Hiivasin hea mitu õpilast samamoodi üles ja tegin sama protseduuri läbi, kuid reaktsioon oli kõigil täpselt ühesugune.
Seejärel mõõtsin laste pulssi ja kehatemperatuuri. Mäletan, et pulss oli neil keskmiselt 50 kuni 55 ja kehatemperatuur kõigil alla 36. Ma arvan, et umbes 35 ja poole ringis. Jah, selleealiste laste kohta oli pulss üsna madal ning kehatemperatuur terve kraadi võrra tavalisest madalam. Nuusutasin ka hingeõhku, kuid mingit veidrat lõhna ei olnud. Ei kurgus ega keelel polnud mingeid muutusi.
See, et tegemist ei olnud toidumürgitusega, oli esmapilgul selge. Mitte keegi ei oksendanud. Kõht ei olnud kellelgi lahti. Mitte kellelgi ei olnud vaevusi. Kui süüakse midagi kõlbmatut, siis on nii pika aja möödudes kindlasti vähemalt üks nendest sümptomitest olemas. Sain aru, et toidumürgitusega ei ole tegu ja esialgu langes kivi südamelt. Aga kui see toidumürgitus ei olnud, siis mis see üldse oli? Vaat sellest pole mul aimugi.
Haigusnähtude poolest on sarnane päikesepiste. Suvel minestavad lapsed tihti päikesepistest. Vahel juhtub ka, et kui üks laps minestab, vajuvad ka kõik teised lapsed tema ümber riburadapidi kokku. Aga antud juhtumil oli tegu novembriga. Peale selle olime jahedas metsas. Oleks veel üks või kaks, aga on mõeldamatu, et kõik kuusteist last saaksid sellises kohas päikesepiste.
Veel tuleb pähe gaas. Mürkgaas, arvatavasti mingi närvisüsteemi halvav gaas. Olgu ta siis looduslik või tehislik… Aga kui küsida, miks peaks inimasulatest nii kaugel metsas gaasi lekkima, siis ei oska ma vastata. Kuid kui see oleks gaas, oleks taolist nähtust iseenesest teoreetiliselt võimalik seletada. Kõik hingasid seda koos õhuga sisse ja kaotasid teadvuse. Ja õpetajaga ei juhtunud sellepärast midagi, et gaasi kontsentratsioon oli väike ning täiskasvanud keha suutis sellele paremini vastu panna.
Aga kuidas niisugust asja ravitakse, on minu jaoks täiesti tundmata maa. Mina olen ju maakolka arst ning spetsiifiliste mürkgaaside kohta puudub mul erialateadmine. Olin omadega täiesti puntras. Kuna olime sügaval metsas, siis ei olnud võimalik ka spetsialistidele helistada ja nõu küsida. Kuid ümbritsevat olukorda jälgides paistis, et osa lastest oli juba järk-järgult toibumas, nii et võis loota, et aja möödudes tulevad nad ehk iseenesest tagasi teadvusele. Peab ütlema, et see oli liigagi optimistlik lähenemine, aga kui aus olla, siis ei tulnud mulle ka mingit paremat tegevusplaani pähe. Seepärast otsustasime mõnda aega lasta lastel seal rahulikult pikali olla ja vaadata, mis saab.
Kas täheldasite sündmuskoha õhus midagi imelikku?
See asi huvitas mind ennastki, nii et hingasin mõned korrad prooviks sügavalt õhku kopsudesse, et ega äkki mingit ebatavalist lõhna või midagi niisugust ei ole. Aga õhk oli nagu mägimetsas ikka. Lõhnas puude järele. Värske karge õhk. Ümberkaudse rohu ja lillede juures ei täheldanud ma ka midagi erandlikku. Ei jäänud silma ei kujult ega värvilt moondunud taimi.
Uurisin ükshaaval üle ka seened, mida lapsed enne teadvuse kaotust korjanud olid. Hulgalt mitte just eriti palju. Tundub, et nad olid kokku kukkunud vahetult peale korjama hakkamist. Kõik seened olid üsna tavalised ja söögikõlblikud. Ma olen siin kandis pikka aega arstina töötanud, nii et olen seeneliikide osas üsnagi kompetentne. Loomulikult korjasime need seened siiski kõik kokku, viisime kaasa ja lasime pärast spetsialistil üle vaadata, et ikka täiesti kindlad olla. Aga nagu ma isegi juba täheldanud olin, olid need kõik täiesti tavalised seened, mis mürkaineid ei sisaldanud.
Kas märkasite teadvuse kaotanud laste juures veel mingeid iseäralikke haigusnähte või reaktsioone, peale selle, et nende silmad edasi-tagasi liikusid? Näiteks pupillide suurus või silmavalge toon või silmapilgutuste arv?
Ei. Peale selle, et nende silmad liikusid edasi-tagasi nagu helgiheitjad, ei olnud nende juures midagi iseäralikku. Kõik muu funktsioneeris normaalselt. Lapsed vaatasid midagi. Kui täpsemalt öelda, siis tundus, et lapsed ei näinud seda, mida nägime meie, vaid vaatasid midagi, mis meile nähtav ei olnud. Või võibolla annab seda muljet täpsemini edasi, kui öelda, et nad mitte ei vaadanud, vaid jälgisid midagi pingsalt. Nende näoilme ei reetnud midagi, kuid üldmulje kehast oli vägagi õndsalik. Mingeid vaevusi ega hirmu ma ei täheldanud. See on ka üks põhjus, miks ma otsustasin lastel sealsamas edasi lebada lasta ja vaadata, mis saab. Et kuna keegi neist ei vaevle, siis võiks ju neil mõnda aega niisamuti olla lasta küll.
