“mul on paha!”
Sinisesse taevasse jõe kohal ilmub pilv, valge ja kohev nagu vatitups. Hirvevasikad jätavad imestunult janukustutamise pooleli. Valvsad jänkud liigutavad oma pikki kõrvu.
Ma katkestan naermise. Pilv hajub. Hirvevasikad pistavad rahunenult ninaotsad vette tagasi, urvitades oma pisikesi kollakaspunaseid taguotsi, sabade all karvapööriste vahel heledamad laigukesed.
Lauda – vabandust, Vladovskite maja, minu ja Zoé kodumaja – taga laiub suur põld nii kaugele, kui silm ulatub. Lenoir’d kasvatavad sellel nisu, maisi või peete – vaheldumisi, et maad mitte ära kurnata. Sel aastal on põld nisu päralt. Jacquot ja ta poeg koristasid vilja ning kombain puistas turris kõrrepõllu tihkete põhupallidega üle.
Guillaume’ile ja Norale, kes “elukeskkonna ilust” sõgeduseni vaimustuvad, meeldib see vaatepilt väga.
“Kui ehe see kõik on!” ei väsi Nora kordamast. “Alles siin leiad üles tõelised väärtused, justkui suhtled loodusega.”
“Ja see valgus,” lisab Guillaume. “Panid sa tähele, missugune on valgus? Lausa kuldne!”
“See tuleb sellest, mis värvi on põld… Oleks see roheline, oleks kogu atmosfäär täiesti teistsugune. Toorem ja jahedam… Mäletad, kui me siia saabusime? Nisu polnud veel kõrsunud ja kogu mulje oli hoopis teine…”
Valgus, ikka ja jälle see valgus… Mis värk neil pariislastel õige selle valgusega on? Kas Pariisis siis valgust ei olegi?
Nende jutukatked kostavad meie kõrvu. Joonistasime Zoéga teerajale keksukasti ja mängu juhin parajasti mina. Selles olen ma alati meister olnud!
“See pole aus!” kilab Zoé. “Sinu kivi on minu omast lapikum!”
“Pole tõsi!”
“On jah! Ja pealegi teed sa pidevalt sohki!”
See oli küll inetult öeldud!
“Hei, mis siin toimub?”
Me tõstame ehmunult pea. Meie “keksuparadiisi” kohale sirutub vari. Kellegi vari, keda me kisklemisetuhinas pole lähenemas näinud.
See on lillelise põllega kerekas naine, õlgkübar peas ja korv käevangus.
“Tere, proua Lenoir,” ütleb Zoé viisakalt.
Ta pöörab pead ja hüüab: “Emps! Iss! Meil on külaline!”
Rose Lenoir kummardab meid embama.
“Tere, väike Zoé…”
Tema hingeõhk ründab meid. See on hooletu vana naise hingeõhk, mis hakkab mulle vastu. Ma taganen sammukese. Mu ebaviisakusest šokeeritud Zoé hoiab mind vägisi tagasi. Kuid Rose Lenoir’le ei jää mu vastumeelsus märkamata.
“Nonoh, sirtsuke, mis lahti?” imestab ta. “Ega ma sind ära ei söö!”
“Ma lihtsalt komistasin…” katsub Zoé kimbatusest välja rabeleda.
Tema vanemate tulek teeb piinlikule olukorrale kiire lõpu.
“Oo, mis kena üllatus!” hüüab Nora, nägu laial naerul.
“Tõin teile üht-teist oma aiast,” ütleb proua Lenoir korvi kõlgutades.
Selles on üks käharkapsas, mõni porruvars, porgandeid, naereid, pool tosinat mullast kartulit…
“Kui kena teist!” rõõmustab Nora. “Sellest saab ju kena ühepajatoidu! No tõesti, te poleks pidanud…”
Guillaume nuhutab saaki silmanähtava rahuldustundega.
“Milline nauding – puhaste aiasaaduste lõhn! Maa ja viljaliha hõng… Suurlinnades oleme selle kõik juba unustanud. Keemiaga kasvatatud toiduainetel pole pennigi eest maitset…”
Naabrite innukusest vaimustunud mamsel täpsustab lustlikult: “Mis maitsesse puutub, siis seda minu juurikatel juba jagub! Need ju puhta loomasõnniku peal kasvanud! Kui valmis vaaritate, saate omal keelel tunda!”
Hetk hiljem lähevad nad kolmekesi majja. Remonditööde edenemist märgates pole proua Lenoir kiitusega kitsi.
“Mõelda vaid, mis siin varemalt oli… Varemed, muud midagi! Ei saanud siin karjagi hoida. Teie aga olete sellest kena pesakese teinud. No tõepoolest, ma imetlen teie pealehakkamist!”
“Eks me tasapisi nokitse…” kostab Guillaume tagasihoidlikult.
Siis suundub ta külmiku juurde.
“Klaasike Cabernet’d, proua Lenoir?”
“Ei, ei, mul õhtusöök tulel… Einestame täna varem – pidustuste pärast.”
“Mis pidustuste?”
“Sügise esimese päeva pidustuste. See on meie kandis ammune traditsioon. Külas on täna õhtul simman. Kas teie siis ei sellest kuulnud?”
“Ei,” tunnistab Nora. “Meil, teate, pole laatadega…”
Kuuldes sõna “laat” torkab Zoé, enne kui ma reageeridagi jõuan: “Lähme meie ka sinna, eks? Palun, emps, lähme!”
Reageerida… Nojah, kuidas ma seda võinukski? Olen ju kangestunud, halvatud. Oma vastsest õnnest haaratuna olin kuupäevadki unustanud…
“Lähme ikka, emps! Eks ju, eks ju?” nõuab Zoé.
Guillaume manab näole ilmeka grimassi. “Eeh… Tahad sa ikka nii kangesti minna, kullake?”
“Mõtlesime varakult magama minna,” toetab Nora abikaasat.
“Üksainus kord!” anub Zoé.
Rose Lenoir’le suunatud vabandava ilmega tunnistab Nora viimaks: “Minu jaoks on simmanid tüütud.”
Zoé põhjalikult löödud nägu on valus vaadata.
Paks mamsel tõttab teda päästma. “Võin ju ise ta kaasa võtta, kui soovite!”
Nora näost võib lugeda vastakaid tundeid. “Arvate?”
“Jaa! Jaa! Ole nõus, emps!” kibeleb Zoé.
Vladovskid peavad pilkupidi nõu. On päevselge, et nad ei tahaks tütart võõrastesse kätesse usaldada. Teda aga nii suurest rõõmust ilma jätta…
“Olete kindel, et see teile tüli ei tee?” kõhkleb Guillaume.
“Ma ju ise pakkusin end välja! Meie Zoéga saame omavahel kenasti läbi. Eks ole, sirtsuke? Lapsed meeldivad mulle kangesti, kuigi mul endal on neid vaid üks ja seegi juba täismees…”
Ning libistades sõrme õrnalt üle Zoé – meie! – juukseid kaheks patsiks eraldava lahu, lõpetab mamsel relvituks tegeva naeratuse saatel: “Saaksin ennast vanaemana tunda!”
Säärase argumendi vastu naljalt ei saa.
“Hästi,” nõustub Nora
