see, kust me tuleme ja kuhu läheme. Või ma eksin?”
Noogutan. Ma noogutan. Ma noogutan.
Kui me bussi tagasi jõuame, on kõik teised reisijad juba oma kohtadel valmis ootamas, et buss võiks kasvõi sekundi võrra varem startida. Bussijuht on karmi pilguga noor mees. Näeb välja rohkem tammivaht kui bussijuht. Ta pöörab oma etteheitva pilgu meile, hiljaksjäänutele. Aga ei ütle midagi. Tüdruk heidab tema poole süütu naeratuse, justkui vabandades. Bussijuht sirutab käe välja, vajutab kangi ja laseb kompressori vilina saatel ukse uuesti kinni. Väiksemat sorti kohver kaenlas, tuleb tüdruk minu kõrvalistme juurde. Silmatorkamatu odav massitoodangu kohver. Oma suuruse kohta suhteliselt raske. Vinnan selle üles ja panen pea kohale pagasiriiulisse. Tüdruk ütleb aitäh. Laseb siis istme seljatoe alla ja jääb kohe magama. Buss hakkab sõitma, nagu poleks ta mallanud seda hetke ära oodata. Võtan taskust raamatu ja loen edasi.
Tüdruk magab sügavalt ja ta pea vajub kurvide kõikumiste saatel viimaks minu õla peale. Ning jääb sinna nõndasamuti pidama. Eriti raske ei ole. Suu on suletud. Hingab vaikselt nina kaudu. Tema hingeõhk puudutab korrapäraste vaheaegade järel minu õlaluud. Kui ma alla vaatan, näen kaeluse serva alt rinnahoidja paela välja piilumas. Kreemikarva peenike pael. Kujutan endale ette selle paela otsas olevat peenest materjalist rinnahoidjat. Selle all olevaid pehmeid rindu. Minu sõrmeotste vahel kõvaks tõmbuvaid roosasid nibusid. Mitte et ma tahaks seda kõike ette kujutada. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Ja loomulikult läheb mul selle peale kõvaks. Läheb lausa nii kõvaks, et on raske aru saada, kuidas võib üks kehaosa üldse niisuguseks muutuda.
Ja selsamal hetkel tärkab minus kahtlus, et äkki on just tema minu vanem õde. Vanus on enam-vähem sama. Tüdruku omapärased näojooned on foto peal nähtud vanemast õest üsna erinevad. Aga ega siis fotot ei või usaldada. Juhtub ju vahel, et pildi tegemise viisist sõltuvalt on fotole jäädvustatud nägu tegelikkusest täiesti erinev. Temal on jällegi umbes minuvanune noorem vend, kellega ta üsna pikka aega kohtunud ei ole. Pole sugugi võimatu, et see vend olen mina.
Vaatan ta rindu. Hingamise rütmis tõuseb ja langeb nende küngaste ümarus justkui mere rulluv lainetus. See toob silme ette lõputu merevälja, millele äärest ääreni langeb tasane vihm. Mina olen laevadekile roninud üksik meremees ja tüdruk on meri. Taevas on ühtlaselt hall ja sulab kaugel-kaugel üheks samasuguse tinahalli merega. Taolistel hetkedel on mere ja taeva eristamine väga raske. Meremehe ning mere eristamine samuti. Ning tegelikkuse ja hinges valitseva reaalsuse eristamine ka.
Tüdruku sõrmes on kaks sõrmust. Abielu- ega kihlasõrmused need pole. Noortele mõeldud tränipoest ostetud odavad sõrmused. Sõrmed on peened, kuid pikad ning sirged ja jätavad lausa sitke mulje. Küüned on lühikesed ning hästi hoolitsetud. Kahvaturoosa maniküür. Käed on kergelt kokku panduna miniseelikust väljaulatuvatele põlvedele asetatud. Tahan neid sõrmi puudutada. Aga loomulikult ei tee ma midagi niisugust. Magavana näeb ta välja nagu väike laps. Teravad kõrvad piiluvad juuste seest välja nagu seenepoisid. Ta kõrvad jätavad kummaliselt haavatava mulje.
Panen raamatu kinni ja jään mõneks ajaks akna taga mööda ruttavat maastikku silmitsema. Isegi seda märkamata suigun varsti uuesti unne.
neljas peatükk
USA Armee Luureosakonna (MIS) raport
Koostatud: 12.05.1946
Pealkiri: RICE BOWL HILL INCIDENT, 1944: REPORT
Dokumendi number: PTYX-722-8936745-42216-WWN
Alljärgnev on intsidendi ajal [***] omavalitsuse [***] linnas sisehaiguste arstina töötanud Nakazawa Shigekazu (53) ülekuulamise protokoll. Ülekuulamist lindistati. Käesoleva protokolli lisamaterjalide katalooginumbrid on PTYX-722-SQ-162 kuni 183.
