teisel korrusel, Surbrunnsgatan 4, ja umbes sel ajal, pärast õhtusööki ja televiisorist õhtuste uudiste vaatamist oli neil kombeks võtta ette õhtune jalutustiir. Nad käisid alati sama ringi. Kõigepealt üle Valhallavägeni, Surbrunnsgatani ristmikult, siis mööda kõnniteed Valhallavägeniga paralleelselt kuni Roslagstullini, kus nad ringi pöörasid ja tagasi koju kõndisid. Kuigi ilusa ilmaga võisid nad ka pikema tiiru teha.
Ühiselamu kõrval platsil oli Kallel üks lemmikpuu, nii et seal tehti tavaliselt esimene pikem peatus.
„Neile tuleb anda aega korralikult nuuskida,” selgitas Vindeln. „Koerale on see nagu ajalehe lugemine.”
Samal hetkel, kui nad seal seisid ja Kalle oma ajalehte luges, tõstis ta äkitselt pea ja vaatas otse mööda maja fassaadi ülespoole. Ja kargas siis järsult rihmast tõmmates tahapoole.
„Ma oleksin äärepealt uperkuuti lennanud. Kui Kalle ei oleks üles vaadanud ja mind kõrvale tõmmanud, oleks ta mulle otse kaela kukkunud ja siis ma siin juba ei istuks.” Vindeln noogutas oma sõnade rõhutamiseks.
„Kas sa arvad, et ta kuulis mingit heli ja reageeris sellele?” Stridh tegi oma märkmikusse linnukese.
„Ega vist.” Vindeln raputas veelgi veendunumalt pead. „Ta on mõlemast kõrvast täiesti kurt. Küllap see oli nende kuues meel. Mõnel põdrakoeral on. Kuues meel.”
Stridh noogutas, lausumata sõnagi.
Kui Kallel oligi kuues meel, siis oli see igatahes alt vedanud kohe pärast seda, kui ohvri allakukkuv vasaku jala king talle kuklasse lendas ja ta kohapeal tappis.
„Jube lugu.” Vindeln hakkas jälle nina luristama. „Seal me siis Kallega seisame ja vahime seda tüüpi, kui äkitselt tuleb tema king vihinal alla.”
„See tuli siis kohe keha järel?” küsis Stridh juttu pisut kõrvale juhtides.
„Ei, ei tulnud. Me seisime ja vaatasime. Läks veel natuke aega.”
„Minut, kaks minutit?”
„Ee-ei. Minutit mitte, aga kümme-kakskümmend sekundit küll. Seda küll.”
„Et siis kümme kuni kakskümmend sekundit. Kas sa ei arva, et aeg võis veel lühem olla?”
„Tont teab. Võib-olla tundub niiviisi seistes aeg pikem, aga paras jupp aega kulus küll.”
Vindeln löristas häälekalt ja nuuskas pöidlaga.
Samal ajal kui Stridh Vindelniga rääkis, kasutas Oredsson hoolega oma siniseid silmi. Kinga oli ta kohe avastanud, see vedeles surnukehast mõne meetri kaugusel ja kuulus ilmselt ohvrile, kuna tollel ei olnud vasakut kinga ning jalas olev parem king oli kahtlaselt sarnane maas lebavaga. Hetke oli ta kaalunud, kas peaks tooma autost kilekoti ja kinga sinna sisse panema, loomulikult samasse kohta ja samasse asendisse, nagu see praegu oli, aga loobus mõttest. Kriminalistikakursusel ei olnud kingadega ümberkäimisele eraldi tähelepanu pööratud, aga kuna ta eeldas, et kingasse tuleks suhtuda nagu asitõendisse üleüldiselt, jättis ta selle sinnasamasse. Ka ilm ega ümbritsev keskkond ei sundinud kuldreeglist kõrvale kalduma ja niinimetatud erilisi jälgi säilitavaid abinõusid kasutama.
Olgu siis nii, mõtles Oredsson ja oli oma otsusega üpris rahul. Põhireegliks jäi, et puutuda tohib võimalikult vähe ja asjade otsimine tuleb jätta kriminalistikaekspertide hooleks.
Selle asemel asus ta uurima maja fassaadi, surnukeha asukohast tõmmatud tinglikku vertikaaljoont mööda ülespoole. Kusagil viieteistkümnendal või kuueteistkümnendal korrusel – hoone oli ehitatud kallakule ja see muutis loendamise keerukamaks – paistis külmast hoolimata üks aken lahti olevat. Ligi viiskümmend meetrit kukkumist, mõtles Oredsson, kes oli oma kursuse parim laskur ja ülitäpne vahemaade hindaja, ja hinnang klappis hästi ka laiba viletsa seisukorraga. Oredsson vaatas kella. Nüüd oli sellest möödas juba pool tundi, kui juhtimiskeskus oli lubanud saata valvepolitseiniku ja eksperdi. Kus nad ometi molutavad, mõtles Oredsson ärritunult.
