nokatäisi kordamööda, ning kui üks lahkus, jäi teine pesa valvama.
Korraga laudauks kägises ning paotus. Sisse tungis pimestav valgusvihk. Ning valgusvihus seisis väike poiss.
Poisike peatus lävel ja vaatas arglikult ruumi. Jäi pikaks viivuks silmadega hämarust puurima. (Laudal polnud aknaid, üksnes kitsad õhuaugud, millest vaid väga nõrka helendust immitses.) Poiss ei leidnud vististi midagi huvitavat, kuna ta näis taas lahkuma asutavat. Siis aga silmas ta varblasi.
Jalamaid oli ta laudas.
Ta vahtis mõnda aega pesa, kissitades silmi, justkui valmistuks mingiks toredaks riukaks. Mul oli kange tahtmine temaga lõbutseda. Siis ma veel ei vihanud väikseid poisse. Vihkamine tuli alles hetk hiljem.
Poiss noppis maast kivi ja viskas linnupesa pihta. Pesa pudenes alla, otse minu kõrvale maha. Poisijõmpsikas trampis sellel naerdes jalgadega otsas. Linnupojad lömastusid ta taldade all. Tema kingad olid üleni punase lögaga koos.
Kimedalt kriisates tiirutasid linnuema ja linnuisa tükk aega ta pea kohal. Seejärel lendas üks neist õhuava kaudu välja, teine aga jäi üksipäini edasi kaeblema. Arvan, et ema.
Kui poisil veres paterdamisest villand sai, pööras ta kanna pealt ringi, et lahkuda. Nüüd laskus linnuema otse mu käeulatusse oma pojukeste jäänuste kõrvale maha.
Ma olin raevust lämbumas. Vihkasin toda last kogu südamest. Pidin teda karistama, laskma tal kuriteo eest tasuda. Ning ma sisenesin pikemalt mõtlemata emavarblasesse.
Oleksin otsekui põrgusse sattunud.
Tema sees oli tõeline maailmalõpuahastus. Seal lõõmas kannatus ja lootusetus. Ja sellest lõõmast võtsin minagi tuld. Viskusin fuuriana lapse kallale.
Mu esimene nokalöök tabas teda kuklasse. Ta karjatas ehmunult ja pöördus ringi. Mina aga võtsin juba järgmiseks rünnakuks hoogu.
Ta karjus hirmunult: “Ei!” Kuid see ei maksnud enam midagi. Juba olin ma tal kallal.
Järgmise nokalöögi sai ta otse rindu. See võttis tal hinge kinni. Ta tõmbus kägarasse ja hakkas ema hüüdma. Mina kasutasin võimalust, et tal juustest kinni hakata. Täksisin ja kraapisin ta kolpa. Ta siples kõigest väest ning vehkis kätega, et mind minema peletada. Kisendamise peale jooksis kohale poisi isa. Mina olin jõmpsikal just silmi peast nokkimas.
Momo taipas kohe, mis toimus. Nobeda liigutusega haaras ta mu kinni ja virutas kõigest jõust vastu maad. Ma maandusin ruumi teises otsas, mõlemad tiivad murtud.
Seejärel lajatas ta poisikesele võmmu.
“Jacquot, sindrinahk! Ma ju keelasin sul siia tulla! Sellesse lauta ei tohi keegi oma jalga tõsta. See on neetud, said aru? NEETUD!”
“Jah, isa… Jah, isa… Ma enam ei tee…” tönnis jõmpsikas.
Emavarblane pidas põrandal surmaheitlust, mina tema sees. See äratas minus halbu mälestusi. Lahkusin temast kiirelt ja pöördusin tagasi oma maa-aluse kaeviku vaikusse.
Kui poiss läinud oli, vibutas Momo lauda sisemuse poole rusikat ja jõrises:
“Vaata ette, raipenahk! Teen su lõplikult kahjutuks!”
Järgmisel päeval valas ta betooni põrandale. Lihtsameelne lollike! Justkui betoon vaime kinni peaks!
“Emps, mu nukk oskab laulda!” hüüatab Zoé vaimustunult.
