peaks midagi juhtuma?”
Säärane vaatenurk sellele küsimusele on Zoéle võõras.
“Noo… aga kuna tõendeid ei leitud, siis…” söandab ta vaielda.
“Sandarmid otsisid terve piirkonna läbi. Kammisid metsi, sondeerisid tiike, kuid ei leidnud mitte kui midagi – ei pisimatki jälge. Nii jõudsid nad järeldusele, et tüdruk pidi olema põgenenud. Missugune lollus – põgenenud! Jeanne polnud üldse põgeneja tüüpi! Ta oli lahke, vagur ja sõnakuulelik laps…”
“Kuidas teie seda teada võite? Te ei näinud teda ju kordagi!”
Zoé siirus toob paksu mamsli huulile naeratusevirve.
“Ma tundsin teda vägagi hästi: ema rääkis temast vahet pidamata. Ta elas tütre tagasituleku ootuses, pidas kogu aeg vahti, oli pidevalt valvel, uskus alalõpmata, et kuulis alleel Jeanne’i samme. Kui palju kordi nägin ma teda kujuteldava koputuse peale uksele tormamas! Igaks ööks jättis ta köögis tule põlema – juhuks, kui tütar peaks tagasi tulema… Aastad möödusid ja tasapisi hajus ka lootus. Adudes viimaks, et tütar enam tagasi ei tule, lasi ta endal surra. Mina olin siis seitsmeaastane.”
Proua Lenoir – minu väike õde, oo saatuse iroonia! – jääb meeleliigutusest vait.Tüünuse mu sees vahetavad välja järjekordsed raevupuhangud. Kättemaksust vaigistatud hinges möllab uuesti maru.
Vaatan seda viiekümneaastast puitunud paksukest, keda mu draama on sünnist saadik kummitanud, ning kannatan – tema pärast, enda pärast, meie ema pärast. Mu väike õde, mu beebike, mida teed sa selle lahke paksu naise sees? Kuhu on jäänud su plikaja neiupõlv, mille esimestel sammudel ma sind nii väga oleksin tahtnud juhendada: aidata lahti siduda sõlmi, silitada su järeleandmatut ja haavatavat hinge? Minul, kaheteistaastasel vaimul, on väikeseks õeks see masajas memm…
“Jeanne on kurb,” ütleb Zoé tõsiselt.
“Küllap vaevab teda mu jutustus,” palub proua Lenoir vabandust. “Ma ei oleks pidanud seda rääkima. Vestleks õige lõbusamatel teemadel?”
“Ta tahab näha fotosid teist väiksena.”
Proua Lenoir pöörab kuulekalt lehte. Nähtavale ilmub koltunud pilt: pontsakas beebi ihualasti lambanahal. Selle all kalligraafilises kirjas: “Rose kuuekuusena.”
“Rose? Kas teie nimi on Rose?” võpatab Zoé.
“Jah. Vanemad panid selle mulle Jeanne’i mälestuseks. Õde tahtis, et mulle pandaks lille nimi, ja nii mind hüütigi vaheldumisi Rose’iks, Violette’iks ja Marguerite’iks.”
“Naljakas küll…”
“Mis on naljakas? Et inimese nimeks on lillebukett?”
Zoé noogutab mõtlikult pead.
“Ehk siis matusekimp…” lisab paks mamsel ohates.
“Head ööd, paike… Ja katsu see endal peast välja saada. Vanade inimeste surm pole kurb, vaid loomulik. Nad on juba väsinud, lähevad magama nagu sinagi, ainult et lõplikult.”
“Jah,” vastab Zoé vaguralt.
Voodi serval istuv Nora libistab nimetissõrme ringis üle ta põse, lõuaotsa, teise põse, meelekoha, lauba… See on armastuse ring.
“Kõdi on!” turtsub Zoé.
Tirtsti hüppab sõrmeots tüdruku ninale. Zoé naer täidab kogu magamistoa.
