Vindeln, nagu ta ise eelistas end kutsuda lasta, oli olnud masendunud, aga samas kergendatud. Tal oli õnnestunud loomakalmistul oma koerale koht leida ja mõned naabrid pidid muldasängitamisel osalema.
„Seni hoian ma teda rõdul,” ütles Vindeln ja noogutas rõduukse poole. „Põdrakoertele ei meeldi liiga soojas,” lisas ta selgituseks.
Ülejäänu oli juba puhas formaalsus. Kõigepealt sõitsid nad saatkonda ja jätsid sinna Krassneri need isiklikud esemed, mida uurimiseks vaja ei läinud. Östermalmi politsei asus küll lähemal, aga kuna Jarnebring nõustus heal meelel väikese saatkonnaekskursiooniga, siis läks niipidi. Ja üsna täpselt neli tundi pärast seda, kui Hultman ta Östermalmi politseimaja juures peale oli võtnud, jõudis ta niisiis samasse kohta tagasi.
Hultman peatas auto. Keeras süüte välja ja naeratas Jarnebringile sõbralikult.
„Šoti või burboon?” küsis ta.
„Kas sa mingit eri markidega kasti ei saa korraldada?” küsis Jarnebring vastu. „Mu tüdruk ei ole eriline viskisõber ja varsti on jõulud.”
„Pole probleemi. Kastitäis eri marke. Üks teine asi,” ütles Hultman Jarnebringile isalikult otsa vaadates. „Kas sul on täna õhtul midagi ees?”
Jarnebring raputas pead.
„Ega sul valge särgi ja lipsuga ülikonda ei juhtu olema?”
Jarnebring noogutas. Ta teadis, mis järgneb.
„Siis kutsuksin sind hea meelega peenemale õhtusöögile.”
„Muidugi tulen,” vastas Jarnebring. „Kas võtan paar kobedamat tüdrukut ka kaasa? Minu oma on küll komandeeringus, aga tal on paar kolleegi, kes pole ka just koledad kui öö.”
„Palju mälestusi. ” Hultman noogutas, pealtnäha rohkem iseendale. „Kõigepealt räägime vanadest mälestustest ja siis sa räägid mulle, mis on juhtunud pärast seda, kui ma lõpetasin, ja samal ajal sööme midagi head. Sellesse, mida sa pärast õhtusööki teed, ma ei sekku, kuni sa endaga hakkama saad.”
Johansson oli päev otsa tööl istunud ja kahe kaduma läinud mõrvaohvri kohta seletust kirjutanud. Alles seitsme paiku sai ta valmis, sisulises mõttes, ent seisukohtade sõnastamine jäi järgmiseks päevaks. Seejärel võttis ta takso ja sõitis koju, valmistas endale lihtsa õhtusöögi ja veetis ülejäänud õhtu televiisori ees. Keskööl magas ta sügavalt, paremal küljel ja parem käsivars padja all.
Hultman pidas oma lubadust. Nad hakkasid sööma poole kaheksast ja alles pisut enne keskööd vaatas Hultman kella ja võttis oma kuldkaardi välja. Nad lahkusid restorani ees tänaval vastastikuste austusavalduste ja peatse kohtumise tõotustega. Seejärel sõitis Hultman koju, Jarnebring aga rändas Stockholmi öhe.
Stridh ärkas täpselt hommikuste raadiouudiste ajaks. Seejärel sõi ta pajarooga muna ja peediga ning jõi kaks õlut. Nüüd lebas ta taas voodis ja aeg oli käsile võtta kolmas köide. Lõpuks ometi, mõtles ta ja kohendas asendit, lõpuks ometi saab ta osa poliitilistest mahhinatsioonidest 18. sajandi alguse Hollandis, mis eelnesid Blenheimi lahingule.
Wiijnbladhi päev oli kulgenud isiklike kannatuste tähe all, nagu sageli varemgi. Suurema osa päevast oli ta vaaginud mooduseid, kuidas oma naise eluküünal kustutada, aga kuna ükski neist ei olnud piisavalt piinarikas ega kindel – ta ei saanud ju eeldada, et juurdlusega hakkavad tegelema Bäckström ja tema kolleegid –, ei pakkunud see talle kuigi suurt leevendust. Kui ta end lõpuks kokku võttis ja koju läks, leidis ta esikupeegli küljest teate, et naine on Sollentunasse õele külla sõitnud. Ei tea, millest nad ka räägivad, mõtles Wiijnbladh ja tal tõusid ihukarvad püsti.
