pisut kähe.
„Jah.”
Kulmu kibrutades rüüpab neiu lonksu kohvi. „Kui vana sa oled?”
„Seitseteist,” valetan mina.
„Keskkooliõpilane, eks ole?”
Noogutan.
„Kuhu lähed?”
„Takamatsusse.”
„Aa, nagu minagi,” ütleb neiu. „Kas sa lähed Takamatsusse niisama või oled sealt pärit?”
„Niisama lähen,” vastan mina.
„Nagu minagi. Mul on seal sõber. Hea sõbranna. Aga sul?”
„Mul on sugulased.”
Neiu noogutab mõistvalt ja rohkem ei päri.
„Mul on sinuvanune noorem vend,” ütleb ta, justkui oleks tal see ootamatult meelde turgatanud. „Igasugu asjaoludel pole küll ammu näind, aga… Kuule, mh, tead, sa oled jubedalt tolle kuti moodi. Sulle pole keegi seda öelnud?”
„Millise tolle?”
„Noh tolle, kes tolles bändis laulab, noh. Juba enne, kui sind bussis nägin, mõtlesin. Aga näed, nimi meelde ei tule. Mõtlesin küll nii, et peaaegu auk kulus pähe, aga ei midagi. Vahel on ju nii? On nagu keele peal, aga välja ei tule. Sulle pole keegi kunagi öelnud, et sa oled kellegi moodi?”
Raputan pead. Keegi ei ütle mulle midagi niisugust. Tütarlaps vidutab uuesti silmi ja uurib mind.
„Milline see inimene on?” küsin.
„Telemees.”
„Esineb telekas?”
„Just, esineb telekas.” Tüdruk võtab singivõileiva kätte, haukab sellest mittemidagiütleval ilmel ühe suutäie ning rüüpab taas kohvi. „See kutt laulab mingis bändis. Näed, ei tule meelde. Isegi selle bändi nimi ei tule meelde. Pikk kõhn kutt, räägib Kansai murrakus. Sul ei tule tuttav ette?”
„Ei tea. Ma ei vaata telekat.”
Tüdruk kirtsutab nägu ja vaatab pärani silmi mulle otsa. „Mis see tähendab, et üldse ei vaata vä?”
Raputan vaikides pead. Või peaksin ma hoopis noogutama? Noogutan.
„Sa ei ole just eriti jutukas. Ja kui räägid, siis ütled ka ühe rea korraga. Alati oled selline või?”
Punastan. Muidugi ei räägi ma sellepärast, et olen loomult sõnaaher. Aga ka sellepärast, et mu häälemurre pole veel lõplikult läbi. Tavaliselt räägin madalal häälel, aga vahetevahel viskab ootamatult mõne kõrge tooni sisse. Sellepärast katsun mitte eriti pikalt rääkida.„Olgupeale, misseal’sikka,”jätkabtüdruk.„Saoledomaolekult jubedalt selle kuti moodi, kes ühes bändis laulab ja Kansai murrakus räägib. Sina muidugi Kansai murrakut ei räägi. Aga noh see… kuidas öeldagi, see olek või miski on sarnane. Üsna mõnusa olemisega tüüp on. Ongi kogu lugu.”
Tüdruk laseb vaid viivuks kergel naeratusel üle näo libiseda. Naeratus justkui lahkuks hetkeks ja tuleks siis kohe tagasi. Minu nägu on endiselt punane.
„Ma mõtlen, et kui sa soengut muudaksid, oleksid veel rohkem tema nägu. Kasvatad juuksed natuke pikemaks ja ajad geeliga niimoodi uljalt püsti. Teeks kasvõi siinsamas kohe praegu ära, kui saaks. Sulle kindlasti sobib. Ma olen tegelikult juuksur.”
Noogutan. Rüüpan pisut teed. Kohvikus on väga vaikne. Isegi muusika ei mängi. Inimeste kõnet ei ole kosta.
