vahel
I
Vaba langemine otsekui unenäos
Stockholm, november
13-aastane Kalle päästis 55-aastase Vindelni elu. Igatahes niimoodi kirjeldas asja esimesel ülekuulamisel Vindeln ise.
„Kui Kalle ei oleks üles vaadanud ja mind eest ära tõmmanud, oleks ta mulle otse kaela kukkunud ja siis ma siin ei istuks.”
Lugu oli algusest peale veider ja seda ennekõike kolmel põhjusel.
Esiteks peeti Kallet mõlemast kõrvast kurdiks. Kurdiks pidas teda kahtlemata ka Vindeln ise, kes oli täiesti veendunud, et viimasel ajal sai Kalle aru ainult pilkudest, viipekeelest ja puudutustest. Muidugi, ta rääkis poisiga nüüd rohkem kui kunagi varem, aga nii ju peabki, kui mõni su lähedane vanaks ja viletsaks jääb, ja Vindeln oli Kalle vastu alati kena olnud. Kahtlemata.
Teiseks on läänemaises empiirilises füüsikas juba ammu omaks võetud arusaam, et vaba langemise puhul liigub heli, mis tekib keha hõõrdumisel atmosfääris, keha järel. Tollesama füüsika kohaselt ei oleks seega tohtinud kosta üldse mingit tajutavat heli.
Kolmandaks, ja see nüanss oli veel kõige kummalisem. Kui Kalle tõesti oleks midagi kuulnud, ohtu märganud, Vindelni eest ära tõmmanud, päästes sel moel tema elu… Kuidas siis oli võimalik, et ta ei kuulnud ohvri vasaku kinga heli, mis kõigest mõni sekund hiljem teda otse kuklasse tabas ja ta kohapeal surmas?
Reede, 22. november
Reedel, 22. novembril kella 19.56 ja 20.01 vahel ühendati Stockholmi politsei häirekeskusega hädaabinumbrilt 90 000 kolm kõnet.
Esimene kõne tuli pensionil juristilt, kes oli toimunut oma Valhallavägen 38 asuvalt rõdult täpselt pealt näinud. Jurist tutvustas end nime ja tiitliga ega tundunud sugugi endast väljas olevat. Tema kirjeldus oli sõnaohter, süstemaatiliselt struktureeritud ja sisuliselt täiesti ajuvaba.
Kokkuvõttes oli tema sõnum, et pika musta mantliga vaimuhaige, kõrvalapatsitega suusamüts peas, oli just maha lasknud ühe vaese koeraomaniku ja tema koera. Nüüd jooksis vaimuhaige muudkui ringiratast ning karjus seosetult, ja põhjus, miks jurist külmakraadidest hoolimata oma rõdul viibis, oli see, et tema naine kannatab astma all ja et sigaretisuitsul on ebameeldiv omadus kardinatesse imbuda. „Kui inspektorit peaks see asjaolu huvitama?”
Teine kõne tuli taksodispetšerilt. Üks nende taksojuht oli pidanud aadressilt Valhallavägen 46 peale võtma ühe vanema daami ja kui ta ust lahti hoidis, et reisijat tagaistmele aidata, märkas ta silmanurgast „üht õnnetut, kes kukkus alla selle pilvelõhkuja katuselt, kus kõik need üliõpilased elavad”. Juht oli 45 aastat vana ja kahekümne aasta eest Türgist Rootsi saabunud. Lapsena oli ta hullematki näinud ja aegsasti ära õppinud, et igal asjal on oma aeg ja koht. Seetõttu võttis ta raadio teel dispetšeriga ühendust, rääkis, mida oli näinud, ja palus neil politseisse helistada, samal ajal kui ta ise sõidutas vanadaami tolle tütre juurde, kes elas Märsta lähedal talus. Sõit kulges kenasti ja elu läks edasi.
Kõne number kolm tuli mehelt, kes hääle järgi otsustades võis olla nooremas keskeas. Ta ei öelnud oma nime ega seda, kust ta helistas, aga tema erutustase viitas mingisuguse stimulandi manustamisele. Pealekauba oli tal varuks hea nõu: „Nüüd on jälle üks neist hulludest tudengitest katuselt alla hüpanud. Kui te talle järele tulete, siis ärge ämbreid maha unustage.”
Häirekeskuses kulges kõik mööda sissesõidetud rööpaid. Kui vastutav operaator raadio teel piirkonnahäire andis, oli ta juba eelistanud taksojuhti sõnaohtrale juristile ja erutatud tüübile, kes oli soovitanud ämbrid kaasa võtta, ning jättis välja nii tulistamise, koera kui ka ämbrid.
Lühidalt seisnes tema teade selles, et keegi oli kukkunud või alla hüpanud Körsbärsvägenil asuva „Kibuvitsa” ühiselamu katuselt ja lebas nüüd parkimisplatsist pisut kõrgemal asuval kõnniteel Valhallavägeni ja Frejgatani ristmiku vastas. Seal peaks olema surnukeha ja üks endast väljas meesterahvas, kellel on seljas must mantel ja peas nokkmüts ja kes kõnnib sealsamas edasi-tagasi. Kas ligiduses on ehk mõni patrullauto, kes asjaga tegeleks?