Bäckström oli väike, paks ja primitiivne, Wiijnbladh aga väike, kõhn ja ülipüüdlik ning nad täiendasid teineteist suurepäraselt. Neile meeldis ka koos töötada. Bäckströmi arvates oli Wiijnbladh kapipedest könn, kelle peale ei pidanud isegi häält tõstma, niigi tegi, nagu öeldud, samas kui Wiijnbladhi silmis oli Bäckström vaimupuudega koleerik, kellega oli lausa lust töötada, kui tahad olukorda oma kontrolli all hoida. Kuna mõlemad olid üle mõistuse ebakompetentsed, siis ei esinenud ka hõõrumisi faktide analüüsimisel ega muul professionaalsel pinnal, ning kokkuvõttes võib öelda, et nad olid tõeline unistuste tandem.
Täpselt tund aega pärast väljakutse saamist ilmusid nad „Kibuvitsa” ühiselamu kõrvale kõnniteele, kuigi õigluse nimel tuleks arvesse võtta, et sel kellaajal võttis sõit Kungsholmeni osakonnast Valhallavägeni ja Frejgatani ristmikule parkimisplatsile, kuhu nad olid otsustanud auto jätta, ainult kümmekond minutit.
„Mis kurat see siin on?” küsis Bäckström, sikutades pahaselt piirdelinti laiba ees. „Sõtta sattusime või?” Ta jõllitas oma mõlemat mundris kolleegi.
„See on piirdelint,” vastas Oredsson rahulikult. Tema sinised ja kummaliselt kahvatud silmad uurisid Bäckströmi. Ta seisis harkisjalu ja liikumatult, jämedad käsivarred külgedel rippu. „Autos on veel terve rull, kui juurde tahad.”
Ikka täitsa haige vend, mõtles Bäckström. Mis politseinik see on, välimuse järgi võiks ta mängida mingis vanas natsifilmis. Keda kõiki nüüdsel ajal politseisse tööle lastakse? Ta otsustas kiiresti teemat vahetada.
„Siin pidi olema mingi tunnistaja. Kuhu tema siis kadunud on?” Ta vahtis pahaselt mõlemat mundrimeest.
„Tema viisin ma poole tunni eest koju,” vastas vanem, märksa tüsedam tolvan, kes seisis noore natsitüübi kõrval. „Ta oli kerges šokis ja tahtis koju ning ma juba rääkisin temaga. Mul on ta nimi ja aadress, kui sa soovid teda uuesti üle kuulata.”
„Küll saab, küll saab,” ütles Wiijnbladh lepitavalt. „Sündmustest ette ruttamata pakun, et kahtlaselt enesetapu moodi näeb välja. Kas härrased üldse teavad, et siin linnas tehakse ühe mõrva kohta kakskümmend enesetappu?”
Pearaputuste järgi otsustades ei paistnud kuulajad sellega kursis olevat ja kellelgi ei olnud pealtnäha ka huvi teemasse süveneda.
„Viieteistkümnendal või kuueteistkümnendal korrusel, oleneb, kuidas lugeda, on üks aken pärani lahti.” Oredsson viipas üles maja fassaadi poole. „See on meie siiajõudmisest peale lahti olnud. Kuigi ilm on külm.”
„Aga see kõlab ju suurepäraselt,” vastas Wiijnbladh, hääles siiras soojus. „Härrased, heitkem pilk laibale. Kui veab, siis on tal äkki midagi taskus. Ehk jooksed ja tood mu kaamera?” Wiijnbladh noogutas innustavalt Oredssonile. „See on tagaistmel, ja võta pagasiruumist kott ka kaasa.”
Oredsson noogutas sõnagi lausumata. Küll tuleb aeg, kus me sinusugused ette võtame, mõtles ta, aga esialgu olen ma kõigest lihtsõdur ja pean rivis püsima, silma torkamata. Aga küll tuleb aeg.
Miski siin ei klapi, mõtles Johansson. Ta oli rääkinud Itaalia toidust, hiljuti tehtud pikemast reisist Kagu-Aasiasse, ja otsese küsimuse peale ka oma Norrlandi lapsepõlvest. Ta oli teinud seda vaiksel ja humoorikal moel ning sellele, kes oskas ridade vahelt lugeda, oli ilmselge, et Lars Martin Johansson on haritud, andekas ja meeldiv, edukas, majanduslikult heal järjel ja mis kõige tähtsam, niihästi vallaline ja vaba kui ka igati võimekas,
