Nende tütreke. Kui ta üle laudaläve astus, lõi siin otsekui vikerkaar särama.
“Iss! Emps!” kilkas ta Vladovskite poole joostes.
Kõik sülelesid üksteist. Härra, kes ta kohale tõi – ta onu, nagu ma aru sain –, lahkus kohe, tuues põhjuseks pika tagasitee. Zoé jättis temaga hüvasti, Nora ja Guillaume tänasid teda ning veidi aja pärast kuulsin ma mootorimüra kaugusse sumbumas.
Seejärel tuli Zoé ja istus kamina kõrvale, loomapuur põlvedel. Puuris aga oli hamster. Sinna, külma kivi vastu ta istuma jäigi. Ja mina… Mina…
Olnuks mul pisaraid, oleksin tol hetkel rõõmu pärast nutnud.
“Vaata, ennemalt olid siin lehmad,” selgitab Nora remonditandrile osutades.
Zoé rõkatab naerma: “Vaat kus nali: me hakkame lehmade majas elama! Kas hakkame rohtu ka sööma nagu nemad?”
Veidi aega visatakse nalja ning Guillaume pomiseb habet siludes: “Ei tea, kas Zoé juust maitseks ka hästi…?”
Minu viib lehmadest kuulmine kaugele mälestustemaile.
Olin toona laudas olnud paar-kolm kuud. Selle põrand oli äsja kinnitambitud mullast ning Momo oli loomad talveks sisse ajanud. Õues möllas maru. Paksudest müüridest hoolimata nagises ehitis igast nurgast. Põhjatuul sukeldus seinapragudesse, uludes raevunult ning saades vastuseks lehmade äreva ammumise. Vinge kontsert, võite mind uskuda!
Puniku latter asus just siinsamas, kamina koha peal.
Punik oli Lenoir’de parim piimaandja. Malbe ja pelglik Normanni tõugu lehm. Ja pealegi tiine, kohe-kohe poegimas.
Minu hinges oli viha. Tema kõhus vasikas. See meid ühendas. Ühendas koguni sel määral, et korraga ihkasin ka ise ta laiade külgede varju. Ihkasin ta vasika seltsi. Ihkasin meeletult, vastupandamatult.
Säärast iha tundsin ma toona esimest korda. Pulbitsesin sellest ihast hooletult, ettevaatamatult. Ma ei teadnud veel, missugust häda see mulle võib tuua.
Punik lõi silmad pärani: neis oli hullunud looma pilk. Siis ajas ta end püsti nagu parmust nõelatu. Ja siis mattusid kõik hääled laudas tema oma alla: “Mmmmuuuuuuu! Mmmmuuuuuuu!” Ta ei ammunud, ta suisa kisendas. Nii et häälepaelad katkemas. Nii et kuuljate trummikiled olid lõhkemas.
“Mmmmuuuuuuu! Mmmmuuuuuuu!”
See pasundamine summutas tuule ulumise ning teiste sõrgadega maad kaapivate lehmade ammumise. Kindla peale ajas see kogu küla üles.
Veidi aja pärast saabuski Momo, mantel otse pidžaama peal ning kurikuulus taskulamp peos. Meie Punikuga kaotasime teda nähes pea. Minu viha hõivas korraga kogu ruumi ning täitis vasikat kõrvale trügides pilgeni ka lehma. Punik sihtis sarved Momo suunas ja ründas.
Mees hüppas kõrvale ja pääses napilt. Punik põrutas sarvedega vastu seina ning jäi matsust uimaseks. See tuletas mulle meelde omaenda puu vastu jooksmise ning uus vihalaine tulvas minust üle. Punik toibus ja asus uuele rünnakule.
Püha müristus, oli see vast corrida!
Ajasime Momod taga läbi terve lauda. Tal oli junn jahe. Mina olin raevust ja kättemaksuihast joobunud. Olin joobunud ka liikumisest – sellest, et viimaks oma august välja sain ja et mu pahategija viimaks minu meelevallas oli. Tahtsin tal kõhu lõhki käristada, tahtsin ta maha nottida, pulbriks teha. Saada tema soolikad oma sarvede otsa justkui lindikesed, millega ehitakse põllumajanduskonkurssidel auhinnatud lehmi. Tahtsin kuulda teda kannatusest vingumas, musttuhat korda valjemini kui Punik siis, kui ma ta oma valdusse võtsin. Musttuhat korda valjemini kui kõige pöörasem raju. Tahtsin kuulda teda vingumas nii, nagu ükski inimolend veel vingunud pole, ning soovisin, et külaelanikud teda kuuldes oma voodites lõdiseksid.
