jälge. Näis, et nad ei mäletanud isegi seda, et midagi niisugust üldse juhtunud oli. Lapsed naasid oma igapäevaellu ja elasid oma elu ilma mingi ebalustundeta. Käisid koolitundides, laulsid, vaheajal jooksid rõõmsalt mööda kooliõue ringi. Laste klassijuhataja, see tähendab naisõpetaja, kes neid metsa viis, oli aga, vastupidi, pärast seda õnnetust sügavas šokis.
Ainult Nakata-nimeline poiss oli ka õhtu möödudes endiselt teadvuseta ning viidi järgmisel päeval prefektuurikeskuse ülikooli kliinikusse. Pärast seda olevat ta kohe sõjaväehaiglasse üle viidud, aga siia linna ta igatahes enam kunagi tagasi ei tulnud. Meile ei teatatudki kunagi, mis sellest poisist lõpuks sai.
Laste kollektiivsest teadvusekaotusest keset metsa ajalehtedes üldse ei kirjutatudki. Arvatavasti keelasid võimud selle uudise avaldamise ära, kartuses, et see tekitab inimestes paanikat. Oli sõjaaeg ja võimud olid valekuulduste koha pealt üsna tundlikuks muutunud. Sõjaseis ei olnud just kiita, taganemine ja kangelasrünnakud lõuna pool muudkui jätkusid ning Ameerika sõjaväe pommirünnakud linnadele olid juba alanud. Nii et nad kartsid sõjavastaste meeleolude ja sõjaväsimuse levimist. Paari päeva möödudes tuli ka meile politseipatrulli käest valju käsk selle juhtumi koha pealt oma suud mitte paotada.
Olgu kuidas on, aga igal juhul oli see üks arusaamatu ja halva järelmaiguga sündmus. Kui aus olla, siis rõhub see endiselt mu südant.
viies peatükk
Selle hetke, mil buss üle Setonai mere ehitatud suure silla sõitis, magasin ma täiesti maha, ehkki olin seda vägevat silda kaardi pealt vaadanud ja õhinaga oodanud, millal seda tegelikult näha saan. Ärkasin kellegi õlalekoputuse peale.
„Näed, olemegi kohal,” ütles tüdruk.
Sirutasin end istmel, hõõrusin käeseljaga silmi ning vaatasin siis aknast välja. Buss oli tõepoolest mingis rongijaama esise väljakuga sarnanevas kohas seisma jäänud. Ümbrus oli tulvil värsket hommikuvalgust. Kirgas ja silmipimestav, kuid ühtlasi leebe valgus. Pisut teistmoodi kui Tokyos. Vaatan kella. 6.32.
Roidunud häälel teatab tüdruk: „Ahh, küll oli pikk sõit. Võttis selja kangeks. Kael teeb ka haiget. Öise pikamaabussiga mina küll enam ei sõida. Hind võib natuke kallim olla, aga mina sõidan edaspidi lennukiga. Olgu seal õhuaugud või kaaperdajad või mis tahes, edaspidi mina igatahes lendan.”
Võtan pea kohalt pagasiriiulist tema kohvri ja enda seljakoti alla.„Missunimion,”küsinmina.
„Minu nimi vä?”
„Mhmh.”
„Sakura,” ütleb tema. „Aga sinu?”
„Tamura Kafka,” ütlen mina.
„Tamura Kafka…” kordab tema üle. „Imelik nimi. Aga lihtne meeles pidada.”
Noogutan. Uueks inimeseks muutumine ei ole lihtne. Kuid uue nime võib endale hõlpsasti võtta.
Tüdruk ronib bussist välja, paneb kohvri maha, istub selle peale, võtab pisikese õlal rippuva seljakoti taskust märkmiku ning kribib sinna pastakaga midagi. Tõmbab selle lehe välja ja ulatab mulle. Lehele on kirjutatud midagi telefoninumbri taolist.
„Minu mobiili number,” ütleb tüdruk nägu kirtsutades. „Ma ise ööbin esialgu sõbranna korteris, aga kui sul tuleb tuju kellegagi kohtuda, siis helista. Lähme koos sööma või midagi. Ära siis pelga. „Vaid möödaminnes riivab käis…”– või kuidas see kõlaski, eksole.”
„Kuid seotud läbi elude,” jätkasin mina.
„Just-just,” ütles tüdruk. „A kuule, mis see tähendab?”
„Põhjuslikku sidet varasemast elust – et ükskõik, kui tühine miski ka ei tunduks, mitte midagi ei juhtu siin ilmas juhuslikult.”
