programmi koostamisel loomulikult ka arvestatud. Teiste hulgas oli kohale kutsutud Östermalmi kriminaalkuritegude osakonna ülem, kes pidi jagama kogemusi kohalikust jälitustegevusest. See oli aus ja õige rootsi mees, lahe tüüp, ja kuigi mõnikord õigest õpetusest kõrvale astunud, oli ta siiski tulihingeline vana kriminaaljälitaja. Esimese päevakorrapunktina pärast lõunat oli ta suurepärane valik. Ta oli väga lahe esineja, aga hiljem ei olnud kellelgi tema jutust mitte midagi meeles. Asja uba oligi tegelikult muus: et saaks sõprade ja kolleegidega kokku pisut sundimatumas meeleolus ja arutada õhtu jooksul ka muid teemasid peale vanade pättide.
Seekord läks aga kõik totaalselt tuksi. Hilisel öötunnil oli eliit, kes veel jalul püsis, kogunenud viimaseks ringiks konverentsi juhtide kajutisse, ning pikka ja nüüdseks hoolikalt summutatud lugu lühidalt kokku võttes oli Jarnebring purustanud Östermalmi politsei kriminaalosakonna ülema kannakõõluse. Too ei olnud mitte ainult lahe esineja, vaid ka teada-tuntud jõumees ning ületamatu nii käe- kui ka jalasurumises. Lõpuks oli järel ainult Jarnebring, toosama Jarnebring, kes kakskümmend viis aastat varem oli jooksnud Soome–Rootsi maavõistluse lühikeses teatejooksus teist etappi ja kellel ei olnud kombeks alla anda.
Päeva viimasel istungil oli üks lektoritest õnnetul kombel valesti astunud, kui ta püsti tõusis, et arutelu tahvli ees kokku võtta. Kõik olid loomulikult täiesti kained, aga kuna vahepeal loksutas meri ikka päris kõvasti, oligi kole õnnetus käes. Tüüpiline teenistusvigastus, mis oli iseenesest muidugi lohutuseks, kui oli vaja paar kuud kipsis veeta.
Jarnebring oli mees, kes elas lihtsate ja enesestmõistetavate reeglite järgi. Diskreetsus oli auasi. Kui oled millegagi hakkama saanud, siis tuleb enda järelt korralikult ära koristada, ja esmajoones puudutas see kamraade. Seetõttu asendaski ta juba kaks nädalat Östermalmi kohaliku kriminaalosakonna ülemat ja rohkem ei olnudki sellele asjale midagi lisada.
Kahjuks oli see siiski mõjutanud Jarnebringi elu. Tema viimane sõbratar, kes töötas Norrmalmis korrakaitsepolitseinikuna, oli temast varahommikul erakorralisse töölähetusse lahkunud, nii et seda sorti tegevuse võis ära unustada. Ka treeningud ei tulnud kõne alla, sest selliseid asju tehti tööajast ja vana tippsportlasena teadis ta, kui oluline on kinni pidada paikapandud treeningkavast. Ka kipsis jalaga õnnetu kamraadi külastamine oli välistatud. Tema oli naise kaasa võtnud ja sõitnud ühte Värmlandi sanatooriumisse, et tööandja kulul tõhusalt taastuda.
Pärast duši all käimist, hommikusööki ja lehe sirvimist oli kell ikka alles üheksa ja tema ees terendas terve vaba nädalavahetus, pikk nagu maraton ja mitte kuigi meelitav säärasele vanale sprinterile nagu Jarnebring. Nii otsustaski ta helistada oma vanale sõbrale ja kunagisele kolleegile, keskkriminaalpolitsei ülemkomissarile Lars Martin Johanssonile. Otsus oli nõudnud mõningast eneseületust, sest viimasel kohtumisel olid nad karvupidi kokku läinud. Kusjuures pisiasja pärast, ühe jugoslaavlasest päti pärast, kes oli Jarnebringil ja tema kolleegidel suure vaevaga ja pisut ebatraditsioonilisemate töövõtete abil õnnestunud paigutada kriminaalhooldusasutusse, kus ta pidanuks juba ammu istuma. Ei midagi märkimisväärset, aga Johansson, kes oli ilmutanud muret tekitavaid märke oma veendumuste üle parda heitmisest pärast kuritegevusega võitlemise tandri vahetamist üha suuremate kirjutuslaudade taga puhkamise vastu, oli läinud täiesti marru, Jarnebringi keset peenemat sorti õhtusööki läbi sõimanud ja minema marssinud.
Üks kord ei tähenda midagi, ja mina küll pikka viha ei pea, mõtles Jarnebring suuremeelselt, valides oma vana sõbra ja kolleegi numbrit. Aga keegi ei vastanud, isegi kinnist tooni ei kostnud, ja enne kui Jarnebring isegi aru sai, kuidas see juhtus, oli ta äkitselt astunud Östermalmi politsei Tulegatani jaoskonna peauksest sisse. Ta noogutas mundris politseinikule, kes leti taga istus, ja too noogutas vastu.
„Mis seis on?” küsis Jarnebring. „Kas midagi on juhtunud?”
