pileti, kaunitar?”
“Mis see maksab?”
“Kaks kümpsi… Kõigest kaks kümpsi säärase pöörase lõbu eest, kas pole kingitus?”
Temaga kaubelda polnud Bernadette’il vähimatki viitsimist. Bernadette tahtis, et poiss tema endaga tegeleks.
“Mul pole raha. Kas tulen sinu külalisena?”
Kõneldes tõmbas ta keelega üle huulte nagu näitlejannad alaealistele keelatud filmides.
“Julge plika oled!” naeris Luigi. “Mis ma vastutasuks saan?”
“Suudluse!”
Punaste huulte vahelt vilksatas kurikaval keeleots. Mustlane tõi kuuldavale lühikese vile.
“Ja pealegi veel õige hakkaja! No olgu, ütleme siis… poole tunni pärast joogiputka taga?”
Ta rebis Bernadette’ile pileti ja tõttas oma semu juurde tagasi. Vahepeal oli Tino Rossi välja vahetanud Mariano: “Mexico, Mexiiiiiii-co!”
“Varsti näeme!” hõikas Bernadette, suu elektriküünlana plinkimas.
Isa laulis Luis Marianoga kaasa – selle häälega, mida ta tegema hakkab, kui ülearuse klaasikese või mitu sisse kallab. Siis haaras ta letist, kuna jalad teda enam ei kandnud.
Momo Lenoir polnud teragi parem. Tema püsis küll veel püsti, kuid ta nägu oli omaette vaatepilt: üliküps tomat kahe pisikese ja kollase tursunud silmapunniga. Ta vunts oli sorakil nagu vanal kokerspanjelil ning põsed kõrvuni õllevahuga koos. Nina vastu plangupragusid, uuris ta joogiputkatagust, ohkides jõrmilt:
“Oi jummel!”
Ohkimiseks oli ausalt öeldes ka põhjust. Sest plangu taga vallatles paarike, kes uskus end küll kõrvaliste pilkude eest varjus olevat. Eks võite arvata, kes need olid…
Luigi ja Bernadette.
“Oi jummel, jummel!” kordas Momo, hingeldades, nagu oleks ta jooksnud.
“Mis sääl on?” mühatas mu isa.
“Eks sa tule ja vaata ise, mis on!”
Isa astus ligi ja viskas pilgu plangu taha.
“Tüdruku, kel ninal prill, ikka üles leiab till,” kostis ta, enne kui leti äärde tagasi läks.
Just prillid olid Bernadette’il maha pudenenud, ent tema ja Luigi olid üksteisega liiga ametis, et neid üles korjama kummarduda. Nad õgisid teineteist huultega ja ma olin kindel, et hästi kuulatades võinuks ka nende hambaid teineteise omade vastu kõlksumas kuulda. Seejärel rändas Luigi käsi Bernadette’i särgi alla ning tüdruk liibus vaagnaga poisi vastu.
Momo, kes polnud vaatluspostilt lahkunud, rüüpas suure sõõmu õlut. Kusagil kauguses ulus üks koer. Valjuhääldis alustas Maurice Chevalier: “Valentinal oli pisikene lõuaots…”
“Ja tissid nagu õunavissid, pots ja pots…” jätkas isa.
Just selsamal hetkel silmas ta mind.
“Mis sina siit otsid, ah?” urises ta.
“Ee… Sind otsisin…”
See polnud tõsi. Olin lihtsalt Bernadette’i jälitanud. Tahtsin teada, mis nad Luigiga teevad. Eks nüüd siis teadsin.
“Tee, et siit kaod!” jätkas isa ähvardava ilmega minu poole vaarudes. “Siin pole väikeste tüdrukute koht!”
Tõstsin instinktiivselt küünarnuki näo ette. Isal on kärme käsi. Kuid selleks, et mulle lopsata, oli ta parajasti liialt purjus.
“Kao jalamaid koju!” lõugas ta edasi. “Praegusel kellaajal peaksid sa ammuilma magama!”
Puiklesin arglikult vastu: “Kas sa ei tule minuga koos?”
“Ei. Ma jään veel natukeseks siia. Ütle emale, et ta – hõkk! – mind ei ootaks!”
Läksin jalgu järele vedades minema. Ema oli meid alati manitsenud: “Mitte hiljem kui kell kümme!” – kuid praegu oli juba peaaegu üksteist. Küllap varitses ta meid juba maruvihasena uksel. Me mõlemad, iseäranis isa, pidime tublisti tuuseldatud saama. Kui väga kiire olin, võisin teinekord pihtide vahelt pääseda…
Jama oli selles, et me elasime talus keset põlde, mida eraldas alevist veel ka pisike võpsik. Öö saabudes mattus see täielikku pimedusse. Ja keset seda pimedust üksi koju minna… Brrr!
Bernadette oli meie kõige lähemate naabrite peretütar. Igal teisel puhul oleksime koju läinud koos. Kuid sel korral oli temal liiga palju tegemist…
Tammusin jalalt jalale, suutmata kuidagi minema hakata, kui Luigi sõber korraga oma paarimeest hüüdis. Ta oli kundede tulva all lämbumas. Ning Luigi tegi Bernadette’i juurest vehkat. Jõudsin tema möödudes märgata, et ta suu oli üleni punane ning teksad kubeme kohalt punnis.
Bernadette’il on värv maas, mõtlesin ma.
Turtsusin naerda ning läksin siis joogiputka taha tema juurde.
Ta otsis neljakäpakil prille. Pakkusin ennast talle appi. Ta saatis mu pikalt – mu pilge kingade pärast oli tal kui kont ristipidi kurgus.
Ja mina olin tulnud teda paluma minuga koduteed jagada!
“Ee… Bernadette… Kas teeksid mulle pisikese teene?”
Ta ei vastanud. Pani prillid ette tagasi, nööpis särgi kinni, pühkis huuled käisesse puhtaks ja pööras mulle selja. Siis läks ta kingaklobinal minema. Tema pisike taguots õõtsus pika lillelise seeliku all justkui täiskasvanud naisel. Mul oleks sellest äärepealt paha hakanud. Seda enam, et ka Momo teda oma hundipilguga saatis.
Kui Bernadette korraks komistas, kargas Momo saagiahne kassina tema poole. Kuid juba oli Bernadette rahvahulka kadunud.
Mõtlesin, et lähen isa juurde tagasi. Kui hästi mangun, annab ta ehk järele.
Petlik lootus – isa oli leti otsas röötsakil ja norskas. Ja raputasin, mis ma raputasin, ärkvele ma teda ei saanud.
Siis pakkuski Momo, et võib mu ise koju saata. Oleksin teda suurest rõõmust peaaegu kallistanud.
Alguses läks kõik libedalt. Momol oli taskulamp, mis teele valgust heitis. Käigu peal valgusvihk küll veidike hüples, kuid üldiselt polnud viga. Momo juuresolek julgustas mind tublisti.
Mina ümisesin laulda. Pimedas ümisen ma alati. (“Maa-alati”… ets kae, sõnamäng kukkus välja! Aga uskuge mind, naljast on asi kaugel!)
Tere, tere, tölbikene,
kus sa lähed, lühikene?
Lähen parmu matustele.
Mis sel parmul viga oli?
Laadakära meie selja taga jäi üha vaiksemaks, kustudes viimaks lõplikult. Ning siis oli me ümber vaid vaikus, millesse siin-seal lõikus öökulli huige või öise närilise viiksatus.
Kits