Tüdruk lösutas kollase kohvri peal ja jäi, märkmik peos, selle üle järele mõtlema. „Mhmm, eks see ole kah omaette filosoofia. Võib-olla ei olegi paha niimoodi mõelda. Mis siis, et kõlab natuke nagu reinkarnatsioon või new age või midagi sinna kanti. Kuule, aga sina, Tamura Kafka-kun, pea seda hästi meeles, mis ma sulle ütlen. Ma ei anna oma telefoninumbrit mitte igaühele. Saad aru, mis ma mõtlen?”
Aitäh, vastan mina. Murran telefoninumbriga paberi kokku ja pistan tuulepluusi taskusse. Mõtlen siis ümber ja torkan ta hoopis rahakoti vahele.
„Kui kaua sa Takamatsus oled?” pärib Sakura. Vastan, et ei tea veel. Sõltuvalt sellest, kuidas mul läheb, võivad asjad muutuda.
Tüdruk vaatab mulle teraselt otsa. Vangutab kergelt pead, nagu tahaks öelda: no olgu peale. Ronib siis taksosse, lehvitab kergelt käega ja sõidab kuhugi minema. Jään uuesti ihuüksi. Tüdruku nimi on Sakura. Minu õe nimi see ei ole. Aga nime võib ju kergesti muuta. Eriti, kui tahad oma isikut kellegi eest varjata.
Olin juba ette ühes Takamatsu ärihotellis toa reserveerinud. Olin helistanud Tokyo YMCA-sse ja palunud neil selle mulle kinni panna, sest et kui asju YMCA kaudu ajada, muutus hind omajagu soodsamaks. Ainus mure oli see, et soodushind kehtib vaid kolm ööd. Pärast seda tuleb maksta tavahinda.
Kui raha kokku hoida tahta, siis oleks põhimõtteliselt võinud isegi raudteejaamas pingi peal magada. Ilmad külmad ei ole ning oleks võinud ka kaasavõetud magamiskoti lihtsalt kuskil pargis laiali laotada. Aga arvata võib, et kui politsei mind sellises kohas näeb, tuleb ta kohe dokumente nõudma. Maksku mis maksab, neile ma silma alla jääda ei tahtnud. Seepärast reserveerisingi vähemalt esimeseks kolmeks päevaks endale hotellitoa. Eks pärast vaatab, kuidas edasi.
Astun sisse jaamalähedasse udon nuudli3 restorani ja kinnitan kõhtu. See oli esimene koht, mis silma puutus. Olin Tokyos sündinud ja üles kasvanud, nii et udon nuudleid ma praktiliselt söönud ei olnudki. Kuid need nuudlid erinevad kõigist minu seni maitstud udon nuudlitest. Meeldiva tugeva tekstuuriga, värsked. Puljong nuudlite peal lõhnab hästi. Ka hind on hämmastavalt odav. Need on nii head, et tellin juurdegi. Tänu sellele saan üle pika aja kõhu kõvasti täis ja mind valdab õnnis tunne. Istun jaamaesisel platsil pingile ja vaatan üles selgeks tõmbunud taevasse. Mõtlen, et ma olen vaba. Olen siin, olen vaba ja üksik, nagu taevas uitavad pilved.
Otsustan õhtuni raamatukogus aega veeta. Olin ette välja uurinud, millised raamatukogud Takamatsu kandis olemas on. Olin juba väiksest peale alatihti raamatukogu lugemissaalis aega viitnud. Kui väike laps ei taha koju minna, siis on üsna vähe kohti, kuhu ta üldse minna saab. Kohvikusse ei saa minna, kinno ka mitte. Järele jääb ainult raamatukogu. Piletiraha ei nõuta ja kui ka laps ilma saatjata tuleb, ei tee keegi sellest numbrit. Istud maha ja loed raamatuid, nii palju kui süda lustib. Pärast kooli sõitsin alati jalgrattaga lähedalasuvasse linnaosa raamatukokku. Ka puhkepäevadel veetsin suurema osa ajast seal omaette. Lugesin kõike, mis mulle seal kätte sattus, muinasjuttudest ja romaanidest legendide ja ajalooraamatuteni välja. Kui kõik lastele mõeldud raamatud läbi loetud said, pöördusin laiale publikule mõeldud raamaturiiuli poole ja lugesin täiskasvanute raamatuid. Isegi need raamatud, mille sisu ma hästi ei mõistnud, lugesin viimase leheküljeni ilusti läbi. Kui raamatute lugemisest väsisin, läksin helikabiini ja kuulasin muusikat. Kuna muusikast puudus mul igasugune teadmine, kuulasin kõik seal olnud asjad paremalt vasakule järjekorras läbi. Sedaviisi õppisin tundma ka Duke Ellingtoni, The Beatles’i ja Led Zeppelini muusikat.
Raamatukogu oli mulle just nagu teine kodu. Või mis, pigem võib öelda, et just raamatukogu oligi see minu päris kodu. Kuna ma seal iga päev käisin, tundsime raamatukoguhoidjatega üksteist nägupidi. Nad mäletasid mu
