on trullakas, ees tugeva klaasiga prillid. Härra on kõhn, peas soeng, just nagu oleks ta oma jõhviseid juukseid metalltraadist harjaga vägisi siledaks üritanud kammida. Kitsad pilus silmad ja lai otsmik – ta näeb välja nagu alati silmapiiri piidlev lõunamaa linnu skulptuur. Enamuse vestlusest võtab proua enda kanda, mees ainult kiidab takka. Ülejäänud aja mees noogutab, väljendab valjuhäälselt oma üllatust ja pomiseb omaette midagi arusaamatut ja seosetut. Riietus on mõlemal sobilik rohkem mägimatkaks kui raamatukokku tulekuks. Mõlemal on seljas rohkete taskutega veekindel vest, toekad nöörsaapad jalas ja matkamüts peas. Arvata võib, et niisugune on selle paari rõivastus alati, kuid nad reisile lähevad. Ebameeldivad inimesed ei paista nad olevat. Seda mõtet mus just ei teki, et küll oleks tore, kui nemad minu vanemad oleks, kuid tunnen siiski kergendust, kui saan aru, et ma ei ole ainuke, kes ringkäigust osa võtab.
Kõigepealt selgitab Saeki-san Kōmura mälestusraamatukogu asutamislugu. Enam-vähem sama jutt, mida Ōshima-san mulle juba rääkinud oli. Raamatukogu loodi selleks, et avada laiemale publikule perekonna ühe esiisa kogutud raamatud, dokumendid ja kunstiteosed ning anda oma panus piirkonna kultuuri arengusse. Kōmura eraomandi pinnalt loodi fond, mis siis raamatukogu majandab. Aeg-ajalt korraldatakse ka avalikke loenguid ja kammermuusika kontserte. Hoone ise ehitati oma algsel kujul Meiji ajastu algusperioodil9 hoovimajana raamatukoguks ning külaliste majutamiseks, kuid Taishō10 aastatel viidi läbi kapitaalne ümberehitus, maja tehti kahekorruseliseks ning külalistoad, milles literaadid ööbisid, muutusid märksa luksuslikumateks. Taishō ajastust Shōwa11 algusaastateni välja külastasid Kōmurade kodu mitmed väga kuulsad inimesed, kes siia endast ka jälje maha jätsid. Tänutäheks öömaja eest jätsid wakaluuletajad kingituseks wakasid, haikuluuletajad haikusid, literaadid esseid ja kunstnikud oma pilte.
„Teise korruse näituseruumides on meil võimalus teile näidata mõnda väljavalitut kultuuripärandi nimekirja kuuluvat haruldast teost,” ütleb Saeki-san. „Võite näha, kuidas Teise maailmasõja eelsel ajal arendati rikast regionaalkultuuri mitte kohaliku omavalitsuse, vaid just Kōmura-taoliste diletantlike jõukate inimeste poolt. See tähendab, et just nemad täitsid kultuuritegevuse patrooni rolli. Kagawa prefektuurist on võrsunud mitu väljapaistvat waka– ja haikuluuletajat ning ka selle taga võib näha Kōmurade teenet, kes alates Meiji ajast mitme põlvkonna jooksul siin kandis kõrgetasemelise kunstiringkonna loomisel ja ülalpidamisel innukalt osalenud on. Selle äärmiselt huvitava kultuuriringkonna kujunemisloo ja ajaloolise arengu kohta on kirjutatud arvestatav kogus uurimistöid, esseid ja mälestusi, mis kõik ka meie lugemissaalis olemas on, nii et kellel huvi, lugege, palun, kindlasti.
Kōmura perekonnapead on mitmete põlvkondade jooksul olnud äärmiselt head kunstiasjatundjad ning neil on olnud erakordselt terane silm kunsti hindamisel. Võib ehk öelda, et see on neil veres. Nad on osanud võltsingutel ja ehtsatel teostel vahet teha, väärtustades vaid kõige imetlusväärsemat loomingut, ning suutnud seetõttu oma kõrgeid ideaale ka hoida. Kuid nagu me teame, ei ole olemas absoluutselt täiuslikku eksperdisilma. Paraku on olemas ka selliseid suurepäraseid autoreid, keda nende eksperdisilm heaks ei kiitnud ning kes seetõttu nende toetusest ilma jäid. Näiteks olevat hävitatud peaaegu kõik materjalid, mis puudutavad haikuluuletajat Taneda Santōkat.12 Külalisteraamatust on näha, et Santōka on siin mitmel korral öömajal olnud ning neil kordadel ka värsse ja proosakirjutisi maha jätnud, kuid tolleaegne Kōmura perekonnapea pidas teda vaid „üheks tühipaljaks kehkenpüksist kerjusmungaks”, peaaegu ei suhelnudki temaga ja viskas suurema osa tema teostest minema.”
„Sellest on nüüd küll kahju,” ütles Ōsakast pärit proua sellisel toonil, nagu oleks ta tõesti kurb. „Praegu oleks Santōka tõeline rahaauk.”
„Täpselt nii. Aga tollal oli Santōka üks täiesti nimetu suurus, nii et võib-olla on see paratamatus. Paljugi siin maailmas on sellist, mille väärtust me ei mõista enne teatud aja möödumist,” ütles Saeki-san särava naeratusega.
„Just nii, just nii,” kiitis mees takka.
