kausta kaenla alla ja kiletasku teise kätte, lipsas diskreetselt valvelauda ja asetas kiletasku Östermalmi politsei sahtlisse paberivirna alla. Seejärel pistis ta pea valves oleva komissari kabinetti.
„See oli see enesetapp, kuhu sa mu saatsid.” Bäckström noogutas kausta poole, mis tal kaenla all oli.
„Kas sellega on probleeme?” Valvekomissari laup tõmbus kortsu.
„Ei. Täitsa selge enesetapp, aga tegu on Ameerika kodanikuga ja see võib ju tundlik värk olla. Tahtsin registrist paari asja kontrollida.”
„Milles probleem?” Komissar vaatas talle küsivalt otsa, aga laup oli taas sile.
„Ma mõtlesin ületundide peale. Ma oleksin pidanud juba tunni aja eest ära minema.”
„Pole midagi. Pane see aeg kirja, mis kulub.”
Tont teda võtaks, mõtles valvekomissar ja vaatas Bäckströmi eemale kiirustavale seljale järele. See igavene sahkerdaja. Võib-olla on ta usklikuks hakanud, mõtles valvekomissar, aga samal hetkel helises telefon ja ta sai muud mõtteainet.
Lõpuks ometi vaba, mõtles Bäckström, kui ta väravast Kungsholmsgatanile lipsas ja kursi kõrtsile võttis. Tühjad kaaned viskas ta lähimasse prügikasti.
Kesköö paiku lebas Lars Martin Johansson juba oma voodis Wollmar Yxkullsgatanil ja kuulis Maria kiriku kelli. Kena naisterahvas, mõtles ta. Meeldiv vestluskaaslane samuti, kuigi muidugi politseinik. Ei tea, kas ta on selle Växjö idioodiga abielus või elavad lihtsalt koos? Ega päris kõike ei saa kunagi, mõtles Johansson ohates. Või äkki siiski? Äkki võib saada kõik? Uus mõte ajas ta kummaliselt elevile. Homme on uus päev, mõtles ta, ja äkki siis saabki ta kõik? Johansson sirutas käe ja kustutas voodilambi, keeras paremale küljele, käsi padja all, ja magas paari minuti pärast niisama sügavasti nagu alati.
Vindeln seisis elutoas. Ta oli Kalle korvi akna alla tammepuust lauale tõstnud. Ta silitas pehmet kasukat ja Kalle lamas liikumatult, nagu ta magaks. Homme korraldab ta matuse. Aeg parandab haavad, mõtles Vindeln, kuigi sel hetkel ei tundnud ta end kuigi reipalt. Ta pühkis käeseljaga pisara. Akna peaks vist paokile tegema, mõtles ta. Põdrakoertele ei meeldi liiga soojas olla.
Politseikonstaabel Stridh sõitis pärast vahetust otse koju. Valmistas endale suure ja toitva öövõileiva, mida kroonis segu tema heldest ja pirakast külmkapist leitud hõrgutistest. Lisaks külm õlu. Nüüd lamas ta elutoa diivanil ja luges Winston Churchilli kirjutatud biograafiat oma esiisast Marlborough’ hertsogist. Kokku neli köidet ja ligi kolm tuhat lehekülge, aga kuna ta pidi tööle minema alles esmaspäeva pärastlõunal, oli aega küll ja veel. Suur mees, mõtles Stridh, erinevalt sellest vuntsidega vaimuhaigest, kes proovis kogu maailma maha põletada ja oleks sellega isegi ehk toime tulnud, kui vana Winstonit ei oleks olnud. Imelik, et ta poissmees ei olnud, mõtles Stridh, sättides diivanil oma asendit ja otsides välja koha teises köites, kus ta eelmisel korral pärast vahetuse lõppemist pooleli oli jäänud.
Tema noor kolleeg Oredsson pani pärast vahetust trenniriided selga ja suundus otsejoones keldrisse jõusaali. Seal oli sellisel kellaajal alati pime, kangi tõstmine pärast tööd oli saanud tema jaoks nagu puhastuskuuriks. See aitas tal kõiki uusi muljeid korrastada ja saadud kogemusi suuremaks pildiks kokku panna. See, et peaaegu kõikide tänapäeva Rootsis sooritatud kuritegude eest vastutasid välismaalased, oli talle esimesest päevast selge olnud, aga kuidas probleemi kui sellist lahendada? Nende lihtsalt koju saatmine, mis olnuks kõige lihtsam, oli praeguses poliitilises olukorras mõeldamatu. Aga mida selle asemel ette võtta ja kuidas saavutada selline poliitiline seis, kus hädavajalikud muudatused üleüldse võimalikuks osutuksid? Sellele tasub mõelda, mõtles Oredsson. Ja arutada nende kolleegidega, keda saab usaldada. See, et ta ei ole üksi, oli talle samuti esimesest päevast selge olnud.
