süüa ega katust pea kohal, aga selle kohaga siin võis ta hädapärast leppida. Paistis, et toa elanik ei olnud ruumi pikemaks viibimiseks kohandanud ja pealegi polnud ta ka eriline korraarmastaja. Isiklikke asju oli vähe: kohver, natuke riideid, mõned ingliskeelsete pealkirjadega raamatud. Ülestegemata voodi peal lühike vateeritud jope, voodi all paar tublisti kantud kingi. Mitte just päris narkourgas, aga kui siinne elanik end käsile ei võta, siis hakkab see seda õige pea meenutama.
Kõige paremas korras oli kirjutuslaud. Seal olid paberid ja ümbrikud, pastakad, kirjaklambrid, kustutuskumm ja mõned värvilindikassetid praktilise elektrilise reisikirjutusmasina tarbeks, mis seisis keset lauda. Lisaks oli masinas paber ingliskeelse tekstiga, kõigest viis-kuus rida, aga Wiijnbladhi-sugusele profile ikkagi piisavalt kõnekas.
„Kui nüüd kokkuvõtet teha,” alustas Wiijnbladh rahuloleval ilmel, „siis leian, et kõik siin nähtu kõneleb enesetapu poolt. Kui sa vaatad seda akent,” Wiijnbladh osutas nüüdseks suletud aknale, mille katkine aknapiiraja vedeles põrandal, „siis näed, et ta on piiraja katki murdnud. Muidu saab akent ainult paari sentimeetri võrra avada. Tuulutamiseks ja nii.”
Bäckström noogutas rahulolevalt. Wiijnbladh oli küll kuradima pika jutuga, aga kõik see kõlas nagu muusika tema kõrvadele.
„Lisaks teade, mille ta kirjutusmasinasse jättis. See on inglise keeles ja ma julgen väita, et sellest õhkub elutüdimust, omamoodi…”
Wiijnbladh otsis sõnu, aga kuna tema inglise keele teadmised olid pehmelt öeldes piiratud, ei olnud see sugugi lihtne.
„Noh, lihtsalt tüüpiline enesetapukiri,” noogutas Wiijnbladh eriti rõhutatult.
Bäckström noogutas samuti. Lõpuks olid nad samas paadis, ta võis seda endale lubada.
„Ja ärme unusta välisust. See oli seestpoolt lukus.”
„Just.” Wiijnbladh noogutas. Tavalise patentmudeli snepriga, mõtles ta. Kuidas on üldse võimalik nii lolli juttu suust välja ajada.
„No nii. Siis oleme siin vist ühel pool.” Bäckström vaatas kella. Alles veerand üksteist, ja kui ta käbedalt osakonda tagasi läheb, siis jõuab ta veel isegi helistada tollele koeraga sellile, kes mehe hüpet pealt nägi. Otsad kenasti kokku, see iseloomustab iga laitmatut juurdlust, ja õige varsti istub ta kõrtsis ja naudib oma väljateenitud õlut.
Johansson ja tema kaaslane lahkusid restoranist heas tujus, mis tekib iseenesest, kui teatud mitte just lihtsad otsused on edasi lükatud, ent võimalused siiski valla jäetud. Nad jalutasid koos naise hotellini Slusseni juures ja Johansson ei puigelnud kuigi palju vastu, kui tema kaaslane tegi ettepaneku juua hotelli baaris viimane õlu.
„Nädala pärast meie kursus lõpeb. Kas võib juhtuda, et sa oled ka viimasel päeval kohal?” Pinge oli leevenenud. Naine istus ettepoole kallutatult, naeratas ja tõmbas küünega õrnalt üle Johanssoni parema käe selja. Naisel endal olid saledad tugevad käed.
Johansson raputas kahetsevalt pead. „Nädala pärast istun juba Ameerika lennukis. Saan kokku Interpoli ja FBI inimestega.” Johansson ohkas kergelt. „Mõnikord tekib täitsa küsimus, kas keegi seal üleval lihtsalt narrib mind või olen ma ise kehv planeerija.”
„Oeh!” Ka naine ohkas. „Sa elad tõesti üliigavat elu. Mina ise lähen koos meie tsiviilametnikega ühele kursusele Härnösandi. Seal on kindlasti jube põnev!” Ta naeratas taas.
Johansson nägi oma võimalust ja puudutas naise kätt. Kuigi ainult kergelt, õige kergelt. Nahk vastu nahka. Survet avaldamata.
„Ma peaks sulle mingi ilusa jõulukingi ostma. Midagi, mida siit ei saa.”
„Päris kullast šerifi ametimärk?” Naine kihistas naerda ja pigistas ta kätt tugevamini.
„Jah,” vastas Johansson. „Või sinine pesapallimüts, mille peale on kirjutatud FBI.”
