ema tagant,” kõkutas ta.
Kingad olid talle mitu numbrit suured. Tema väikesed kiitsakad jalad mõjusid neis paatides nii haledalt, et ma puhkesin naerma. Bernadette viskas mulle pahaselt näkku:
“Naera, naera, Jeanne! Õhtul, kui kõik poisid mu jalgu suudlevad ja sinu poole keegi ei vaata, naerad sa vähem!”
Kehitasin veidi ärritunult õlgu.
“Ei tea küll, miks peaks kõik poisid sinu jalgu suudlema?”
“Kas sina siis ei tea, et nad on hullud jalgade järele, mida ilmestavad kõpskontsaga kingad?”
Häh, kust ta seda küll võttis? Mingist rämpsajakirjast?
“Lollakas!” kähvasin mina. “Just nagu meeste lantimiseks piisaks mingitest kingadest!”
Tõtt-öelda olin ma ka pisut kade. Oleksin endalegi kõpskingi tahtnud, aga selle tunnistamise asemel lasknuksin end pigem tükkideks raiuda.
Bernadette tegi põrandat kriipides kolm sammu ning väänas pahkluu välja.
“Kavatsed tantsides kondid murda?” irvitasin ma. “Poisid on vist sellegi järele hullud, mis?”
Bernadette oli nii vihane, et ei hakanud vastamagi, ning me ei vahetanud terve päeva kestel sõnagi. Terve päeva ega muide ka õhtu. Kahjuks. Vannun, et oleksin ma selle tüli tagajärgi aimanud, oleksin oma mürgise keele hammaste taga pidanud!
Aga paraku otsustavad saatuse teinekord just liiga suured kingad…
Laadarahvas saabus pärastlõunal. Otse keset matatundi. Kuulsime neid kooliesiselt tänavalt mööda sõitvat ning kogu klass rüsis akna juurde. Ridamisi saabusid veoautod ja vankrid. Kõige viimaks veeres mööda ratastel karupuur.
Õps käskis meil tagasi oma kohtadele minna, kuid meie ei kuulanud sõna. Seda enam, et just samal hetkel pasundati valjuhääldist: “Täna õhtul kirikuplatsil suur iga-aastane simman! Meelelahutust väikestele ja suurtele, muljet avaldavaid elamusi, mänge ja muusikat! Karussellid, autodroom, lasketiir, tondirong ja palju muud! Tulge kõik!”
Me kõik plaksutasime. Samal ajal kiikas see, kes oli rääkinud, meie poole. See oli pikk mustlase moodi mees läbitungivalt mustade silmadega. Bernadette saatis talle õhusuudluse.
Nüüd sai õps tõega vihaseks ja ähvardas meid kella kuueni pärast tunde istuma jätta. Oo ei! Mitte täna! Mitte mingil juhul täna! Jäime kõik vaguraks ja läksime kibekähku tagasi oma kohtadele, mustlase ilus pilk silme ees virvendamas.
Arvatagi jooksid kõik kell neli kirikuplatsile tormi. Atraktsioonide püstitamine polnud veel lõppenud, aga kirikuesisel platsil valitses juba peomeeleolu. Puude vahel rippusid lambid ja vanikud ning lehtlasse oli balli tarvis lava püsti pandud. Karu kiigutas end puuris edasi-tagasi nagu Maryvonne’i seniilne vanaisa. Madame Irma (selgeltnägija, kaardipanija, hiromant, kristallkuulivaataja) suitsetas möödujaid vahtides oma vankri ees piipu. Vahvlikuningas Pépé juures lõhnas nii hästi, et kõigil hakkasid neelud käima.
Bernadette sööstis joonelt autodroomi üles seadva nägusa mustlase juurde ja nõudis temalt väljakutsuval ilmel: “Mis kell see värk algab?”
“Kell kuus, kaunitar,” vastas poiss.“Tuleb veidi kannatust varuda!”
Kannatusest ei tulnud puudust temal ega meilgi. Oli nii palju, mida vaadata! Ja kas pole naudingute ootamine pealegi veel meeldivam kui naudingud ise?
Hajusime väikeste rühmadena laiali ning siblisime ringi kui varblased. Kui ma Madame Irmast möödusin, naeratas see mulle (üheainsa suupoolega, kuna teises oli piip).
“Hei, numpsik, kas tahaksid oma tulevikku teada? Näita mulle oma elujoont!”