Kas te rääkisite sündmuskohal kellelegi oma oletusest, et tegemist võib olla gaasiga?
Jah, rääkisin. Kuid nagu ma isegi, ei osanud keegi sellest midagi arvata. Ei ole küll kuulnud, et keegi läheb sügavale metsa ja hingab mürgist gaasi sisse. Keegi, ma arvan, et õppealajuhataja, ütles, et küllap ameeriklased seda gaasi siis ikkagi kasutasid. Et äkki visati siia mõni mürkgaasiga pomm. Selle peale ütles lastega kaasas olnud õpetaja, et jah, nüüd tuleb tal meelde küll, et enne seda, kui nad metsa sisse läksid, nägid nad taevas mingit B-29 taolist lennumasinat. Et lendas täpselt selle mäe kohal. Nojah, võib-olla tõesti, et oli nii, arvasid siis kõik üsna üksmeelselt. Et äkki see on mõni uut sorti mürkgaasiga pomm, mille Ameerika sõjavägi leiutanud on. Tollal levisid ka meie kandis kuuldused, et ameeriklased on mingi uut tüüpi pommi välja mõelnud. Aga otse loomulikult ei suutnud keegi mõista, miks peaks sellist asja spetsiaalselt kuhugi kõrvalisse metsa viskama. Kuid ilmas juhtub ka vigu ja see, mis juhtub, jääb tihti inimmõistusele hoomamatuks.
Pärast seda hakkasid lapsed vähehaaval iseenesest toibuma, kas pole?
Just nii. Missugust kergendust me tundsime! Lapsed tõmbasid kõigepealt kehad vibusse, ajasid end tudinal püsti ja tulid pikkamööda teadvusele. Mitte keegi ei kaevanud seejuures valu üle. Nad tulid teadvusele väga tasakesi, justkui ärganuks sügavast unest. Teadvusele tulles läks ka silmade liikumine tasapisi tagasi normi. Taskulambiga silmapõhja valgustades reageerisid silmad nagu tavaliselt. Kuid kulus mõni aeg, enne kui nad rääkima suutsid hakata. Üsna sarnane sellega, kui inimesed on unest uimased.
Küsisime teadvusele tulnud laste käest ükshaaval üle, et mis siis lõppude lõpuks juhtunud oli. Aga kõik vastasid meile täiesti tühja pilguga, just nagu pärinuks me midagi, millega neil mitte mingit pistmist ei ole. Lapsed suutsid suuremal või vähemal määral meelde tuletada, kuidas nad metsa sisse läksid ja koos seeni korjama hakkasid, kuid edasine oli kõik mälust pühitud. Neil puudus isegi teadmine, et vahepeal oli aeg edasi läinud. Hakkasid seeni korjama, seejärel eesriie langes ja järgmine hetk olid nad juba meist, täiskasvanutest, ümbritsetuna külili maas. Lapsed ei saanud üldse aru, miks me kõik nii tõsiste nägudega nende ümber askeldame, ja tundus, et meie kohalolek tekitas neis hoopis kõhedust.
Kuid kahjuks oli nende laste seas üks, kes mitte kuidagi tagasi teadvusele ei tulnud. See oli Nakata Satoru, üks Tokyost evakueeritud lastest. Jah, kui mu mälu mind ei peta, siis nii ta nimi kõlas. Nääpsuke kahvatu poiss oli. Ainult tema ei tulnud kuidagi tagasi teadvusele. Muudkui lebas maas, silmad edasi-tagasi liikumas. Võtsime poisi selga ja tulime mäe otsast alla. Kõik teised lapsed tulid mäe otsast omal jalal alla, just nagu polekski midagi juhtunud.
Kas mõnel lapsel veel peale selle Nakata-nimelise poisi vahejuhtumi järel mingeid haiguslikke nähte täheldati?
Ei. Silmale nähtavaid iseärasusi ei täheldanud. Mitte keegi ei kaevanud valu ega halba enesetunnet. Kui me kooli tagasi jõudsime, kutsusin lapsed ükshaaval arstikabinetti ja mõõtsin kehatemperatuuri, kuulasin stetoskoobiga südametoone, kontrollisin nägemist – ühesõnaga uurisin kõike mis võimalik. Lasin neil teha kergeid arvutustehteid ning silmad kinni ühel jalal seista. Kuid kõik kehalised funktsioonid olid normi piires. Paistis, et ka erilist füüsilist kurnatustunnet ei olnud. Ka isu oli olemas – kõik lapsed kurtsid tühja kõhtu, sest et lõuna jäi neil söömata. Kui neile selle peale täidetud riisipalle anti, sõid nad need terakestki järele jätmata ära.
Kuna mul jäi süda kripeldama, käisin veel hea mitme päeva jooksul pärast õnnetust