Bäckström istus ikka veel tööl, kuigi kell näitas juba pool tundi üle kesköö, ja oli tige nagu herilane. Nad olid Wiijnbladhiga enesetapja ukse juba enne poolt ühtteist kinni pitseerinud ja järgmise päeva koidikul pidanuks kogu see kurb lugu olema juba Östermalmi valveinspektori laual. Tõelised politseinikud nagu tema ja Wiijnbladh ei peaks küll säärase jamaga tegelema. See jäägu kohalike jaoskondade pollarite hooleks.
Kõik oli läinud nagu õlitatult ja nad olid hakanud just koridoriust sulgema, kui ilmus välja see kuradi nõginägu koos mingi rootsi tudengiplikaga, kellel oli sinakaslilla huulepulk, ja selle äraaimamiseks, mis neil kahel mõttes mõlkus, ei pidanud politseinik olemagi. Poiss ajas muudkui oma joru, mingis arusaamatus neegriinglise keeles. Ta seisis neil ees nagu post ja päris aru, mida nad tema koridoris olid teinud. Bäckström oli tahtnud sellest põrgulisest lihtsalt mööda minna ja liftiga alla sõita, kuigi pidanuks tegelikult kohale helistama patrullauto, kus on kaks sellist Oredssoni masti meest, aga lödipüks Wiijnbladhil hakkas muidugi jalg värisema. Ta näitas ametitõendit ja hakkas pigiga oma kehvas inglise keeles läbirääkimisi pidama. Siis sekkus veel see lits ka, kord rootsi, kord inglise keeles, ja läks ikka kohe päris mölluks. Ei tema küll ei saanud ennast ära tappa, nii tore poiss oli, ei mingit depressiooni, plääplääplää.
Lõpuks oli tema, Bäckström, olnud sunnitud teravama tooni tarvitusele võtma. Ta oli käskinud neil esmaspäeval helistada ning andnud neile kindluse mõttes ühe tehnikaosakonna kolleegi nime ja telefoninumbri, kes oli enamasti sellisel aastaajal oma raske alkoholiprobleemi pärast haiguslehel. Lõpuks said nad sealt tulema, kuid veerand tundi tema elust oli raisus mis raisus.
Kui ta lõpuks oma kirjutuslaua taga koha sisse võttis, et kahetsusväärse juhtumi lahtised otsad kokku sõlmida, saabus järgmine napakas. See paks lontrus Stridh oli ilmselt oma tööülesannetest täiesti valesti aru saanud ja esitanud tunnistaja ülekuulamise protokolli. Kaks tihedas masinakirjas lehte, kuigi teema oleks saanud ammendada kümne reaga, lisaks polnud kogu tekstil saba ega sarvi. Tunnistaja, eelpensionär Gustav Adolf Nilssoni andmetel ei olnud selle hullu Krassneri aknast alla hüppamist kuulnud üldsegi tema, vaid tema peni. Sama peni, kes sai hoolimata oma teravast kuulmisest salapärase kukkuva kingaga kabelimatsu.
Mis kuradi eelpensionär, mõtles Bäckström. Sotside rootsi keeles on see joodik, kes ei viitsi midagi mõistlikku teha, aga kellel on ikkagi õnnestunud mingile naiivsele sotsiaalkindlustuse sotsile kärbes pähe ajada. Pane ennast põlema, mõtles Bäckström, valides Vindelni telefoninumbrit.
Veerand tundi hiljem oli kõik joonde aetud, nagu alati, kui tegu oli tõeliste proffidega. Bäckström tõmbas protokolli kirjutusmasinast välja ja parandas oma pastakaga, lugedes lühikest ja selget teksti, kus muide ei olnud vähimatki viidet veel matmata koerale.
„Telefoni teel peetud ülekuulamisel teatab tunnistaja Nilsson kokkuvõtlikult järgmist. Umbes 19.50 asus tunnistaja Körsbärsvägenil „Kibuvitsa” ühiselamu ees. Tunnistaja ütleb, et oli seal kuulnud mingit heli maja ülemiste korruste poolt. Siis märkas ta üht meesterahvast, kes oli aknast välja hüpanud, mööda fassaadi allapoole langenud ja maha kukkunud kõigest paari meetri kaugusel kohast, kus tunnistaja paiknes. Tunnistajale on protokoll telefoni teel ette loetud ja ta on selle heaks kiitnud.”
Viimane oli lausvale, aga kuna Nilsson vaevalt oli seda tüüpi, kes salvestas oma telefonikõnesid politseiga, ei olnud sellest midagi. Pealegi oli vanamees jätnud täiesti ähmi täis mulje, kui Bäckström temaga rääkis. Olgu tänulik, et keegi aitas tal pildi kokku panna, mõtles Bäckström, samal ajal kui ta toppis pabereid kiletaskusse ja lisas käsitsi kirjutatud saatelehe Östermalmi valvepolitseinikule.
Bäckström vaatas kella.
