Olle Hultman vana kriminaaljälitaja. Muud varianti polnudki. Tõeline vana kooli uurija, kes lisaks kõigi pättide nimedele ja telefoninumbritele teadis ka iga tätoveeringut nende auklikuks torgitud käsivartel. Kui Jarnebring alles jälituses alustas, sai Olle Hultmanist tema mentor, ja üldiselt oldi seisukohal, et Hultman elab ja sureb koos oma osakonnaga.
„Kui ta pensionieas siit välja lüüakse, istub ta politseimaja ees pargis ja toidab tuvisid ja paneb poole aastaga kõrvad pea alla,” selgitas tema ülemus nelja silma all Jarnebringile. „Nii et kasuta juhust ja õpi. Olle-sugused ei kasva puu otsas.”
Aga kui see aeg kätte jõudis, selgus hoopis, et oletus oli olnud ekslik. Täiesti ekslik. Olle Hultman oli viiekümne üheksa aastaselt esimesel võimalusel pensionile jäänud ja asunud otsekohe tööle Ameerika saatkonna valvemeeskonnas. Seal oli ta muutnud end kiiresti asendamatuks igas küsimuses, olles seejärel aastaid saatkonna vägivalla- ja delikatessiosakonna mitteametlik juhataja. Mis iganes äpardused saatkonna töötajaid ja Ameerika kodanikke Rootsi pinnal tabasid, oli Olle Hultman Õige Mees. Olle tundis kõiki ja meeldis kõikidele. Kõiki politseinikke tundis ta niikuinii, aga pealekauba oli tal strateegilisi kontakte kõikjal alates rannavalvest ja tollist, maksuametist ja kohtutäituritest kuni parkimiskontrolörideni välja.
Seekord oli naine koju jõudnud kell pool neli ja võttis pisut aega, enne kui ta magamistuppa tuli ja voodisse puges. Wiijnbladh tegi, nagu magaks, eks ta jäi õige pea ka päriselt magama. Ta ärkas juba kell kaheksa ja hoolimata vähesest unest tundus pea täiesti selge olevat. Tema naine magas sügavalt, norskas kergelt ja padja peale oli valgunud ila. Ma peaksin su maha lööma, mõtles Wiijnbladh, korjas vaikselt oma riided kokku, hiilis elutuppa ja pani riidesse. Ta otsustas tööle sõita, kuigi tema valvekorrani oli veel mitu tundi aega.
Umbes samal ajal kui Wiijnbladh ärkas, pani Stridh raamatu käest, kohendas diivanil asendit ja jäi magama. Kuigi ta nägi välja nagu Oscar II, tundis ta end nagu prints. Unes lootis ta külastada Blenheim Palace’it, kõndida läbi kõrgete valgete saalide, peatuda korraks toas, kus Winston sündis, ja nautida seejärel kosutavat lõunaeinet läheduses asuvas kõrtsis.
Jarnebring oli helistanud Hultmani piiparile ja minuti pärast helistas Hultman tagasi. Veel minut hiljem oli Jarnebring ära rääkinud, milles asi: surnud Ameerika kodanik, mitte värviline, vaid valge, sündinud viiskümmend kolm ja veel kinnitamata andmetel võib-olla tegevajakirjanik, tema esemete seast oli leitud pressikaart. Valvepolitseinike andmetel on tegu enesetapuga, aga tema oli ikkagi otsustanud asja lähemalt uurida, ja kui Hultman tahaks kaasa tulla, siis sobib see väga hästi. Käsi peseb kätt, mõtles Jarnebring.
„Kahtlustad midagi hämarat?” küsis Hultman.
„Ei,” vastas Jarnebring, „aga mul ei ole midagi targemat teha.”
„Ma võin vabalt kaasa tulla,” vastas Hultman sooja häälega. „Tead, eks ma mõnikord ikka igatsen tagasi ka. Äkki võtame minu auto, kui tal juhtub olema asju, mis ma peaks saatkonda tooma. Ma jõuaksin sinu juurde kümne minuti pärast.”
„Näeme väljas,” vastas Jarnebring ja pani toru hargile. Ta tõusis üles, tegi oma tugevate õlgadega ringe, võttis kabuuri ja teenistusrelva ning kinnitas kabuuri vasakule puusale. No nii, mõtles ta rahulolevalt muiates.
Bäckström ärkas umbes samal ajal, kui ta oleks pidanud juba tööl olema. Tal oli olnud paremaid päevi. Magamistuba haises higist ja alkoholist, ja kui ta hingeõhku vastu peopesa kontrollis, sai ta aru, et olukord on kriitiline. Ma pean duši all käima, mõtles Bäckström, kuigi ainult peded käivad sagedamini duši all kui kord nädalas: hambapesu, kuristamine, kurgutabletid, vähemalt üks kotike taskusse. Tööl ootas seesama vabakiriku õpetajast komissar, kellega ta oli sunnitud vastamisi sattuma juba eelmisel ööl, ja Bäckström ei olnud sihuke mees, kes tarbetuid riske võtaks. Mida kuradit nad nõuavad, mõtles ta, samal ajal kui vesi üle tema valge kere nirises. Inimene teeb öö otsa ületunde ja mis ta selle eest saab? Samal hetkel helises telefon. Helistaski see usuhull. Hääl tundus sapine ja ta tahtis teada, ega midagi juhtunud ei ole.
