ole Zoé kellelegi meelde tulnud. Vanaisa toibutamise, kiirabiauto saabumise, pahaendelise diagnoosi saamise ning surija haiglasse saatmise vahepeal polnud Jacquot’l ja ta naisel mahti muu peale mõelda. Selleks, et laps paksule mamslile uuesti meelde tuleks, pidi olukord pisutki rahunema.
Proua Lenoir on kaine mõtlemisega inimene.
“Lubasin talle ju moosisaia,” mõtleb ta endamisi. “Ta kindlasti ootab seda ikka veel. Pealegi ei lähe ükski tüdruk niiviisi ilma oma nukuta minema!”
Ta kummardab aknast välja ning hõikab: “Zoé! Zoé!”
Talle vastab õige tasane lapsehääl: “Ma olen siin, tädi!”
“Kus siin?”
Kurjami aianurgas, koeravolaski kaisus. Nii pisike koera tohutute hambuliste lõugade kõrval, nii habras ja süütu… Tapale viidud lambuke, kes ohtu ei aima.
Proua Lenoir karjatab summutatult ja peaaegu minestab.
“Jumaluke… Peni pistab ta nahka!”
Peni aga ei paista tüdrukukese suhtes vaenulik olevat. Hoopis lakub teda sõbralikult keelega. Kuid… kas võib seda peletist usaldada?
Proua Lenoir pühib väriseva käega laubalt oimule jooksva higinire. Ta teab: Kurjam on kõigeks võimeline. Temaga on juba pahandusi olnud. Kord, kui ta ketist lahti rebis ja kirjakandjat ründas, kaotas viimane sõrme. Kurikuulus draama! Operatsioon, osaline töövõimetus, igavene jama. Õnneks plekkis kindlustus asja kinni. Koer oleks tulnud sellegipoolest maha lüüa. Jacquot ei nõustunud seda tegema vaid sellepärast, et pelgab vargaid.
“Tule minu juurde, kullake…” kogeleb hirmust poolsurnud paks mamsel. “Tule oma nukule järele… Tasakesi, taaaaasakesi… Ära tee ühtegi äkilist liigutust!”
“Juba tulen!”
Veel viimane pai Kurjamile, seejärel lahkub Zoé peni juurest viga saamata ning juba hetke pärast oleme kolmekesi koos köögis. Tüdrukuke hoiab mind kõvasti-kõvasti oma rinnal.
“Jeanne, mu kullakallis… Mu väike kaotsiläinud Jeanne…”
Ta pole läbielatust veel toibunud. Proua Lenoir samuti mitte. Nende kahe vahel käib lõdisemisvõistlus, kuid lõdisemise põhjused pole samad. Üks kartis kohutavat õnnetust, teine nägi pealt, mida teeb needus. Kumbki on kokku puutunud üle mõistuse käivaga.
“Ära enam kunagi nii tee, Zoé!” kärgib paks mamsel. “Kui sa veel peni juurde lähed, ei luba ma sul enam kunagi meie poole tulla!”
Zoé nõustub pisut vastutahtsi mamsli tingimustega.
“Ma olin nii õnnetu, tädi,” selgitab ta. “Kurjam lohutas mind…”
Ta ohkab luksatades.
“Vaene taadike… Mina ei teinud küll midagi…”
“Ah et see vaevab sind, tibuke?”
Proua Lenoir’ silmad on vees.
“Mis sa, tobuke, kardad? Et sind hakatakse süüdistama? Aga milles ometi, armuline taevas? Taat on juba ammust aega haige, ta süda pidi varem või hiljem üles ütlema… Sellest, et sina seal olid, ei juhtunud midagi, vastupidi: sa tegid talle teene! Kes meid muidu hoiatanud oleks? Kui ta õnnekombel veel pääsema peaks, siis seda tänu sinule! Sa käitusid… nagu suur inimene!”
Zoé muigutab rahunenult suud, peaaegu naeratab.
“Kuidas oleks ühe suure sõstrakoogitükiga?” pakub proua Lenoir.
