tuhalabidaga.Taevas näis siin heledam kui alevi kohal, välja arvatud siis, kui pilved kuu ette sõitsid. Tuules kiikuvate puude siluetid lõikasid taeva taustale sigrimigrilisi varje. Kord nägin neis lehvivate lakkadega hobuste karju, kord tohutuid sulgedest tolmuharju. Või siis jällegi hiiglaslikke nõidu kuraditega tantsimas. Ja ma aina korrutasin endale: “Õnneks on minuga Momo, muidu oleks mul jänes püksis!”
Justkui nool lendaski meist mööda üks jänes, mispeale mina võpatasin, Momo aga mind tögama hakkas:
“Ise oled suur tüdruk ja kardad? Väiksed loomakesed suuremaid ei söö, tead ju küll!”
Ma puhkesin naerma ja me jõudsime metsasallu. Seal oli kottpime.
Puulehestik moodustas meie kohale omamoodi katuse, liikuva lae täis kurjakuulutavaid kahinaid ja prõksatusi. Üksikud kuukiired, mis lehestikust läbi tungisid, joonistasid samblasele maapinnale heledaid laike. Liikusin hoolikalt neist “valguselompidest” mööda, justkui võinuks mu jalad neisse nagu laugastesse sisse vajuda.
Eelmisel päeval oli sadanud. Maapind oli käsnjas. Lõhnas huumuse ja kõdu järele. Oli säärane lõhn nagu siis, kui seeni või sügisesi kastaneid korjamas käisime.
Tihnikust kostis krabistamist, nühkimist, krõmpsutamist ja mälumist. Pidevalt riivas meid midagi nähtamatut. Mina aga ütlesin endale: “Õnneks on minuga Momo,” pidades sammu minu ees valgusvihu kannul liikuva suure jässaka koguga.
Äkitselt pööras Momo ümber.
“Tule siia, Jeanne,” ütles ta lampi minule suunates.
Ma krimpsutasin nägu ja katsin silmad käega.
“Jäta järele, sa pimestad mind!”
Kuulsin teda irvitavat, samas kui valgusvihk mind endiselt piitsutas. Astusin kõrvale, kuid valgus ei jäänud minust maha.
“Mis sul viga on?” küsisin ma.
Valgusvihk jättis mu näo ning liikus allapoole, peatudes kõhul. Pimedusest ilmus nähtavale mu kirgasvalge pihik. Momo naer muutus kähedaks ja mulle tundus, et lambivalgus põletab mu tuhaks.
Mul polnud veel rindugi, ometi tõstsin käed neile kaitseks peale. See liigutus on tüdrukutel instinktiivne: kaitsta rindu, mis naiseks saades alles kasvama hakkavad. Panin peopesad lapiti nibude kohale ja ütlesin vihaselt:
“Lõpeta! Kui sa mind edasi kiusad, ütlen isale ära!”
Taskulambi tagant ei paistnud midagi. Üksnes tohutu inimkogu, pimedam kui öö ise. Selle kogu poolt aga kostis kummalist häält: justkui karu urinat.
Valgusvihk laskus uuesti alla. Minu kõhu kohale.
Pöördusin ärritunult ümber, et prožektor mulle enam näkku ei siraks. Et mu kõht enam tähekesena ei helendaks. Sest korraga haaras mind tõsine hirm. Meeletu, paaniline hirm.
Lausa tundsin, kuidas valgus mu tuharatel peatus.
Minu selja taga prõksatas puuoks ning mütsus raske samm. Karu samm. Müta-müta. Ning ma pistsin plagama. Otse enda ette pimedusse, ükspuha kuhu. Pilkasesse öhe.
Müta-müta, kostsid sammud mu selja tagant, saadetuna elajalikust, grislikarulikust hingeldamisest. Valgusvihk ei pöördunud minult ära. See kõrvetas mu abaluid, niudeid, reisi.
Üldsegi mitte meelega põrutasin ma peaga vastu puud.
Tundsin, nagu oleks mu pea lõhkenud, ning varisesin poolteadvusetult samblale maha. Kohe jõudis valgusvihk mind inspekteerima. See libises jalalabadelt pahkluudele ning nihkus sealt ikka edasi kuni üleskerkinud seeliku varjust paistvate püksikuteni. Seal see seiskus, jäi kuldse sõõrina valgel riidel, otse pisut kummis koha peal pidama. Nüüd urahtas karu veel kord ja veel jubedamini kui enne ja räntsatas mulle otsa.