Seejärel tutvustas Saeki-san meile hoone esimest korrust. Raamatuhoidla, lugemissaalid, väärtkirjanduse fondid. “Selle raamatuhoidla ehitamise aegu hoidus tolleaegne peremees meelega kyotolikult peenest ja literaatlikust teetseremoonia stiilis arhitektuurist ning valis rustikaalse ja rahvaliku ehitusstiili. Aga nagu te isegi võite veenduda, vastupidiselt ümbritseva majakarbi tahumatusele ja sirgjoonelisusele, on sisustus ja kujunduselemendid vägagi peenemaitselised ja ekstravagantsed. Näiteks selle ukse kohal asetseva puunikerdise rafineeritud elegantsile on raske võrdväärset leida. Ehitustöödeks olevat kokku kutsutud kõik Shikoku kuulsamad meistrimehed.”
Seejärel ronime kõik koos treppi mööda teisele korrusele. Trepipealne on ehitatud kõrge tuulekojana. Mustast eebenipuust trepikäsipuu on nii kiiskavalt läikima löödud, et tundub, justkui jääksid paljast puudutusest sellele sõrmejäljed. Trepipealse otsaaknas on klaasimaaling. Sellel kujutatakse kitse, kes kaela välja sirutades viinamarju noolib. Teisel korrusel on kaks külalistetuba ja üks suurem saal. Arvata võib, et vanasti oli kogu selle saali põrand tatamiga kaetud ja seal korraldati vastuvõtte ning koosviibimisi. Praegu on saalil laudpõrand ning sein on täis riputatud kalligraafiat, ripp-lõuendeid ja jaapani stiilis maale. Ruumi keskosas asub klaasvitriin, kuhu on seatud mälestusesemed ning muud märkimist väärivad asjad. Üks külalistubadest on jaapani, teine lääne stiilis. Lääne stiilis toas on suur kirjutuslaud ning pöördtool, mis näevad välja, just nagu kasutataks neid veel praegugi kirjatööks. Laua tagant aknast avaneb vaade männihekile, mille vahelt paistab vilksamisi ka silmapiir.
Ōsakast pärit abielupaar vaatab sedeleid kõvahäälselt ette lugedes kõik saalis olevad eksponaadid ükshaaval üle. Kui proua millegi kohta kõvahäälselt arvamust avaldab, kiidab mees talle mhmhitades ja jajahhitades takka. Tundub, et nende kahe vahel ei ole kunagi lahkarvamusi. Kuna mind eksponaadid eriti ei huvita, uurin hoolikalt maja arhitektuurilisi detaile. Olen just lääne stiilis tuba üle vaatamas, kui tuleb Saeki-san.
„Kui huvitab, võid tooli ka järele proovida,” ütleb Saeki-san. „Shiga Naoya ja Tanizaki Junichirō on ka selle laua taga istunud. Tool ise pole muidugi enam seesama, aga siiski.”
Istun pöördtoolile. Asetan siis käed tasakesi lauale.
„Noh, kuidas on, kas tuleb mõni kirjatükk välja ka?”
Raputan kergelt punastades pead. Saeki-san naerab ja läheb tagasi kõrvalsaali abielupaari juurde. Vaatan talle endiselt toolil istudes mõnda aega järele. Vaatan ta keha liikumist ja kõnnakut. Kõik ta liigutused näivad ületamatult loomulikud ja elegantsed. Ma ei oska seda hästi sõnadesse panna, kuid selles on midagi erilist. Tundus, justkui tahaks ta oma selja kaudu mulle midagi ütelda. Midagi, mida sõnadesse panna ei saa. Midagi, mida näost näkku pole võimalik edasi anda. Aga mis see miski on, ma ei tea. On palju asju, mida ma ei tea.
Endiselt toolil istudes vaatan ma toas ringi. Seinal ripub õlimaal, millel on ilmselt kujutatud siin kandi mereranda. Stiililt aegunud, kuid värske värvikasutusega maal. Laual on tuhatoos ja rohelise varjuga laualamp. Vajutan lülitit ja lamp läheb ilusti põlema. Otse ees seinal ripub vanamoodne must kell. Näeb välja nagu antiikese, kuid osutid näitavad täpselt õiget aega. Laudpõrand on siit-sealt ümaraks kulunud ning kiiksub astumisel kergelt.
Kui ringkäik läbi on, tänab Ōsaka abielupaar Saeki-sani ja lahkub. Tuleb välja, et nad kuuluvad mõlemad ühte Kansai tankaklubisse. Olgu selle naisterahvaga kuidas on, aga milliseid luuletusi ta abikaasa küll kirjutada võiks? Palja mhmhi ja noogutamisega juba värsse ei kirjuta. Luuletamine nõuab idee poolest midagi spontaansemat. Või äkki laob see vanamees vaid tankade kirjutamise ajal välja midagi, mis vaid erijuhtudeks kõrvale on pandud?
Lähen
Meiji periood oli aastatel 1868–1912. Saanud alguse Meiji restauratsioonist, on Meiji periood ennekõike Jaapani moderniseerumise ajastu.
1912–1926
1926–1989
Taneda Santōka (1882–1940) – haikuluuletaja, kelle vabas vormis ja vabas stiilis haikud peegeldavad tema elu joodikust kerjusmungana ning äärmiselt traagilist isiklikku elu. Et Santōka elas annetustest ja kerjas ilma ametlikult ühtegi kloostrisse kuulumata ning oli peale selle alkohoolik, suhtuti tema kaasajal ka tema teostesse tihti tugeva eelarvamusega.