See on parim lohutus. Zoé silmad löövad särama, ta ütleb “Nämma!”, limpsab keelt ja tõmbab oma väikese käega üle kõhu.
“Ja tead, mis me pärast seda teeme?” jätkab heldusesoonele sattunud mamsel. “Pärast… Pärast vaatame pilte. Näitan sulle oma fotoalbumeid. Mis sa sellest arvad?”
“Jaa, jaa!” lööb Zoé rõõmust käsi kokku.
Õhkkond on väga tasane ja rahulik. Nurgas tiksub vaikselt suur seinakell: “Tik-tak, tik-tak.” Hirve pea ümber siksakitab kärbes. Viinapuuväädist jalaga lambist hoovab pehmet valgust.
Mina Zoé käte vahel naudin oma kättemaksu järelmaiku. Olen rammetu, vimmast tühjendatud. Unine. Viiekümneaastane vihalõõm on just äsja, pärast viimset ja pöörast lahvatust kustunud. Momo on oma haiglapalatis minu sisendatud süümepiinadesse suremas. Ring on täis.
Maitsen seda mälestust väikeste sõõmude kaupa, naudin selle maitset ja mõnulen. See on minu maius. Minu minutike paradiisis.
Poleks seda torkivat kahjutunnet elamata jäänud elu pärast, kõige selle pärast, millest ma ilma jäin, oleksin peaaegu õnnelik. Noorus, kihlumine, abielu… Ehk lapsedki… Ehk oleks mu rüpest võinud sündida pisike Zoé. Rõõmud ja vaevad, päevad ja ööd, kodu ja koer… Kõik see, mida proua Lenoir praegu lehekülg lehekülje järel mu ees lahti laotab – olemasolu tükikesed, mis võinuksid kuuluda mulle… Selle olemasolu tükikesed, mis mulle ära keelati.
Jah, poleks seda kahjutunnet, võiksin lõpmatuses lahustuda, viimaks ometi puhata… Rahus puhata.
Ma suigatan. Pendelkell tiksub mööda voolavat aega – aega, millel minu jaoks enam tähtsust ei ole. Hirvepea mädaneb aegamööda, hoolimata sellest, et on täidetud põhuga. Kärbes sumiseb. Zoé esitab naiivseid küsimusi. Proua Lenoir vastab neile kannatlikult.
Ma suigatan. Nukudki magavad teinekord. Lahtiste silmadega ja idiootse naeratusega näol.
Õndsas uneudus jõuab minuni üks juhuslik vestlusekatke.
“Kui ilus! Kes see on?” küsib Zoé ühe luitunud fotoga vibutades.
“Minu vanem õde,” vastab proua Lenoir. “Mina teda näha ei saanudki, ta läks enne mu sündi kaduma. Mis temast sai, ei saadud kunagi teada…”
Ma võpatan ärkvele. Nelinurksel papitükil vaatab kaamerasse tõsise ilmega tüdruk.
“Tead, mis ta nimi oli?”
Ei, Zoé ei tea, kuid põleb soovist teada saada.
“Jeanne, nagu su nukulgi. Naljakas kokkusattumus, kas pole?”
Minu hing Barbie kehas kangestub.
“Mis teie vanema õega juhtus?”
“Mitte keegi ei tea. Arvatavasti sai ta surma, kuid et laipa ei leitud, ei ole selles seniajani kindlust. Mu ema lootis oma elupäevade lõpuni teda uuesti näha…”
Erutus paneb Zoé palged õhetama. Ta lausa jumaldab lugusid kaotsi läinud lastest.
“Äkki ta rööviti?”
“Võimalik… See juhtus sügise saabumise päeval, kui siinkandis laata peetakse. Oletusi muidugi tehti. Iseäranis kahtlustati kedagi Luigi-nimelist, kes kohalike plikade ümber tiirutas. Mitmed pealtnägijad, nende hulgas mu isa, tabasid selle kõlvatu Jeanne’i parimat sõbrannat ahistamas. Ta võeti vahi alla ja teda hoiti arestis, kuid et tema vastu tõendeid ei leitud, lasti ta peagi uuesti vabaks.”
Põgus vaikus ning