Nora jätab talade nühkimise hetkeks pooleli.
“Vaat kui tore, kullake, aga ära sinna kauaks jää, seal on liiga tolmune. Mine parem õue mängima. Ja võta Mister Hamster endaga kaasa, las saab ka sõõmu värsket õhku!”
Zoé võtab puuri ja läheb Barbiet südame vastu surudes välja. Pärast viitkümmet varjus viibitud aastat olen päikese nägemisest sedavõrd rõõmus, et puhken suisa naerma.
“Ja ta isegi naerab!” hõikab Zoé emale.
“Kes?”
“Noh, nukuke ikka!”
“Siis puudub tal ju veel vaid kõnevõime!” hüüab ema rõõmsalt, hakates uuesti talasid nühkima.
“Tere, tere, tölbikene,
kus sa lähed, lühikene?
Lähen parmu matustele.
Mis sel parmul viga oli?”
laulab Zoé täiel häälel.
Me ei jäta teineteist enam hetkekski. Oleme ööd ja päevad koos. Kõikjale, kuhu ta läheb, võtab ta mu kaasa. Ning mina avastan oma plastmassnäole maalitud silmade kaudu maailma. Maailma, mis on viiekümne aastaga tublisti muutunud…
Seal üleval, kuhu Vladovskid on rajanud magamistoad, hoiti ennemalt heina. Sinna tassiski Vinni oma vallutused. Mõistagi salaja! Oleks ta vanaisa sellest teada saanud, tulnuks kohe jube draama! Olgu ta pealegi suur jõmm, oma keretäie oleks ta ikka kätte saanud. Momo rusikas oli vanusest hoolimata kiire välkuma. Säärased tõpranäod vananedes ei leebu.
Vinni on Jacquot’ poeg. Vähemalt nii ma nende välise sarnasuse põhjal arvan. Lenoir’del on paar ühist tunnusjoont: nad kõik on paksud ja koledad. Pealegi on Vinni nägu aknet täis. Puberteet räsib teda, nii et vähe pole!
Ah, neid Vinni vallutusi… Näiteks toda punapead – teda ma juba ei unusta! Ega sellest muide kaua möödas olegi, vahest seitsekaheksa kuud.
Kuigi ta oli vähemalt kuueteistaastane (ja kuigi tänapäeva tütarlapsed on minuaegsetest kõvasti erinevad), meenutas ta mulle Bernadette’i. Seda küllap oma kiskjaliku naeratuse pärast. “Siivutu,” oleks ema säärase naeratuse kohta öelnud. Plika oli kui sütel.
Ja Vinni niisamuti. Ühel õhtul nägin, kuidas nad lauta sisenesid ning, vaevalt ukse enda järel sulgenud, teineteise kallale viskusid. Täpselt nagu Bernadette ja Luigi: kõht vastu kõhtu ja suu vastu suud. Tüdruku käed haardusid Vinni kaela ümber ning ta litsus end niutsudes poisi vastu. Üks-kaks-kolm, keris Vinni plika seeliku üles ja hakkas selle all sorima.
“Jätaaaaaa! Mitte siin!” põikles tüdruk.
“Miks mitte?”
“Meile võidakse peale sattuda…”
Vinni naeris: “Ära muretse, siin saras ei käida kunagi!”
Kuid tüdruk oli jonnakas: “Üleval oleks meil parem.”
Ta võttis poisil käest kinni ja nad ronisid kribinal-krabinal lauda lakka.
Aimasin, mis need kaks seal üleval peale hakkasid! Ma ei sallinud seda silma otsastki. Sest selle läbi olin ma surnud…
Kui Momo minuga lõpetanud oli, tõusis ta püsti ja nööpis püksiaugu kinni. Siis kratsis ta nokatsi alt pead ja jäi mind naljakal ilmel vahtima. Usutavasti tundis ta end jokkis peast hoolimata pisutki süüdi.
Taskulamp oli meie kõrvale maha kukkunud ega valgustanud enam muud peale sambla ja puujuurikate. Momo korjas selle üles ja suunas uuesti minule.
Mina olin vaid hunnik häda ja häbi. Kogu mu ihu valutas
