Kahju, oleksin meeleldi ampsukese maitsnud.
“Nii et kõik vahetavad nimesid?” tähendab Guillaume. “Olgu, miks ka mitte? Nüüdsest peale on minu nimi Peeter Paan. Aga sinu, Nora?”
“Minu nimi on… ee… Tinker Bell.”
Nad pahvatavad enese üle uhketena naerma. Tütar vaatab neile ängistuses otsa.
“Küll te võite ikka nõmedad olla…” poetab ta ohates.
Guillaume hakkab solvunult vastu: “Miks siis meie sellest mängust osa võtta ei või?”
“See pole mingi mäng!” vastab Zoé.
Ning sellest, kuidas ta mu sülle võtab ja oma rinnale surub, peaks küll kes tahes aru saama, et mäng see tõepoolest ei ole.
Guillaume aga pole kes tahes. Ta on pariislane. Ta kehitab õlgu ja kostab veiderdavalt: “Kui nii, siis nii, meil Tinkiga on omaettegi lõbus! Tühja neist Rose’ist ja Jeanne’ist…”
Nora naeratab.
“Olgu, Peeter!” pudistab ta himura tüdrukutirtsu-häälega. “Kas kutsud mu täna ööseks ka Eikunagimaale külla?”
“Tere, tere, tölbikene,
Kus sa lähed, lühikene?”
Zoé lauluviisi katkestab allkorruselt kostev rõõmus hääl:
“Kammi juuksed ära, kullake, me läheme külla!”
“Kellele?”
“Lenoir’dele, nad kutsuvad meid aperitiivile.”
“Ma ei viitsi.”
Kahjatsev vaikus, misjärel hüüdja hääletoon muutub: “Guillaume, laps ei taha kaasa tulla…”
“Eks jäägu siis siia. Usu mind, kui võiksin, jääksin ka ise – need inimesed on vaimuvaesed!”
Nüüd tõstab ta häält: “Ei mingeid lollusi meie äraolekul, eks, Zoé… ee, ma tahtsin öelda… Rose.” Ja Norale: “Saame vähemalt ettekäände mitte hilja peale jääda!”
Kaks sekundit hiljem, kui nad juba lahkumas on, tormab Zoé tuhatnelja trepist alla.
“Ma tulen kaasa!”
“Sooh? Kas sa mõtlesid ümber?” imestab Guillaume.
“Jeanne mõtles, mitte mina!”
“Kui juba Jeanne on otsustanud, tuleb nõnda ka teha…” noogutab Nora tõsiselt.
“Ema, mu nuku väriseb.”
“Küllap tal on jahe, sa oleksid pidanud talle kampsuni selga panema!”
“Kampsuni augustikuus?” pahvatab Guillaume. “Ausõna, selle Barbie soontes pole veri, vaid naerimahl!”
Zoé kortsutab isa suunas kulmu: “Nukkudel ei ole sooni, totu! Muidu tuleks neist verd, kui nad katki lähevad!”
Ta mõtleb hetke ning lisab siis: “Nende keha on seest tühi.”
“Häälepaelad peavad neil siiski olema, kuna nad räägivad!” norib Guillaume.
Zoé pööritab silmi. “Sa ei saa ka millestki aru! Ega nukud ei räägi suuga, vaid südamega!” Ning ema tunnistajaks paludes: “Eks ju, emps, nukud ja väiksed tüdrukud räägivad alati südamega?”
Nora vangutab kimbatuses pead. “Tead sa, minul on sellest kõigest juba tükk aega möödas… Olen juba unustama hakanud… Aga kui sa nii ütled, küllap on sul ka õigus!”
“Seda nähtust nimetatakse “kujutlusvõimeks”,” lisab Guillaume targal häälel.
Zoé viskab talle sünge pilgu. “Ja äkki on Jeanne’i värisemine ka kujutlusvõimest?”
Vastust ootamata suskab ta mu oma traksipükste taskusse, nii et ainult pea üle serva paistma jääb.
Seal, kus nüüd olen, kuulen ma ta südame tuksumist. Selle südame, mille kaudu ma temaga vististi räägingi. Selle südame, mis oleks minu jaoks kõige kindlam varjupaik, kui vaid söandaksin sellesse siseneda…
Aga mina ei söanda. Kardan, et mu Zoé – mu Rose! – sulgeb minu ees ukse, nagu seda tegi Marion. Ja et pärast ei taha ta mind enam nukukski. Kardan, et minust võib saada kõigist põlatud ja igaveseks oma kaevikusse aheldatud hing. “Igast ahvatlusest ei tohi end eksitada lasta,” ütles juba mu ema. Barbies on mul hea. Ma olen armastatud ja poputatud. Minuga käiakse jalutamas. Minuga magatakse. Minuga suheldakse. Ja piirdugu see suhtlus pealegi vaid kõige lihtsamate asjadega – lauluke, nimepidi hüüdmine, igapäevased muljed –, on see tuhat korda parem kui olla üksi. Tuhat korda parem kui üksinduses mingi augu põhjas kükitada…
Ma kuulen Zoé südametukseid ja mul hakkab sellest kohutavalt hea. Tunnen kohutavalt suurt ahvatlust.
Zoé süda… Missugune võlumaailm võib see olla!
Lenoir’de talu on Vladovskite laudast (või noh, majast) umbes saja meetri kaugusel. Iga sinnapoole astutud sammuga tunnen end palavikuliselt närvilisena. Olen uudishimu, kärsituse ja ärrituse võimuses. Ärrituse, mille jaoks inimkeeles sõna ei leidu.
Meie liginedes hakkab oma ketti sikutades haukuma ilaste mokkadega koer.
“Vaeseke,” haletseb Zoé. “Miks teda lahti ei lasta?”
“Sest ta on kuri,” vastab Guillaume.
“Ja kas nad mõtlevad, et kui teda kinni hoida, muutub ta sõbralikumaks? Need ei ole head inimesed!”
Zoé, armsake, Rose, kullake… Oleks mul – vangistatul, kammitsetud hingel, keda viha pole lubanud teispoolsusse jõuda, külma haua vangil, kes on kiiruga lehmasõnnikusse kaevatud – päris huuled, suudleksin ma sind nendega!
Minu tapmine muutis Momo paugupealt kaineks. Ta jäi vihast tühjaks jooksnuna, käed rippes, lollil ilmel mu samblal veritsevat surnukeha vahtima.
Ta ei suutnud uskuda, mida oli teinud. “Põrgu päralt… Põrgu päralt…” puterdas ta. Ning plagistas hambaid, otsekui oleks tal palavik.
Mina olin surnud mis surnud. Ent kummalisel kombel tundsin end jätkuvalt seal viibivat. Nägin ennast suure katkise hüpiknukuna maas lebamas, punane mask näol ja juuksed hüübinud verest turris. Mõtlesin ema peale, kellele ei meeldinud, kui ma “räpakott” olin. Oleks ta mind nüüd näinud…
Vaene ema, ta ei näinud mind enam kunagi, ei saanud minuga enam kunagi sõidelda. Ei saanud mulle enam kunagi õhtul headööd-musi anda. See mõte täitis mind ääretu kurbusega.
“Põrgu päralt… Põrgu päralt…” korrutas Momo. Ja nõnda, ühelt jalalt teisele tammudes, meenutas ta mulle ikka veel karu. Kuigi mitte enam tigedat karu. Mitte grislit, vaid laadakaru, kes oli meile oma puuri trellide tagant naeratanud.
Ja trellide taha pidi minema ka Momo. Pidi jääma sinna oma elupäevade lõpuni. Paras talle! Ei tea, kas mõrtsukad oma kongides