Wiijnbladh peksis magamistoas pihku ja mõtles, millega tema naine küll sel öösel võis tegelda. Seda, et ta ei ole sõbrannadega väljas, oli ta mõistnud juba ammu. Siis oli ta võtnud ametiauto ja teda jälitanud. Naine oli sõitnud otse Älvsjösse ühe politseiniku juurde, kes oli juba mitu kuud tagasi lahutanud, ja kuna tema korteris kustus tuli võrdlemisi kohe, ei pidanud selle taipamiseks, et tegu polnud esimese külastusega, just politseinik olema. Seal siis Wiijnbladh istus pool ööd jahedas autos ja vahtis musti aknaid, mõtted muudkui risti-rästi läbi pea tuiskamas. Siis sõitis ta koju, ei lausunud naisele sõnagi ega näidanud kordagi välja, mida ta tunneb või mõtleb.
Kus ja kellega naine sel ööl oli, ta ei teadnud. Älvsjö kolleegiga igatahes mitte, sest see mees oli ennast poole aasta eest üles poonud ja Wiijnbladhile endale oli avanenud haruldaselt meeldiv võimalus ta pesuruumi laest, kuhu köis oli kinnitatud, alla võtta. Raske ülesanne isegi tehnikaosakonna karastunud ekspertidele. Aga hädavajalik, ja Wiijnbladh oli ennast vabatahtlikuks pakkunud.
Kuidas võib miski, mis algab nii hästi, lõppeda nii jube halvasti, mõtles Bäckström ja vahtis purjuspäi õlleklaasi, mis tal oli õnnestunud baariletilt näpata, kui klaasi õige omanik viibis tantsupõrandal. Ta oli läinud Kungsgatanile ühte kindlasse kohta, mida enamjaolt külastasid kolleegid politseinikud ja muu liikuv rahvas, nagu tuletõrjujad, vangivalvurid ja kiirabiautojuhid. Lisaks hordide kaupa medõdesid, ja temasuguse armilise sangari jaoks polnud konkurents kõneväärtki.
Kõik oligi alanud suurepäraselt. Ta oli kokku sattunud noorema kolleegiga Farsta kriminaalpolitseist, kes soovis iga hinna eest vägivallakuritegude osakonda üle tulla ja oli pealegi pähe võtnud, et Bäckström on just õige mees seda korraldama. Kaks närust õlut see ihnuskoi ainult välja tegigi ja vägivallakuritegude osakonnast võib ta ainult und näha. Siis oli ta kohanud üht tüsedat soomlannat, kellele oli eelmisel suvel taha keeranud. Naine töötas Sabbatsbergi haiglas siibrioperaatorina ja elas räpases kolmetoalises kusagil karuperslas Stockholmi lõunapoolses eeslinnas. Loomulikult üksikema, Bäckströmil oli siiani meeles, kuidas järgmisel hommikul sealt põgenedes legojupid talla all purunesid. Vilets mälu oli naisel vist ka, sest hoolimata eelmisest kohtumisest õnnestus Bäckströmil tema käest sajakroonine pommida. Lisaks oli ta saanud põsele märja musi, aga nüüdseks oli ka too naine uttu tõmmanud. Teadmata kohta, ja peaaegu tühjas lokaalis viibis veel ainult kari joodikuid pluss üks diivaninurka kustunud eit.
On ikka kuradima ühiskond, mis kuradi inimesed need on ja mis kuradi elu nad elavad, mõtles Bäckström. Jäi üle vaid loota, et pandaks toime tõeliselt vinge mõrv, nii et oleks lõpuks ka midagi uurida.
Laupäev, 23. november
Stockholmi politsei kriminaaljälituse osakonna inspektor Bo Jarnebring ei olnud mees, kes laupäeviti tööd teeks, kui see tema valida oleks olnud, aga juba kaks nädalat oli tema valikuruum selles suhtes märkimisväärselt ahenenud. Sellest ajast, kui ta alustas tööd Östermalmi linnajao politsei kriminaalkuritegude osakonna juhina. Tegu oli küll asetäitjakohaga ja loodetavasti vaid lühikeseks ajaks, aga ikkagi olid kõik tema ümber ülimalt üllatunud. Jarnebring oli üldiselt tuntud kui karjeristi absoluutne vastand, ta sülitas alati ülespoole ega jätnud naljalt kasutamata ühtki võimalust ülemusi ja poolülemusi sõimata. Lisaks oli tema töö kriminaaljälitajana tema identiteedi vahest kõige olulisem osa. Ta oli peamaja jälitusosakonnas töötanud üle viieteistkümne aasta ja tema hinges oli vankumatu veendumus, et politseinikuelu mõttes ei oskaks ta ettegi kujutada midagi paremat kui just niimoodi elada ja surra.
Kuu aja eest oli ta koos teiste kriminaaljälituse kolleegidega teinud laevaga konverentsireisi Helsingisse. Sellised kokkusaamised olid juba ammune traditsioon ning regulaarne ja hädavajalik lisand töö planeerimisel, mis kulub marjaks ära isegi kriminaaljälituse puhul. Kui jätta kõrvale nende kokkusaamiste enesestmõistetav boheemlaslik ja ajuti impressionistlik iseloom.
Oli