Ülekuulamist läbiviinud nooremleitnant Robert O’Connelli kommentaar:
<Dr Nakazawa näeb oma suure kogu ja päevitunud näo tõttu välja rohkem põllumajandusinspektori kui arstina. Tema käitumine on leebe, kuid väljendusviis jõuliselt napisõnaline. Mida mõtleb, selle ütleb ka kohe ausalt välja. Silmade helk prillide taga on terav. Tundub, et tema mälu võib usaldada.>
Jah, 1944. aasta 7. novembril, pärast peale kella 11 hommikul sain ma väljakutse linna avaliku algkooli õppealajuhatajalt. Kuna ma olin seal enne kooliarsti ametis töötanud, võeti kõigepealt minuga ühendust. Õppealajuhataja oli kohutavas paanikas.
Mulle öeldi, et üks klass oli läinud metsa seeni korjama ning kõik klassi lapsed olid sealsamas meelemärkuseta maas. Olevat täiesti teadvuseta. Õpilasi metsa viinud klassijuhataja oli ainsana teadvusel ning ta oli üksinda mäest alla abi järele jooksnud ja just äsja koolimajja jõudnud. Aga ta oli üsna endast väljas, nii et tema seletustest oli raske midagi aru saada. Ainus kindel fakt oli see, et metsas on veel kuusteist koolilast teadvusetult maas.
Kuna nad olid seenele läinud, oli mu esimene mõte, et küllap sõid nad mõnda mürgiseent ja said närvihalvatuse. Kui nii, siis on asi tõsine. Igal seeneliigil on omad mürkained ning sellest lähtuvalt on ka vastumürgid erinevad. Ainuke, mida me kohe teha saame, on nad oksele ajada, et kogu mao sisu välja saada ja see puhtaks teha. Aga kui see seen on olnud väga mürgine ja seedimisprotsess on juba kaugele edenenud, pole asi enam meie võimuses. Siin kandis sureb igal aastal mitu inimest seenemürgitusse.
Toppisin kohe kõik rohud, millest esmaabis kasu võiks olla, kotti, hüppasin ratta selga ja kihutasin koolimajja. Koolis ootas veel kaks välja kutsutud politseinikku. Kui on nii, et lapsed on teadvuseta, tuleb nad linna kanda ja selleks on abikäsi vaja. Aga et oli sõjaaeg, siis oli enamus noori mehi ära sõjaväkke võetud. Metsa läksime mina, need kaks politseinikku, üks vanem meesõpetaja, koolidirektor, õppealajuhataja, kooli majahoidja ja lapsi juhatanud noor naisõpetaja. Korjasime kokku kõik jalgrattad, mis seal kandis saadaval olid, ja kellele ei jagunud, sõitsid kahekesi ühe ratta peal.
Mis kell te metsa sündmuskohale jõudsite?
Mäletan seda hästi, sest ma olin just kella vaadanud. Kell oli 11.55. Sõitsime jalgratastega mäkke viivat teed mööda nii kaugele, kui andis, ja jooksime siis mööda jalgrada edasi üles.
Kui mina kohale jõudsin, olid mõned õpilased juba mingil määral tagasi teadvusele tulnud ja end püsti ajanud. Kui palju neid oligi? Kuskil kolm või neli. Või no ma ütlen küll püsti ajanud, aga tegelikkuses ei olnud nad veel piisavalt toibunud ning ajasid end tudisedes neljakäpakile. Ülejäänud lapsed olid veel maas pikali, kuid mõned neist olid ilmselt samuti teadvusele tulemas, sest nad hakkasid vähehaaval aeglaselt maas rulludes end liigutama, just nagu mingid putukad. Üsnagi veider vaatepilt. Lapsed olid teadvuse kaotanud metsalagendikul, mis oli kuidagi imelikult tasane ja avar ning see oli ainus koht, kuhu sügisene päike kirkalt oma valgust kallas. Ning selle lagendiku keskel või õigemini selle ümber on kuusteist algkoolilast igaüks ise asendis kokku vajunud. Mõni liigutab, mõni on liikumatu. Nagu stseen avangarditeatrist.
Unustasin hetkeks oma arstikohused, ahmisin õhku ja tardusin mõneks hetkeks sinnasamma paigale. Aga mitte ainult mina. Paistis, et kõiki sinnatulnuid haaras vähemal või rohkemal määral hetkeline halvatus. Kõlab võib-olla veidralt, aga tundus isegi, justkui oleksime näinud midagi, mis pole tavainimese silmadele määratud. Ehkki olime sügaval maakolkas, oli ikkagi sõjaaeg ja me olime alati valmis selleks puhuks, kui midagi peaks juhtuma. Valmis oma riigi kodanikuna täitma vankumatult oma ametikohust, ükskõik, mis ka ei juhtuks. Kuid see vaatepilt pani mind sõna otseses mõttes tarduma.
Kuid ma kogusin ennast kohe ning tõstsin ühe maaslebava lapse maast üles. See oli tüdruk. Ta keha oli üleni jõuetu ja lõtv nagu kaltsunukk. Hingas reeglipäraselt,