„Kas sulle ei meeldi rääkida?” pärib tüdruk tõsise näoga käsipõsakile vajudes.
Raputan pead. „Ei, seda mitte.”
„Ega ma sind ei sega või midagi?”
Raputan veel kord pead.
Tüdruk võtab ühe saia kätte. Maasikamoosiga. Tüdruk kortsutab kulmu ja teeb näo, nagu ta ei usuks oma silmi.
„Kuule, ole hea, söö see ära. Maasikamoosiga sai on üks kõige jäledamaid asju siin maailmas. Juba lapsest saati vihkan seda.”
Võtan saia vastu. Ega mullegi maasikamoosiga saiad just väga ei meeldi. Aga söön selle vaikides ära. Tüdruk jälgib teiselt poolt lauda, et ma selle ikka ilusti lõpuni ära sööks.
„Kuule, kas ma tohin sult ühte asja paluda?” ütleb ta.
„Mida?”
„Kas ma tohin Takamatsuni sinu kõrval istuda? Ma ei suuda üksinda kuidagi maha rahuneda. Enne oli kogu aeg selline tunne, et tuleb mingi pervert ja istub mu kõrvale, nii et ma ei jäänud kuidagi magama. Kui ma pileti ostsin, siis öeldi, et kõik istmed on omaette, aga kui bussi peale ronisin, tuli välja, et tegelikult on kahekohalised istmed. Tahaks enne Takamatsusse jõudmist kasvõi natukenegi magada. Ja sina ei näe eriti perverdi moodi välja. Kas tohib?”
„Ikka tohib,” vastan ma.
„Aitäh,” ütleb tema. „Reis – see on teekaaslased.”
Noogutan. Mulle tundub, et ma muud ei teegi, kui ainult noogutan. Aga mida ma peaksingi ütlema?
„Mis pärast seda tuleb?”
„Pärast mida?”
„Pärast seda „Reis – see on teekaaslased”. Sealt läks kuidagi edasi ka, eks ole? Ei tule meelde. Ma olen juba vanast ajast kirjanduses nõrk.”
„Maailm – osavõtlikkus,” ütlen ma.
„Reis – see on teekaaslased, maailm – osavõtlikkus,” kordab ta, justkui üle kontrollides. Sellise näoga, et kui oleks paberit ja pliiatsit, siis kirjutaks kohe üles. „Kuule, aga mida see tähendab? Nii paari sõnaga.”
Mõtlen järele. Mõtlemine võtab aega. Aga tema ootab vaikselt.
„Ma arvan, et see tähendab, et juhuslikud kohtumised on inimestele üsna tähtsad, kui paari sõnaga öelda.”
Tüdruk mõtleb hetke selle üle järele, paneb siis viimaks laua kohal käed kergelt kokku. „Tõepoolest, kui mõtlema hakata, siis on ootamatud kohtumised inimestele üsna tähtsad jah. Minu meelest ka.”
Heidan pilgu käekellale. Kell on juba pool kuus. „Kas me ei peaks varsti bussi tagasi minema?”
„Mhmh, peaks jah,” ütleb ta. Aga ei tee seda nägugi, et hakkaks püsti tõusma.
„Aga ega sa ei tea, kus me oleme?” pärin mina.
„Mhmmm, huvitav tõesti,” ütleb tüdruk. Sirutab kaela välja ja vaatab ümbruses ringi. Kõrvas rippuvad kõrvarõngad õõtsatavad ebakindlalt nagu küpsed puuviljad.
„Mina ka ei tea. Kuigi kui aja järgi võtta, siis võiksime kuskil Kurashiki kandis olla, aga tegelikult, kas pole ükskõik? Lõppude lõpuks on kiirteede teenindusalad kõik lihtsalt läbisõidukohad. Siit sinna.” Tüdruk tõstab parema ja vasaku käe nimetissõrme püsti. Nende kahe