Tahtsin, et ta kannataks, kannataks, KANNATAKS! Et ta veri voolaks sõnniku ja virtsa sees ning imbuks põhku, nagu minu oma oli imbunud samblasse. Et kogu laut oleks punane, üleni punane, vihakarva sarlakpunane. Kuid ma polnud aimanud, et tal võiks püss kaasas olla.
Paari hüppega kalpsas Momo pööningule viivale redelile ja võttis Puniku sihikule. Ta käsi värises, ent kui ta tulistas, tabas kuul lehma ikkagi otse silmade vahele. Punik varises kokku, otsmik lõhki, koon vahune ja keel hammaste vahelt väljas, jõudmata isegi taibata, mis oli juhtunud.
Pugesin otsemaid oma auku tagasi. Surm surmaks, enda nahk oli mulle lehma omast siiski kallim.
Hetkeks jäi Momo jõrmilt seisma, kuid kogus end peagi, vandus hammaste vahelt ja läks jooksuga laudast välja. Pool tundi hiljem naasis ta loomaarstiga, et katsuda vasikat päästa.
Päevad möödusid ja lehmadel oli piim peaaegu kinni jäänud. Lihunik tuli Punikut tükeldama. Momo ehitas teisele poole põldu uue lauda ja sulges siinse jäädavalt.
Betoonpõranda valamine toimus hoopis hiljem. Pärast toda juhtumit Jacquot’ga.
Ma ei saa pilku Zoé küljest lahti. Ta on just selline väike õde, keda ma oleksin endale tahtnud. Kahju ainult, et tal selline pentsik nimi on. Huvitav, mis nimi talle kõige paremini sobiks: Rose, Violette või Marguerite?
Tema põskede värvuse pärast jään arvatavasti Rose’i juurde.
Põsed pole muide ainus, mis tema juures roosa on. Roosad on ka ta riided. Ja tennised. Ja juuksepaelad. Roosad või kahvatusinised. Titetoonid. Kuigi ta ise on juba vähemalt kaheksa-aastane!
Tema meelispaik on kamina juures puude jaoks mõeldud orvas. Kuna praegu on suvi, seisab see tühjana, ning Zoé redutab seal oma hamstri ja Barbiega tundide kaupa. Ta ise ütleb, et see on “nende koduke”. Vaat kus iroonia: nende koduke… ja minu hauakambrike!
Zoé ajab oma nuku ja hamstriga juttu. Küll neil alles veab! Minuga ei räägita kunagi. Ja siis ta veel kallistab neid. Mulle meeldiks kangesti, kui Zoé mind ka kallistaks.
Aga mis siis… kui ma õige Barbie sisse poeksin? Zoéle meeldiks rääkiv nukk kindlasti!
Asjade sisse minna pole sugugi raske. Hõlpsam kui inimeste sisse. Inimesed peavad sinu tulekuga nõustuma, sind teatud mõttes koguni kutsuma. Enamasti aga püstitavad nad tõkke ja löövad su enda seest välja. Asjad aga on seest tühjad. Nendesse võib asuda ilma riskita. Kuid sel pole suuremat mõtet, kuna asjad ei liigu.
Praegu näiteks asun ma kaminas. Enne seda, kui Vladovskid selle ehitasid, asusin selle all olevas augus. Veel enne seda asusin iseendas, kuid see on juba ammune lugu.
Kui asuks õige ümber Barbiesse? Või siis hamstrisse?
Ei, hamstrisse mitte. Loomadest on mul liiga halvad mälestused. Kuigi külalislahkemaid neist ei ole – nende süda on avali. Häda on aga selles, et inimesed ei pea neist lugu. Tapavad neid asja ees, teist taga. Kuid mina tahan, et mind enam iial-iial ei tapetaks…
Kahest kogemusest loomadega on mulle küllalt. Kõigepealt Punikuga. Seejärel linnuga.
Seejärel tolle linnuga, oi jeerum küll…
Ma polnud vähemalt viis aastat hingelistki näinud. Oli kevad ja minu kohal seinapraos pesitses varblasepaar. Ajaviiteks jälgisin, kuidas nad põldudele lendasid ja naasid, ussikesed pojukeste jaoks nokas. Pesas oli neli sulitut pärani nokaga linnupoega. Linnuemaks või – isaks olemine on ränk töö! Kiledad siutsatused ei jätnud neile minutitki hingetõmbeaega. Vahetpidamata