Tahtsin kisendada, kuid võõras suu sulges minu oma ning võõras paks keel pressis vastu mu huuli. See haises alkoholi järele. Üritasin põtkida ja hammustada. Mu vaigistas vägev kõrvakiil.
Karu käpad surusid mind vastu maad ja tema tohutu rindkere oleks minu oma äärepealt lömastanud. Tundsin end tema all murduvat. Ta nügis põlvedega mu jalad laiali.
Siplesin nii, kuis sain, väänlesin nagu ussike, püüdes maad kraapides ründaja eest minema roomata. Olin lämbumas, mul oli süda paha ning ma kisendasin karu keelest ummistunud suhu.
Tundsin, kuidas ta mul aluspüksid jalast rebis. Hetk hiljem oli mul väga valus ja ma hakkasin verd jooksma.
Tere, tere, tölbikene,
kus sa lähed, lühikene?
Lähen parmu matustele
Nüüd siis lilled! Lilled kaminasimsil! Need pariislased teevad ikka kõike risti vastupidi. Ehitus alles käib, aga neil juba lilled kaminal!
Augusti algusest saadik ööbivad Vladovskid siin. Ülakorrusel on nad vist kaks magamistuba sisse seadnud. Tahaksin neisse meeleldi pilku heita – lihtsalt nägemaks, mismoodi pariislaste magamistoad välja näevad. Kahjuks on see aga võimatu. Mul pole kuidagiviisi võimalik paigalt liikuda.
Päike oli vaevalt tõusnud, kui Nora täna hommikul ärkas. Ta tuli paljajalu ning öösärgis trepist alla, poisipea sassis ja silmad unerähmas. Hetkeks tuli mul tahtmine olla tema. Nii kena, nagu ta oli… Mitte nagu Jacquot või Vinni või koguni too tedretähniline tüdruk Marion, kes oma hinge otse mu nina ees sulges.
Tahtsin, et Nora tuleks kamina juurde, veel lähemale, veel pisut lähemale. Et ta kummarduks…
Kuid õues oli liiga ilus ilm. Ta läks majast välja.
Et ta oli ukse lahti jätnud, nägin teda kõrges rohus. Ta nägu oli naerul, silmad kinni ja pale päikesepaistes. Siis läks ta üle välja ning tagasi tulles olid ta peod täis lilli. Karikakraid, moone, rukkililli ning kollaseid kummeliõisi, mis otse noppides tolmuks pudenevad.
Tema jalad jätsid tsementpõrandale niiskeid jälgi.
Ta täitis ühe poti puhta veega, torkas lilled sellesse ning tõstis kaminasimsile. Praeguseks vedeleb kollaseid õielehti igal pool.
Õielehti… Kui kaua ma midagi sellist juba näinud ei ole? Vähemalt viiskümmend aastat. Pool sajandit…
Toona käisime “Maarja lastena” kõigi pühakute päeval närtsinud roosiõie-korvidega surnuaial. Peatusime igal haual ja pillasime neile õielehti. Kui need otsa said, läksime kirikuteenri toodud suurtest pajuvitstest korvidest uusi hankima. Meie Bernadette’iga tegime võidu. Viimasel aastal sain ma korvi kaksteist korda uuesti laadida. Tema aga ainult üheksa. Ülejäänud kuus või seitse. Mina hellitasin oma surnuid kõige rohkem. Õnneseened, oleksin tahtnud ise nende asemel olla…
Lilled kaminasimsil… Ja mis puhul küll?
Eks ikka Zoé saabumise puhul.
Terve päeva polnud Vladovskid muust rääkinud. Nad tundusid nii rõõmsad ja kärsitud. Nora käis ühtepuhku akna vahet. Pidevalt tundus talle, et ta kuuleb automürinat. Kuid ikka oli see kõigest tuul… Tol aastal oli suvi väga tuuline.
Lõpuks ajasid nad minugi ähmi täis. Ka mina hakkasin saabujat passima. Kõige naljakam
