sperma…
Ma sülitasin tema poole. Ilalärakas tabas ta kätt.
“Ussike,” jõrises ta kätt pükstesse pühkides.
Katsusin end püsti ajada, kuid maapind mu keha all kleepis. Olin kui mudasse needitud. Võinuks arvata, et maapind püüab mind neelata ning mul pole selle vastu jaksu. Niisiis jäin pikali ja kriiskasin Momole, mis pähe tuli:
“Igavene jõhkard, sitakott, orikas! Ma ütlen isale ära, mis sa minuga tegid! Ja su naisele ja politseile ütlen kah! Sind pannakse vangi, paras sulle siis!”
“Lõuad!” käratas Momo mul kraest kinni haarates.
Kui ta mind välja tõmbas, tegi muda lurts ning mina olin uuesti jalgel. Verenired jooksid mu reisi ja sääri pidi alla.
“Hoia mokk maas! Hoia mokk maas, libu, või löön su maha!” jõrras Momo ja raputas mind nagu ploomipuud. Ning tõmbas mulle – nätaki! – vastu kõrvu.
Korraks ei saanud ma enam aru, kus olen. Seejärel läks mul kõhus kõik järsku pahupidi ning ma hakkasin oksele.
Harilikult hakkan ma peksmise peale nutma. Aga minusse oli kogunenud liiga palju viha. Liiga palju viha ja mitte ainustki pisarat.
“Tõbras! Elajas! Sa lähed vangi!” karjusin ma kõõksatuste vahele. “Sul lõigatakse noks maha!”
Nüüd kaotas ta päriselt pea ja hakkas mind taguma. Tagus ja tagus… Tundsin, kuidas mu nägu ta rusikate all lõhkes. Veri purskas mu ninast ja suust okse ja kisaga segamini. Seejärel langesin ma teadvusetult maha.
Kuid Momole sellest ei piisanud. Ta oli pöörases raevus. Korjas mu maast üles, surus ühe puu vastu ja hakkas mu pead tüve vastu klohmima. Kõmaki, kõmaki. Kuulsin hoope ilutulestikuna oma ajusügavikeni kaikumas. Õnneks ei tundnud ma siis enam midagi. Olin juba kaugel valu haardeulatusest väljas.
Kui ta järele jättis, olin ma surnud.
Asjad aetud, tulid Vinni ja Marion alla tagasi. Plikal olid juuksed põhused ja õrn sõõr silmade ümber. Ta rinnad särgi all nõksusid kenasti.
Temast hõnguv rõõmus roidumus võlus mind.
Vinni seevastu oli kui kukk. Vastik kukeroju kana ümber kõõrutamas. Ta paistis oma saavutuse üle uhkust tundvat.
“Kuulen su kiisu nurrumist siiamaani,” ütles ta.
Marion hakkas rambelt kõkutades naerma. Oma praeguses olekus võtnuks ta vastu ükspuha kelle. Isegi minu…
Ootasin, kuni ta mu kaevikule võimalikult lähedale jõudis, ning hüppasin – hops! – tema sisse, enne kui ta arugi sai.
Tema nägu tõmbus kohemaid jäigaks.
Vinni polnud millestki aru saanud. Muudkui kekutas edasi: “Noh, oled rahul? Tahad veel?”
Tüdruk manas näole jõletu grimassi.
“Molkus sihuke! Ma löön su kuradi türa laiaks!”
Ta sööstis Vinnile küüntega kallale.
Jahmatusest hoolimata suutis too tal randmetest kinni kahmata. Marioni põlv aga tabas poisi kintsu jalgevahest kahe sõrme kaugusel.
“Peast segi oled läinud või, hoor sihuke!” lõugas Vinni ja laksas tüdrukule paar kõrvakiilu.
Ehmatus sundis Marioni end koguma ning ta heitis mu välja. Viivuks jäi ta veel juhmilt, nagu õudusunenäost ärgates enda ümber vahtima, siis aga puhkes nuuksuma.
