palju haruldasi raamatuid ning maja ja aed olevat samuti vaatamist väärt. Olin selle raamatukogu fotot „Taiyō” nimelises ajakirjas näinud. Pildil oli vana ja suur jaapani stiilis maja, kus vastuvõtutoa stiilis peenes lugemissaalis inimesed ruumikal diivanil istudes raamatut lugesid. Kui ma seda fotot nägin, avaldas see mulle imelikul kombel sügavat muljet. Mõtlesin, et kui kunagi peaks võimalus avanema, tahaksin kindlasti selles raamatukogus ära käia. Raamatukogu nimi oli „Kōmura mälestusraamatukogu”.
Lähen raudteejaama turismiinfo punkti ning küsin, kus Kōmura raamatukogu asub. Leti taga istuv sõbralik keskealine naisterahvas ulatab mulle vaatamisväärsuste kaardi, joonistab Kōmura raamatukogu kohale risti ning seletab, kuidas sinna rongiga sõita. Selle jaamani kulub rongiga koguni kakskümmend minutit. Tänan teda ning kontrollin rongisõiduplaanist rongi väljumisaja üle. Rong sõidab iga kahekümne minuti tagant. Kuna rongi väljumiseni on veel pisut aega, ostan raudteejaama putkast ühe einekomplekti, mis ehk lõunasöögiks süüa sünniks.
Rong on väike, kahevaguniline. Raudtee läheb läbi üksteise kõrval kõrguvate majadega ärilinnaosa, läbi pisikeste poodidega pikitud elamurajooni, möödub vabrikutest ning kaubaladudest. Park. Elamuehitus. Litsun näo vastu akent ja silmitsen ahnelt mulle tundmatu paiga maastikku. Iga viimne kui asi on minu silma jaoks uus ja uudne. Polnud ma ju peale Tokyo õieti ühtegi teist linnamaastikku näinud. Linnast välja suunduv rong on hommikul tühi, kuid vastasperroon kihab koolikotid õlale vinnanud suvises koolivormis põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastest. Nemad lähevad praegu kooli. Mina mitte. Mina suundun ihuüksinda hoopis teises suunas. Mina sõidan hoopis teistel rööbastel kui nemad. Sel hetkel tunnen, kuidas miski mind haarab ning tugevasti mu südant pitsitab. Just nagu oleks ümbritsev õhk järsku hõredaks muutunud. Kas ma talitan ikka õigesti? Nii mõelnud, valdab mind tohutu kõhedustunne. Katsun neid enam mitte vaadata.
Rong sõidab mõnda aega mööda mereranda ja keerab siis tagasi sisemaale. Kõrged lopsakad maisipõllud, viinamarjad, nõlvakutele rajatud mandariiniaiad. Siin-seal peegeldavad niisutustiigid hommikusi kiiri. Tasandikku mööda vonkleva jõe vesi on värske ja jahe, lagedad maalapid suvistesse rohupuhmastesse maetud. Koer seisab raudtee kõrval ja uudistab mööduvat rongi. Sellist vaatepilti silmitsedes naaseb mu südamesse taas mahe soojus. Hingan sügavalt sisse ja ütlen endale: Kõik on korras. Nüüd ei jää muud üle kui samas vaimus edasi minna.
Väljun raudteejaamast ja suundun mööda vanade majadega ääristatud linnatänavat põhja poole, nagu õpetatud. Mõlemal pool tee äärt jookseb lõputu aedade rida. Nii paljusid erinevat tüüpi aiapiirdeid nägin oma elus esimest korda. Mustad laudaiad, valged krohvitud tarad, graniiditükkidest laotud müürid, kiviaedade peale istutatud hekid. Ümbrus on hääletu ning ühtegi inimest pole kõndimas näha. Isegi möödasõitvaid autosid peaaegu et polegi. Sissehingatud õhul on vaevumärgatav mere hõng. Küllap on mererand lähedal. Kuulatan pingsalt, kuid lainete müha ei kuule. Paistab, et kusagil eemal käib ehitus, sest kõrvu kostab elektrisae õrn pirin justkui mesilase tiivasumin. Raudteejaamast raamatukoguni on siin ja seal teeserval pisikesed noolega teeviidad, nii et eksimist ei ole.
Kōmura mälestusraamatukogu suurejoonelise värava ees kasvab kaks kauni võraga ploomipuud. Väravast sisse astunud, avaneb mu ees vonklev kruusane kõnnitee. Aiapuud on kõik ilusad ja hoolitsetud, maas pole ühtegi lehte. Männid ja magnooliad. Kollased jaapani kerria põõsad. Asalead. Taimede vahelt paistab paar suurt vana kivilaternat ning pisike tiik. Viimaks jõuan sissekäiguni. See on üks vägagi peenelt disainitud sissekäik. Peatun hetkeks ukse ees ja jään veidi kõhklema, kas astuda sisse või ei. See raamatukogu erineb kõigist teistest raamatukogudest, mida ma seni näinud olen. Aga kuna ma spetsiaalselt selle pärast nii kaugele tulnud olin, ei saanud ju sisse minemata ka jätta. Astun sisse. Kohe ukse kõrval on registratuurilaud, kus istuv noormees pakid hoiule võtab. Võtan seljakoti seljast, päikseprillid eest ja mütsi peast.
„Oled sa siin esimest korda?” küsib noormees. Pingevabal tasasel häälel. Ta hääl on kõrgevõitu, kuid mahe, vähimalgi määral kõrva riivamata.