Üks auto oli kõigest saja meetri kaugusel Valhallavägenil. See kuulus Östermalmi valvepiirkonnale VD2, ja samal hetkel, kui raadiohäire anti, peatus see Roslagstulli haigla sissesõidutee juures asuva vorstiputka ees. Autos oli kaks Stockholmi politsei Parimatest Poegadest. Juhikohal istus politseipraktikant Oredsson, 24 aastat vana. Oredsson oli blond, siniste silmade ja laiade õlgadega. Ta tegi oma viimast praktikat ja kuu aja pärast pidi temast saama tõeline politseinik. Tema hinges leegitses veendumus, et võitlus üha kasvava kuritegevusega on just jõudmas otsustavasse järku, kus hea pääseb viimaks võidule.
Kõrval istus tema otsene ülemus, politseikonstaabel Stridh, kes oli Oredssonist peaaegu kaks korda vanem ja keda vanemad kolleegid hüüdsid Rahu Iga Hinna Eest1. Kui nad kahe tunni eest oma vahetust alustasid, olid tema mõtted tiirelnud ainuüksi sardelli, kartulipudru, kurgi- ja krevetisalati, sinepi ja ketšupi ümber, mis pidid tema närusesse ellu vähemalt ajutist turgutust tooma. Nüüd tundis ta juba toidu lõhna, ja võitluses mikrofoni pärast, mis asus tema ja Oredssoni vahel, jäi ta loomulikult päästmatult alla.
„Siin 235. Kuuldel,” vastas Oredsson. Reibas ja hakkamist täis nagu alati.
Umbes samal ajal, kui pensionil jurist sai ühenduse politsei keskjaama naissoost raadiooperaatoriga, väljus ülemkomissar Lars M. Johansson, keskkriminaalpolitsei juhi kohusetäitja ja M nagu Martin, oma Södermalmil Wollmar Yxkullsgatanil asuva kodu välisuksest. Johansson eemaldus mööda tänavat kiirel sammul ja parimas meeleolus, suundudes esimesele kohtumisele naisega, kes oli tema teada silmale kena vaadata ja küllap ka meeldiv vestluskaaslane. Kohtumine pidi aset leidma lähedases nurgapealses restoranis, kus oli niihästi suurepärane kui ka mõistliku hinnaga toit. Õhtu oli külm ja tähine, ilma ainsagi lumelaiguta tänavatel ja kõnniteedel – peaaegu ideaalne kombinatsioon igaühele, kes soovib pea selge, tuju kõrgel ning samal ajal jalad kuivad hoida.
Lars Martin Johansson oli üksildane mees. Juriidilises mõttes oli ta seda olnud alates sellest päevast kümme aastat tagasi, kui tema esimene ja seni viimane naine lahkus tema juurest, võttis kaks last kaasa ja kolis uue mehe juurde, uude ellu uues majas. Hingeliselt oli ta olnud üksildane terve elu, kuigi kasvas üles kuue õe-venna ja vanematega, kes olid kohtunud rohkem kui viiekümne aasta eest, olid ikka veel abielus ja on seda niikaua, kuni surm neid lahutab. Johanssoni üksildus ei olnud tema pärisosa. Lapsepõlves polnud tal puudust turvalisusest, lähedusest ja suhtlemisest. Seda oli olnud rohkem kui küll ja võimalus selleks oli veel nüüdki alles, kui ta oleks soovinud, aga kui ta hakkas täiskasvanueas otsima oma teadvusest õnnelikke lapsepõlvemälestusi, siis leidis ta sealt üksnes hetked, kui teda oli täiesti rahule jäetud. Kui ta seisis laval üksinda, etenduse ainus näitleja, ainult tema.
Väide, et Johansson oma üksindust nautis, oli ilmselt liiga leebelt sõnastatud. Inimeste kooseksistentsi harjumuspärase malli järgi oli asi märksa hullem. Üksindus oli hädavajalik ja määrav eeldus, et Johansson üldse toime tuleks; nii lihtsas inimlikus mõttes, kus oli tarvis kõik need päevad ontlikuks eluks ritta seada, kui ka ametialaselt, kus ta pidi lihtsalt katsuma teiste ees oma olemasolu õigustada, sõltumata sugulusest, sõprussidemetest või üleüldse tunnetest. Ning sellest vaatenurgast oli tema elu peaaegu ideaalne, pärast seda kui naine ta maha jättis ja lapsed kaasa võttis.
Kaks aastat pärast lahutust oli ta oma toona seitsmeaastaselt tütrelt saanud jõulukingiks Elton Johni vinüülplaadi „A Lonely Man”, ja hoolimata sellest, et ümbrise teksti lugedes oli keegi või miski tema südant pitsitanud, oli ta mõelnud, et see andis tunnistust, et seitsmeaastase lapse kohta
Stridh – (