“Anna andeks,” ütles ta. “Anna andeks, ma ei tea, mis mulle sisse läks…”
Kui Vinni nägi, et tüdruk endast enam ohtu ei kujuta, patsutas ta talle lohutavalt seljale. Ent ta oli ikka veel silmanähtavalt umbusaldav.
“Tuleb sul selliseid hooge sageli ette?” küsis ta.
“Mitte kunagi, vannun sulle, see oli esimene kord…”
Tüdrukul oli enda pärast nii häbi, et Vinnil hakkas temast hale ning ta hakkas plikale vabandusi otsima: “Naistel juhtub teinekord pärast seksi, et lähevad peast sassi. Mõnu teeb neuronid tümaks. Lugesin seda mingist ajakirjast.”
Tüdruk haaras sellest seletusest kinni.
“Nii see kindlasti ongi,” vastas ta nohisedes. “Ükski poiss pole mulle säärast mõnu teinud nagu sina. Saad ju aru, ma lõin pelgama…”
Plika võimendas asja silmakirjalikult üle. Tema pisarate vahelt hakkas taas paistma räpane naeratus. Vinni irvitas lodevalt: “Ah, need naised… Kõik ühesugused hüsteerikud! Tõmba teid vaid korralikult läbi ja juba roomategi kõik meie jalge ees. Ah, need naised…”
Kuulsin, kuidas Marion hambaid kiristas. Pidin ta uuesti oma võimusse saama – nüüd või mitte iialgi. Kahekesi võinuksime selle uhkusehunniku pihuks ja põrmuks teha!
Kuid tüdruk oli kõik teed endasse sulgenud. Vaevu suutsin veel tajuda ta peas mõtet “Selle persevesti juurest tuleb küll minema tõmmata!”, kui Marion juba tõusis ja kudrutas: “Kallim, ma pean minema…”
Ta oli oma salakavala rahu tagasi saanud ning iga pisike tedretähn ta näol paistis Vinni üle naervat. Poiss aga ei märganud midagi ning andis plikale selle möödudes laksu vastu kannikaid: “Hoppadihopp!”
Marion ei tulnud kunagi tagasi. Minule jäi vähemasti rahuldus sellest, et olin ta silmad avanud. Ikka parem kui mitte midagi.
Praegu lakas enam heinu ei ole. Vaid kaks magamistuba, üks suur, teine väike. Väike on Zoé oma. Ja minu oma. Meie oma.
Zoé voodist – mõistagi roosast – paistab läbi akna maastik. Siit näeb kuni Lenoir’de majani, raske kiltkivikatuse all ägava rässaka taluhooneni.
Vaatan ainiti ja väsimata oma maalitud silmadega selle maja poole. Üritan kujutleda selle sees kihavat elu. Õnneks on Barbied näost täiesti ilmetud, sest peaks Zoé neil hetkil mind valdavaid tundeid märkama, oleks tema armastusel minu vastu paugupealt lõpp!
Mina aga naeratan kohtlaselt edasi. Ning sellal kui Zoé mu heledaid juukseid kammib, leelutan ma üksnes temale:
“Tere, tere, tölbikene,
Kus sa lähed, lühikene?
Lähen parmu matustele.
Mis sel parmul viga oli?”
Seepeale embab ta mind ja minu suust kostab kristalselt helisevat naeru.
“Nüüdsest pole minu nimi enam Zoé,” ütleb Zoé väga tõsiselt.
“Ah nii? Ja mis su nimi siis on?”
“Rose.”
Nora on valmistanud basiilikupastat. Guillaume’i meisterdatud rohmakale lauale aurava roa ümber on pandud neli taldrikut – ema oma, isa oma, Zoé oma ja minu oma. Zoé nõuab, et mind koheldaks nagu inimolendit, ning vanemad on tema tujudest lausa vaimustuses.
“Okei, Rose,” ütleb Guillaume.
“Kuidas