Noogutan. Hääl ei taha hästi välja tulla. Olen närvis. Ei osanud üldse oodata, et selliseid küsimusi küsitakse.
Noormees mõõdab mind huvitatud ilmel pealaest jalatallani, pikk värskelt teritatud pliiats endiselt näpus. Kollane kustutuskummiotsaga harilik pliiats. Pisikese korrapärase näoga noormees. Pigem naiselikult kaunis kui mehelikult nägus. Seljas valge nööpidega triiksärk, jalas oliivrohelised viigipüksid. Mõlemad laitmatult triigitud. Juuksed on tal pikemapoolsed. Kui ta maha vaatab, vajub tukk otsmikule, mida ta siis aeg-ajalt, justkui tal oleks see järsku meelde tulnud, käega tagasi lükkab. Särgikäised on küünarnukkideni üles keeratud ning käisesuust paistavad kõhetud valged randmed. Peenikese õrna raamiga prillid sobivad ta näokujuga hästi. Särgiesisele on kinnitatud väike plastmassist nimesilt, kuhu on kirjutatud „Ōshima”. Ta ei sarnane ühegi raamatukogutöötajaga, keda ma tean.
„Fondidesse võid vabalt siseneda. Kui soovid mingit raamatut vaadata, siis võid ta vabalt lugemissaali kaasa võtta. Ainult punase kleepsuga märgitud vääristrükiste jaoks tuleb soovi korral tellimiskaart täita. Seal paremat kätt on kataloogituba, kus asub paberil kaardikataloog ning arvuti otsingusüsteem. Kui vaja, võid ka neid vabalt kasutada. Raamatuid me välja ei laenuta. Ajakirju ja ajalehti meil ei ole. Pildistamine on keelatud. Kopeerimine samuti. Süüa ja juua võid aiapingil või verandal. Sulgeme kell viis.”
Seejärel asetab ta pliiatsi lauale ja lisab:
„Oled sa gümnaasiumiõpilane?”
Hingan korra sügavalt sisse ja vastan, et jah.
„See raamatukogu on tavalisest pisut erinev,” ütleb noormees. „Siin on enamuses spetsiaalsed erialaraamatud. Peamiselt vanade waka4 või haikuluuletajate teosed. Loomulikult on meil mingil määral ka üldisele publikule mõeldud raamatuid, kuid need inimesed, kes spetsiaalselt rongiga pika tee maha sõidavad ja siia tulevad, on enamuses erialainimesed, kes selliseid materjale uurivad. Need, kes Steven Kingi lugeda tahavad, juba siia ei tule. Ja sinuvanused külastajad on väga haruldased. Vahel harva tuleb ülikooli kraadiõppureid ette. Muuseas, ega sa ometi tankasid ja haikusid ei uuri?”
„Ei,” vastan mina.
„Nii mulle tundus kah.”
„Ega sellest midagi ei ole, kui mõni minusugune siia tuleb?” üritan ettevaatlikult pärida, hoolega jälgides, et mu hääl järsku falsetti ei hüppaks.
„Otse loomulikult mitte,” vastab noormees, näol lai naeratus, ja asetab siis mõlemad käed korralikult lauaplaadile.
„See siin on ju raamatukogu. Siia on teretulnud kõik, keda raamatud vähegi huvitavad. Ja peale selle – seda ei sobi kõva häälega välja öelda –, aga ega mindki tankad ja haikud eriti ei huvita.”
„Üsna muljetavaldav hoone,” ütlen mina.
Noormees noogutab. „Kōmura perekond on juba Edo ajast5 alates suurt sakevabrikut pidanud ning üks perekonna esiisasid oli üle kogu Jaapani tuntud raamatute koguja. Bibliofiil ühesõnaga. Tema isa oli omakorda ise wakaluuletaja. Tema kaudu tulid paljud literaadid Shikokule ja astusid ka siit läbi. Wakayama Bokusui6, Ishikawa Takuboku7 või siis Shiga Naoya8. Ma ei tea, oli siin mõnus olla või mis, aga nad jäid siia üsna pikaks ajaks külla. Ühesõnaga – üks traditsiooniline perekond, kel kirjanduse jaoks rahast kahju ei olnud. Sellised perekonnad lähevad tihti mingis põlvkonnas pankrotti, aga õnneks Kōmura perekonna puhul see nii ei läinud. Nemad armastasid oma hobisid, kuid ei jätnud ka oma perekonnaäri
Edo periood (ka Tokugawa periood) – ajalooline periood aastatel 1603–1867, mil Jaapanit valitsesid Tokugawa klanni shogunid.
Wakayama Bokusui (1885–1928) – tankakirjanik. Üks 20. sajandi alguse tankaluule uuendusliikumise võtmekujudest.
Ishikawa Takuboku (1886–1912) – tankaluuletaja, kelle värsid toovad rangelt piiratud sõnavaraga tankaluulesse esimest korda sisse kõnekeelsuse ja igapäevaelu kirjeldused. Ka kuulus oma vabavormis värsside poolest.
Shiga Naoya (1883–1971) – romaanikirjanik, kelle lakoonilise ja lihvitud autobiograafilise minaromaani stiilis proosa mõju jaapani proosakirjandusele oli nii suur, et kaasaegsed nimetasid teda lausa “romaanikirjanduse jumalaks”.