„Ega muud midagi peale selle, et ma tegin hommikul kella viieni tööd ja magasin sisse,” vastas Bäckström solvunult. „Aga ma olen juba teel.”
Eriline oinas ikka, mõtles Bäckström rahulolevalt. Tüüp palus isegi vabandust.
Nüüd tuli leida ainult paar puhtaid alukaid. Need, mis tal eile jalas olid olnud, ei lõhnanud kuigi usaldusväärselt. Bäckström nuusutas oma musta pesu kuhja ja leidis lõpuks ühe paari, mis ei paistnud olevat otse juustupoest saabunud. Küll kõik saab korda, mõtles ta rahulolevalt. Nagu alati, kui tegu on tõelise profiga.
Jarnebring nägi küll välja nagu pätt, rääkis nagu pätt ja käitus liigagi sageli nagu pätt, aga talle kui politseinikule ei olnud midagi ette heita. Ta oli kiire, kaval ja löögivalmis ning inimlike nõrkuste suhtes oli tal röövlooma vaist. Koos Hultmaniga moodustas ta kentsaka paari. Jarnebring oli suur ja tugev, seljas vöökohast allapoole ulatuv talvejope, mis varjas teenistusrelva, jalas sinised teksad ja kummitaldadega kingad, mis haardusid hästi, kui pidi kellelegi järele jooksma. Hultman oli väike ja habras, nägi välja oma kuuekümne neljast eluaastast noorem, tal oli üherealine hall vestiga ülikond ja sinine palitu novembrikülma vastu.
Kui nad silmitsesid parajasti kohta, kus Krassner oli maandunud, jäi üks vana naine nende kõrval kruusateel seisma.
„Kas te olete politseist?” küsis ta. Jarnebring nentis lõbustatult, et küsimus oli esitatud Hultmanile.
„Jah,” vastas Hultman samasuguse mõistva naeratusega nagu kompetentsel matusebüroo töötajal. „Me uurime üht surmajuhtumit. Aga teie ei pea selle pärast muretsema.”
Vanaproua raputas murelikult pead.
„Ma kuulsin ühe naabri käest, et üks nendest vaestest tudengitest oli aknast alla hüpanud. On ikka kurb lugu. Noored inimesed.”
Nüüd noogutas ka Jarnebring samamoodi nagu tema vana mentor. Naine vangutas pead, naeratas põgusalt ja läks edasi.
Kokku oli neil kulunud neli tundi, alates sellest, kui Hultman Jarnebringi Östermalmi politseimaja eest peale võttis, kuni selleni, kui ta tema sealsamas maha pani, ja selle aja jooksul olid nad jõudnud nii mõndagi. Kõigepealt olid nad külastanud Krassneri surmakohta. Seejärel olid nad kiiganud tema korterisse ja rääkinud paari üliõpilasega, kes elasid sama koridori peal. Keegi vestluskaaslastest ei olnud meest kuigi hästi tundnud. Ta oli elanud seal allüürnikuna kõigest pisut üle kuu ega paistnud teistega suhtlemisest eriti huvitatud. Pealegi oli ta olnud teistest koridori elanikest tunduvalt vanem. See, kellega nad kõige kauem rääkisid, oli üks Lõuna-Aafrika vahetusüliõpilane, kes oli väljendanud tõsist kahtlust, kas Krassner ikka tõesti ise endalt elu võttis, aga kui Jarnebring teda pinnis, ei osanud ta oma kahtluse põhjust seletada. Rohkem oli see nagu tunne.
Kõige pikema aja pühendasid nad Krassneri korteri läbiotsimisele. Vannitoakapi ja seina vahelt oli Jarnebring leidnud kilekoti viie marihuaanasigaretiga, ning see ei olnud sugugi esimene kord, kui kolleegid Bäckström ja Wiijnbladh seda täpselt sellessamas kohas polnud märganud, aga muud tähelepanuväärset ei olnud. Mõned küsimärgid küll, aga neid tekkis alati ja põhiosa ajast oli kulunud Krassneri isiklike asjade kokkukogumisele ja kahte hunnikusse jaotamisele. Ühe kuhja võis Hultman saatkonda kaasa võtta ja lasta saata mehe sugulastele USA-s, ning teise, märksa väiksema, võttis Jarnebring juurdluse lõpuni enda hoolde. Esimeses ja suuremas kuhjas olid valdavalt riided, teises ja väiksemas enamjaolt isiklikud paberid. Hultman oli seda varemgi teinud. Jarnebring kirjutas konfiskeerimisprotokolli, samal ajal kui Hultman jagas asju hunnikutesse ja dikteeris, mis kuhu