“Lenoir’-taat oli õnnetu, tal oli igalt poolt valus ja ta ei suutnud enam rääkidagi,” jätkab Nora. “Ma olen kindel, et ta juba unistas äraminekust. Sina olid talle ta suure reisi alguses seltsiks. Tänu sinule ei pidanud ta üksinduses lahkuma. Kas sa ikka taipad, et tegid talle kingituse?”
“Ennekõike oli temaga ikkagi Jeanne…”
Nora kummardab, suudleb tütart ja seejärel mind.
“Ma olen teie üle uhke, mu armsakesed!”
Ta soputab mu patja ning käänab tekiservad madratsi alla. Läheb seejärel, selg ees, eemale, kustutab tule ja paneb ukse kinni.
Möödub tubli tükk aega. Zoé on silmad sulgenud ja hingab rahulikult. Mina silmitsen õrnas tuuleõhus kiikuva pitskardina varju parketil.
Ka minul käänas ema tekiservi madratsi alla. Lõpupoole oli tal suure kõhu pärast raske kummarduda. Tõusin head-ööd-musi ajaks ise istukile. Seejärel viskusin uuesti selili voodisse ning põrkasin madratsilt paar korda üles tagasi. Vedrud nagisesid nagu batuudil. “Sa vajutad voodi sisse!” tõreles ema. “Kuhu me Rose’i paneme, kui voodi puruks läheb? Kas vaiba peale või?”
“Eks ikka ta oma hälli!”
“Aga kui ta sellest välja kasvab?”
Lubasin, et ma enam ei tee, ning uinusin, silme ees jumalik nägemus minu keha vastas kerra tõmbunud õekesest, juuksesalgud minu padjal laiali ning õrn ihu üleni soe.
Põrnitsen pitsililli parketil. Peamine on mitte mõelda proua Lenoir’le. Ei, mitte mõelda… Unustada see Rose, see pettus. Ainuüksi mõttest temaga voodit jagada läheb mul süda pahaks. Mu sünteetiline keha tõmbub kokku. Õnneks ei maga paksud mamslid koos nukkudega. Ega oma vanemate õdedega. Nemad jagavad oma und üksnes norskavate meestega.
Rose’i linade vahel on ta abikaasa koht. Mees on vuntsidega, paks ja hallinev. Täpne peegelpilt oma isast kakskümmend aastat nooremana.
Täpne portree minu mõrtsukast.
“Jeanne…”
Ma teritan kõrvu. Sosinal lausutud nimi on vaikuse murdnud. Pimeduses säravad Zoé pärani silmad.
“Kes sa oled, Jeanne?”
Minu peale asetuvad kaks väikest kätt, kompavad tekialuses pimeduses mu keha. Joonistavad välja mu liialdatud ihuvormid, mu karikatuursed piirjooned.
Oleksin ma ellu jäänud, võinuksid mind sedasi silitada Rose’i käekesed. Need olnuksid armastava õeraasu süütud ja hellad puudutused. Jeanne ja Rose pääsupoegadena ühes pesas koos… Ühest neist pole järel muud peale pleekinud kondilasu, mille laibasööjad ussikesed ammu siledaks nühkinud, teisest aga on saanud matsakas viiekümneaastane mammi.
Kes ma olen? Ilmajäetu ja puuduolev, muud midagi. Eimiski.
“Jeanne, miks sa mind Rose’iks hüüdma hakkasid?”
“Tahad seda tõesti teada?”
“Jah.”
“Selleks pean ma sinu sisse pääsema. Pead mulle oma südame avama…”
“Nõus!”
Hingan end tasa-tasa Barbie seest välja. See on hoolitsetud nuku tajumatu hingeõhk. Nüüd segunen uuesti Zoé hingeõhuga. Sedakorda aga ettevaatlikult, oma tumedaid hingepööriseid hoolega varjul hoides. See on minu jaoks lihtsam kui esimesel korral, kuna kättemaks on mu süngest ballastist osaliselt tühjendanud.
Ma sisenen Zoésse. Zoé kiirgavasse maailma.
