga meie naha poor hingab meeletuna. Elu vaimustab mind, teeb mind purju. Ma armastan meid sõgeduseni.
Meie väike roosa pidžaama lõhnab lavendli järele. Milline hurmav puhtusehõng!
“Ära ütle, sa oled heas vormis!” naerab Zoé.
“Sinu lähedal on mul hea.”
“Minul sinu lähedal ka.”
“Ega ma sind kuidagi hirmuta?”
“Sina?” Ta hakkab nüüd veel valjemini naerma. “Oleks see vast nali!”
Siis muutub ta uuesti tõsiseks.
“Mis sinuga tegelikult juhtus?”
Mind haarab kiusatus oma teisele minale kõik ära rääkida, oma sisemine mülgastik tema ees korratult laiali laotada. Kuid ma keeldun sellest ahvatlusest kohe: olen alles äsja niiviisi kõrvetada saanud. Ma ei tohi matta kõntsahunniku alla sinist taevast, lillevälja ning jõge, mille kaldal joovad hirvevasikad ning tantsivad väikesed tüdrukud. Sest kui Momo surm on ka mind kättemaksuihast vabastanud, jätkub minus piisavalt mõru kahjutunnet, millega Zoé hingemaastikud igaveseks tumestada.
Nii jään ma ebamääraseks. “Mingi tüüp tappis mu ära – ma ise ei teagi, millepärast.”
“Oli sul valus?”
“Ei, see juhtus une pealt, ärgates olin ma surnud. Olin viiskümmend aastat väga õnnetu, tänu sinule aga elan ma jälle.”
“Nii et sa oled siis vaim?”
“Mingis mõttes jah.”
“Super! Ja mina arvasin, et vaimud on kurjad… Sina oled ju hoopis sõbralik ja väga-väga ilus!”
Ta naeratab mulle. Naeratan vastu. Ühine naeratus täidab meid vastastikuse õrnusega.
“Enamasti on mul igav, sest ma olen kogu aeg üksi,” jätkab Zoé pärast põgusat vaikust. “Mul pole ei sõbrannasid, õdesid ega vendi. Nii pole üldse tore!”
“Ma tean, olin ka ise üksik laps.”
“Mul pole isegi koera… Ainult hamster, aga hamstrid on lollid!”
Ta vaatab meid peeglist ja naeratab meile uuesti. Meie piimahambad helgivad pärlitena. Ta tõmbab neist keelega üle, et need särama panna.
“Kui sa mu Barbie sisse läksid, oli juba parem. Rääkiv nukk on peaaegu nagu sõber. Aga praegu, kui sa oled minu sees… kujutad sa ette, kui lõbus meil kahekesi saab olema?”
Olen tema jutuvadinast võlutud. See mähib mind endasse nagu suveõhtune linnuvidin, milles arvame end kuulvat suveõhtu enese laulu. Kuulaksin seda tüdimatult aegade otsani.
Nüüd asub ta meid kammima. Mina olin tumedate, meie aga oleme heledate juustega. See on natuke häiriv, eelistaksin tumedat pead. Aga vahet pole, küll ma ära harjun. Meie patsid lendlevad valgusesäras.
Seejärel avab Zoé oma riidekapi ja hakkab jalga tõmbama siniseid teksasid. Tõstan otsekohe protesti:
“Oh ei, mitte neid! Need on ju koledad!”
Üks jalg õhus, katkestab ta kõheldes riietumise.
“Arvad või?”
“Pane parem roosad traksikad.”
“Need on pesus.”
“Need tuleb ainult pesukorvist välja võtta!”
Zoé annab pisut vastumeelselt järele.
Kui paarist plekist põlvedel mööda vaadata, polegi traksikad nii mustad. Silmitsen meid sedasi riietatult peeglist. Meie väljanägemine on võrratu.
Nora aga arvab teisiti. “Ole nüüd ikka, Zoé,” hõikab ta niipea, kui meid näeb, “need traksikad on sopased – kannad neid juba kaheksandat päeva!”
“Aga Jeanne tahtis nii!”
“Jeanne või mitte, mine ja vaheta need kohe ära. Mingi Barbie minu kodus asju ei otsusta!”
“Ma ei räägi nukust, vaid Jeanne’ist, kes on mu peas,” vaidleb Zoé.
Nora ärritub. “No mis sa õige nüüd välja oled mõelnud? Kes see selline veel on?”
“Noh, eks ikka mu vanem õde!”
Aiamaalt naasev Guillaume astub pikemata mängu. “Kui Jeanne on sinu õde, on ta ka meie tütar ja peab meie sõna kuulama!” hüüab ta.
Mida säärase argumendi peale kosta? Ma annan järele. Kuid leplik Zoé ehitab kiriku keset küla ja riietub teksade asemel mummulisse seelikusse, mis on roosa nagu traksikadki.
“Mis sa seal üksipäini ümised, kullake?”
“Ma ei ümise, ma räägin Jeanne’iga. Ja ma pole üldsegi üksi! Ma pole enam kunagi üksi, sest minu sees on Jeanne!”
Nora ohkab. On ilmselge, et tütre kujutlusvõime vaevab teda. Küllap on see lapse jaoks põgenemistee, võimalus tegelikkusest keelduda. Üksikute laste klassikaline probleem…
“Tuleb sellest lastearstiga rääkida,” pomiseb ta poolihääli.
Ta läheb eemale. Meie turtsatame oma hea vembu peale naerma. Vaene Nora, kes millestki aru ei saa – kes arvab, et meid võib arstirohtude abiga teineteisest lahutada…
Ravimid teineteise omaks olemise vastu – hahahaa… Õnne ja armastuse vastu…
“Hahahaa!”
Mingi