Bäckströmil oli olnud hea päev, kuigi algus näis kurjakuulutav, kui ülemus talle ühe naisepeksmise kaela määris. No mis naisepeks, mõtles Bäckström. Iga oma tiitlit väärt politseinik teadis, et need olid lihtsalt joodikud naised, kes lausa ootasid, et nende joodikutest mehed neile kolki annaks. Kõikidele naisterahvastele meeldis aeg-ajalt kere peale saada, seda teadis Bäckström oma kogemusest, aga mõned isendid tahtsid ikka ja jälle abielu vürtsitada politseionu juurde joostes ja halades. Tegelikult on neil vaja hoopis korralikku keppi, mõtles Bäckström ametiauto roolis, teel ohvri korteri poole. Kummalisel kombel elas naine Karlavägenil, mis oli äratanud Bäckströmi uudishimu niivõrd, et ta oli nõustunud ülekuulamise kodus läbi viima.
On ikka sviit, mõtles Bäckström, kui oli ohvri diivanil istet võtnud. Siin on sitta kanti pappi ja küllap on asi nii lihtne, et naine proovis mehelt veel rohkem välja pigistada ja mees pani lihtsalt pahaks, aga juhtumil oli kahtlemata jumet. Naine ei näinud sugugi kehv välja, mõtles Bäckström. Üle neljakümne küll, aga suurte pommidega ja saaks kindlasti oma taguotsa kärmesti liikuma, kui Bäckströmi-sugune tõeline proff tüüri juures oleks.
„Nii, proua Östergren,” ütles Bäckström mahedalt. „Olge nüüd nii kena ja rääkige, mis juhtus. Ärge kiirustage ja proovige alustada algusest, kuigi see võib praegusel hetkel väga raske tunduda.”
Proua Östergren noogutas ja löristas ninaga. Praegu paistab küll sedamoodi, et ma istun ja ajan siin ennast kiima, mõtles Bäckström rahulolevalt, pea pisut viltu.
„Pole viga, proua Östergren,” ütles Bäckström lohutavalt. „Kõik saab korda. Selle eest hoolitsen ma isiklikult. Õige pea näeme tunneli lõpus valgust,” lisas ta. Kui ma sinu tunnelisse vaatan, lehm, mõtles ta.
Kolme tunni pärast istus Bäckström valves ja kirjutas ülekuulamise protokolli puhtaks. Kui me oma sõpra direktorihärrat selle abil sitsima ei saa, siis ei juhtu seda üldse kunagi, mõtles Bäckström. Tema naisuke oli saanud nii Bäckströmi töö- kui ka kodutelefoni numbri, nii et selle pärast ei pidanud kallis abikaasa muretsema, ja niipea kui naine vedu võtab, saab ta ka korralikult õlitatud, mõtles Bäckström rahulolevalt ja tõmbas kirjutusmasinast välja viimase paberi. Viimane aeg paar õlut võtta, mõtles ta ja vaatas kella, parandades samal ajal pastakaga kõige suuremaid kirjavigu.
Oredsson oli veetnud päeva kümmekonna lähima semu seltsis. Kõik loomulikult korrakaitseosakonna politseinikud, kolm neist tegelikult naisterahvad, aga naiste kohta täiesti normaalsed. Üks semu oli saanud kelleltki vanemalt sugulaselt enda käsutusse üksikus kohas asuva maamaja ja seal harjutati kõigepealt sissemurdmist ja pantvangi vabastamist, loomulikult paukpadrunitega, ja seejärel grilliti ja joodi paar kasti õlut, arutades samal ajal tähtsaid teemasid.
„Sellised asjad tuleb selgeks harjutada enne, kui midagi juhtub,” seletas Mikkelson, kes töötas märulipolitseis ja teadis, millest räägib. „Tagantjärele pole enam midagi muliseda.”
Tõsine rootsi mees, mõtles Oredsson, ja õhtul saadakse taas kokku, et minna linna peale näitama, mis masti mehi ollakse.
Kindlamat paika kui siin ei ole, mõtles Jarnebring rahulolevalt ja vaatas suures baaris ringi. Ta oli saabunud Kungsgatanile ühte kohta, kus enamasti käisid politseinikud ja mõned tuletõrjujad, vangivalvurid ja muu sihuke kamp, lisaks vähemalt paari kompanii jagu naissoost meditsiinitöötajaid. Tal näkkas kohe. Kaks ratsapolitsei naiskolleegi, kellest vähemalt üks näis olevat kindlalt otsustanud Jarnebringi lähetusse sõitnud sõbrannast üle ratsutada.
„Küll sa näed ikka hea välja,” ütles naine tunnustavalt. „Ma ei ole sind varem ülikonnaga näinud, aga ka see sobib sulle.”
„Ametiriietus,” lausus Jarnebring vabandavalt oma laiu õlgu kehitades.