Politseinik raputas pead, vaadates oma nimekirja läbi.
„Paar autosse sissemurdmist, kaklus ja varaline kahju kusagil Birger Jarlsgatani kõrtsis, üks direktor Karlavägenil klohmis oma naist, kuigi selle pidid vist vägivalla omad endale võtma, jah,” sirvis ta paberites. „Ja üks enesetapp ka. Mingi hull ameeriklane hüppas sealt Valhallavägeni ühiselamust alla.”
„Ameeriklane, USA-st?”
Mundris politseinik noogutas kinnituse märgiks.
„Ameerika kodanik. Sündinud vist viiskümmend kolm. Paberid on su sahtlis. Sain need hommikul valvevahetuselt.”
Olle Hultman, mõtles Jarnebring ja ta ilme selgines. Lõpuks ongi ju varsti jõulud.
Kui Jarnebring Johanssonile koju helistas, oli too juba tunnikese töö juures olnud. Jõulud on varsti käes, õige pea vahetab ta ametit ja enne seda tuli veel nii mõndagi korda ajada. Minu elus on muutuste aeg, mõtles ta, sirvides paberikuhja oma kirjutuslaual. Kõigepealt oli ta oma reisi lõpuni kavandanud. Seda ta tõesti ootas. Lend Stockholmist New Yorki, sealt otse edasi Washingtoni, seejärel tullakse talle autoga vastu ja viiakse Virginiasse, Quantico FBI-akadeemiasse. Viiepäevane konverents uusimatest meetoditest võitluses pidevalt kasvava kuritegevusega – vähemalt nii oli kavas kirjas – ja seejärel tagasi New Yorki, kus ta saab veeta vaba nädalavahetuse. Johansson hõõrus juba vaimustusest käsi. Talle meeldis New York. Ta oli seal ühe korra varem käinud. Kahtlemata midagi teistsugust nii Näsåkeri kui Stockholmiga võrreldes ja imetabane võimalus igaühele, kes soovib oma teadvust avardada.
Seejärel oli ta hakanud kirjutama üht seletust. Ühes Stockholmi lõunapoolses eeslinnas aastapäevad tagasi toimunud kolmikmõrva uurimisel ei olnud politseinikud ja eksperdid suutnud kaht surnukeha leida. Kolmas oli hoone liftis, nii et see leiti üles, aga kuna lift oli võrdlemisi väike, viskas kurjategija ülejäänud kaks liftišahti, ja kahetsusväärsel kombel leidis need paar ööpäeva hiljem kinnisvarahaldaja. Kõige krooniks oli asjast aimu saanud õigusvahemees, kes oli seekord lausa nii hästi informeeritud, et oli alust kahtlustada, et mingi äraandja on lahti pääsenud ja rapsib nagu hull koer omade hulgas ühele ja teisele poole. Ka teda ei olnud leitud.
„Küllap tunneb mõni kolleeg end tõrjutuna,” oli Wiijnbladh välja pakkunud, kui nad tehnikaosakonnas kohvi jõid, ja kõik ülejäänud noogutasid nõusolevalt. Isegi too idioot Olsson, kes oli saanud osakonnajuhataja asetäitja koha, mis oleks tegelikult pidanud minema Wiijnbladhile. Kui maamuna peal vähegi õiglust on.
Õigusvahemees oli omakorda nõudnud selgitust üleriikliku politsei juhtkonnalt: kas selline juhtum annab tõesti tunnistust professionaalselt läbi viidud politseitööst?
Riikliku politsei peadirektor oli kõrgema järgu jurist, valitsuse taustaga, kellel polnud politseitööst halli aimugi, samamoodi nagu ka teistel tema lähiümbruses.
„Võib-olla paluks Johanssoni,” pakkus peadirektor välja, „tema olevat ju olnud kriminaalpolitseis töötamise ajal suisa legend.” Keegi seltskonnast vastuväiteid ei esitanud.
Peadirektor oli Johanssonist vaimustuses. Ta ei olnud ainuüksi „tõeline politseinik”, vaid nägi ka välja nagu tõeline politseinik ja rääkis isegi Norrlandi murrakut. Lisaks suutis ta ennast igati arusaadavaks teha nii kõnes kui ka kirjas. Kummaline mees, oli peadirektor nii mõnelgi korral mõelnud. Paistis isegi… noh… haritud.
Nendest bürokraatlikest arupidamistest ei olnud Johanssonil aimugi, kui ta kündis ohkides läbi Stockholmi politseist üleantud dokumente, laveerides kollegiaalsuse Skylla ja professionaalsuse Charybdise vahel. Äkki viskaks mingi nalja, mõtles Johansson. Kolm ohvrit olid türklased, kurjategija samuti, ja tegemist oli nähtusega, mis politseikeeles võeti kokku kui narkarite omavaheline arveteõiendamine. Teadagi võisid türklased olla väikest kasvu, tumedad ja raskesti leitavad, eriti liftišahtis. Tal oli suurepärane võimalus pärast kümneaastast eemalviibimist uuesti
