ei jõudnud ta mind ära tunda. Kuidas ta võinukski? Kuidas võinuks ta tolles vihapöörises monstrumis ära tunda oma armsa nukukese?
“Emps, kas ma tohin teie voodisse magama tulla?”
Tüdruku silmad on ikka veel pisarais. Ema pühib tal hellalt nina.
“Olgu, aga ainult täna ööseks, eks? Et see sulle harjumuseks ei saaks!”
Tüdrukuke lubab, et ei saa, ning võtab siis minu endale kõvasti vastu rinda.
“Kas ma Jeanne’i võin kaasa võtta?”
“Aga muidugi, ega me siis teda üksi saa jätta! Viimaks hakkab tema ka paha und nägema…”
“Ma lähen astun taadi juurest läbi,” teatab Zoé.
Nora pintsel peatub poolel tõmbel.
“Mida?” imestab ta.
“Me Jeanne’iga otsustasime tema eest hoolitsema hakata. Vana olla pole ju mingi lust!”
“Seda küll, kullake. Vaadake ainult, et te härra Lenoir’d ära ei väsita!”
Zoé suundub keksides talumaja poole.
“Kus tibu läheb?” imestab Guillaume tüdrukut tellingute otsast silmates.
“Oma kodutütretööd tegema,” vastab Nora pintslit valge värvi potsikusse kastes.
Talumaja juurde viiva teeraja ääres kasvavad kibuvitsapõõsad. Neis sumiseb tuhandeid mesilasi, nii et jääb mulje, nagu uriseksid põõsad ise.
“Vanamees, vanamees, kuuskümmend kuus, poolteist hammast oli suus!” lõõritab Zoé ühel jalal kujuteldavat keksukasti läbides.
Tema tähelepanu tõmbab mööda lendlev liblikas. Tüdruk hakkab tiivulist jälitama. Tip-tap, tip-tap, teevad ta väikesed jalad, nii et kõlab, nagu laulaks teerada ise.
Proua Lenoir korjab aiamaal ube. Koera haukumise peale tõstab ta pead.
“Vait, Kurjam!”
Siis märkab ta noort külalist ja naeratab.
“Tere, Zoé! Mis tuuled sind toovad?”
“Ma tulin taati vaatama.”
Paks mamsel lööb näost särama. “Oled sina ikka armas tüdruk! See teeb talle kindlasti head meelt… Vaesel mehel on ju igav päevad läbi üksi oma toas passida!”
“Miks teie talle siis seltsiks ei lähe?”
Süütu etteheite peale naerdakse lahkelt. “Otsekohene tüdruk oled! Aga ma ju käingi talle seltsiks: käin ta tuba koristamas ja teda potitamas, voodipesu vahetamas ja talle süüa viimas… Kuid ma ei saa ometi päev otsa tema juures istuda – tööd on liiga palju! Pean loomi talitama, poja ja mehe eest hoolitsema…”
Zoéni tema jutt enam ei jõua. Tüdrukut huvitab nüüd hoopis Kurjam. Kurjam oma tohutute ilaste lõugade, rippuvate silmalaugude ja kurva koonuga.
“Kas tohib teie koera paitada?”
“Mitte mingil juhul – ta võib sind hammustada! Kas oskad ise taadi tuppa minna?”
Zoé raputab heledate patside tantsides pead. Proua Lenoir viipab sõrmega maja poole.
“Koridori lõpust vasakule. Leiad üles?”
Tüdruk jookseb vastamata minema ning paks mamsel asub uuesti köögiviljapeenra kallale.
“Pärast teen sulle õhtuooteks suure moosisaia!” jõuab ta Zoéle veel järele hõigata.
“Kop-kop.”
Ootamata vastust, mida niikuinii ei tule, astub Zoé sisse.
“Tere, onu! Meie Jeanne’iga tulime sulle natukeseks külla!”
Vanamees vaatab teda hirmunud pilgul.
“Mmmmgnn…”
Nüüd, mil olen ta üles leidnud, on mu viha ägedam kui kunagi varem. Tema jõuetu mõmin muudab selle veelgi teravamaks.
Hoidun hoolega seda Zoéga jagamast, et teda mitte endast välja ajada. Pärast õudusunenäo-lugu katsun teda igati säästa. Tema, mu väike kaaslane, on mulle liialt kallis, et söandaksin end talle paljastada!
Pealegi on Momol ja minul omad arved klaarida. Tema pole nendega seotud.
Teen talle lahke ettepaneku: “Laena mind taadile…”
Zoé krimpsutab nägu. Vanaätist hoovab mõrkjat kusehaisu. Võib see külge hakata?
“Ta määrib su ära…” hakkab Zoé mulle mõttes vastu.
Kuid mina ei jäta: “Oh ei, miks ta peaks mind ära määrima? Ma tunnen teda, ta lausa jumaldab nukke – noori ja värskeid nukukesi. Tal oleks minust nii hea meel!”
Zoé heale südamele tasub loota. Pikemalt kõhklemata – kuid ometi enne julgust kogudes – paneb ta mu Momo põlvedele.
“Vaadake, kui ilus mu Jeanne on! Kui tahate, võite temaga mängida…”
Vanamees avab oma hambutu suu ja toob kuuldavale kähina. Tähendab, ta on kõigest aru saanud – sestsaadik, kui mind esimest korda nägi. TA TEAB! Teab, et tema enese õudusunenägu – luupainaja, kes talle rahu ei anna, tont, kes ühest sügisööst saadik laudas oma aega on oodanud – on kehastunud selles nukus. Ning nüüd on see nukk tema ees, tema süles – kohtlase, häirimatu ja julmana.
Nukk naeratab talle, naeratab lõpmata tigedalt.
Minu, hukatusliku vaimu jaoks, kes on pool sajandit kättemaksu ihunud, pole miski selle hetke täiusega võrreldav. Maurice Lenoir’st, minu timukast, minu vägistajast, tohutust kuupaistegrislist on järel vaid jõuetu kondikubu.
Ta on minu võimuses. Nüüd vägistan mina teda. Imbun ta vaimu. Laotan end seal laiali. Ta söestub mu lõõmavas vihas.
Tema vaostunud näol lahvatab säärane kannatus, et Zoé tõmbub temast hirmunult eemale.
“Kas… Kas teil hakkas paha, onu? Tahate, ma kutsun proua Lenoir’?”
Mu viha pragiseb vanakese kuhtunud vaimus kui ääs. Selle lõõma, selle põrgutule südames tantsib kaheteistkümneaastane tüdruk. See, kes ma olin – see, kelle ta tappis. Ja see tüdrukuke naerab, naerab leekide keskel. Kuid ei, mitte lapse, vaid deemoni naeru.
Ma tantsin oma mõrtsuka kisa kui muusika saatel…
“Proua Lenoir! Proua Lenoir! Taadil hakkas paha!” karjub Zoé täie valuga toast välja putkates.
Kiirabiauto lahkumise järel võtab maad sünge vaikus. Üksi majja jäänud proua Lenoir tiirutab otsekui juhmiks lööduna taadi toas ringi, teeb voodi üles, tõmbab kardinad eest, tuulutab… ning märkab äkitselt põrandal mind.
“Oeh! Väiksekese