Raputasin pead ja peitsin käed selja taha. Esiteks sellepärast, et need olid tindised, teiseks aga seetõttu, et käejoonte lugeda laskmine maksis raha. Raha aga oli mul vähem kui napilt. Vaevalt nii palju, et paar-kolm tiiru karusselliga sõita ning glasuuritud pulgaõun osta.
Selgeltnägija kehitas suitsu välja hingates õlgu. Suitsupilv mähkis ta otsekui uttu ning enam ei pakkunud ta mulle huvi.
Praegu järele mõeldes kahetsen ma kohutavalt. Oleksin ma oma raha jaburate lõbustuste peale kulutamise asemel temale andnud, võinuks ta mind mu tuleviku eest hoiatada. Ja midagi poleks ehk juhtunud…
Ah, kuidas ma tahaksin ajas tagasi minna! Kustutada kõik vahepealsed sündmused justkui kirjavead etteütluses. Leida end otse hetkest, mil kõik vankuma lõi, ning hüpata sealt kõrvale, et kogu draama ära hoida. Oleks ma teadnud… Oleks ma vaid teadnud!
Kahetsus aga ei maksa krossigi. Eriti sealmaal, kus ma omadega olen!
Õhtu saabudes lahvatas pidu jõulukuusena särama.
Musta taeva taustal helkisid puuokstele riputatud mitmevärvilised elektriküünlad. Aegamööda täituv laadaplats kajas laste kisast, ilutulestikupaukudest, muusikast ja koerte haukumisest. Juubeldav rahvahulk tungles atraktsioonide vahel ning mina tundsin end õnnelikuna.
Õnnelikuna? Nojah, mitte küll päriselt. Varasematel aastatel olid mind siin saatnud vanemad. See oli väga praktiline: kui olin oma raha sirgeks löönud, sain nende käest ikka veidike juurde. Sel korral oli kohal aga üksnes isa. Ema oli oma suure kõhu pärast koju jäänud.
Isa aga püsis kui naelutatult joogileti juures. Trimpas koos Maurice Lenoir’ga – omadele Momoga – ning arvestades, milliseid koguseid nad kõrist alla kallasid, ei võinud lootagi, et tema tagant mündike ka mulle pudeneks. “Mida rohkem ma joon, seda kuivemale jään!” ütles ta alati. Ja ta kamraadidele tegi see nalja.
Bernadette oli tont teab kus riided vahetanud ning koperdas nüüd üldises virvarris oma kõrgetel kontsadel. Mis “ilmestatud jalgadesse” puutub, siis ilmet olid ta jalad juurde saanud küll! Tema kodarad, tavaliselt sirged kui tikud, olid nüüd vaeste kangeks kistud sääremarjade pärast kõverad.
Ta oli patsid lahti põiminud, et lasta juustel õlgadele langeda. Ema väitis, et lahtised juuksed ei jäta head muljet, ja kordki olin temaga nõus. Seda enam, et Bernadette oli lisaks ema kingadele pihta pannud ka ta huulepulga ja ripsmetuši. Tema kirsisuu nägi välja tunduvalt suurem kui muidu ning prilliklaaside taga välkusid ripsmete asemel justkui mingisuguse vahaga sisse tõmmatud harjased.
Ta ajas rinna nii kummi kui sai, ning “ilmet” oli selleski. Kuigi vähem kui sääremarjades: kõigest kaks pisikest mügarat, mitte suuremad kui ploomikivid.
Kui teineteist trehvasime, tegi ta, nagu poleks mind märganud, ja põrutas otse autodroomile. Valjuhääldist kõlas Tino Rossi laul: “Jää veel mu embusse, Marinelll-laaaa!” – nii valjusti, et ei võinud omaenese mõtteidki kuulda.
Autodroomi kamandas kaks meest: nägus mustlane ja keegi ta sõber. Oli vast pilt, kui nad masinad käima panid ja ühe auto juurest teise juurde kargasid, et pileteid nõuda! Kaelamurdvad trikid! Kummist põrkeraudadel kõõludes ei paistnud nad midagi pelgavat. Ja kui juhid neile otsa sõita püüdsid, põiklesid nemad toreadooride kombel naerdes kõrvale. See oli neil omavahel tõeline etendus!
Ühest autodroomi servast teise vestlesid nad teineteisega võõras keeles. (Nii sain teada, et nägusa mustlase nimi on Luigi.) Seejärel, olles piletid kätte saanud, ületasid nad sõiduvälja ümbritseva barjääri nõtke hüppega.
Kõigil
