etteaimatava elu segi lõi, oli Johanssoni huvi naiste vastu: nende lõhna ja nende pehme naha vastu, kuklaõnaruse vastu juuksepiiri ja peene kaela vahel. See jälitas teda öösiti unenägudes, kui ta ei saanud end kaitsta millegi muuga kui voodi keskele higisesse rulli sõtkutud linadega, ja see jälitas teda keset päeva, kui ta ilmsi, täiesti kainena ja selge peaga võis kaela paigast ära keerata ühe sirge selja ja kahe pruuni sääre pärast, mida ta enam kunagi uuesti ei näe.
See, kes teda nüüd jälitas, istus poole käsivarre kaugusel samas lauas nurgapealses restoranis, kus pakuti suurepärast ja mõistliku hinnaga toitu. Ta oli naisega kohtunud kaks päeva varem, kui pidas rühmale juristiharidusega politseijuhtidele ettekande keskkriminaalpolitsei tegevusest. Naine sõi oma kooriklooma- ja seenepastat silmanähtava vaimustusega, mis Johanssoni rõõmustas. See oli hea märk. Kui naine toitu niisama surgib, on see halb märk, mis räägib millestki muust kui toidust.
Esimest korda olid nad omavahel juttu ajanud Johanssoni kahe loengutunni vaheajal. Igavusest, mis kaasnes loomulikult Stockholmis hotellis elamisega, kui elu, kodu ja sõbrad on Sundsvallis. Seejärel asja juurde.
„Kui sul reede õhtul midagi targemat ees ei ole, siis minu kodu lähedal on üks suurepärane restoran.” Johansson noogutas kinnituseks ja vaatas alla oma valgesse plastmassist kohvitopsi. Tema Norrlandi murrakut oli tavalisest pisut rohkem kuulda.
„Ma ei uskunud, et sa julged kutsuda. Kus, millal ja kuidas?”
Ja nüüd istus see naine siin. Poole käsivarre kaugusel.
Tegelikult peaksin ütlema midagi oma üksinduse kohta, mõtles Johansson. Teda hoiatama, kui ma peaksin juhtumisi temasse ja tema minusse tõeliselt kiinduma.
„Pasta, oliiviõli, basiilik, tomatid, koorikloomad ja natuke seeni. Mis kartulikotletil ja praetud sealihal häda on? Ma olen selle peal üles kasvanud.”
Johansson noogutas ja pani kahvli käest.
„Seda sa minu arvates tead. Muidu ma siin ei istuks.”
Naine oli kahvli käest pannud ja tema ilme väljendas elevust.
Hea küll, mõtles Johansson. Vangutas pead ja tõstis oma veiniklaasi.
„Mul ei ole õrna aimugi. Olen lihtne maapoiss. Räägi.”
Seitse minutit pärast kaheksat, kõigest kaks minutit pärast häire vastuvõtmist saabusid Stridh ja Oredsson sündmuskohale. Oredsson oli sõitnud kõnniteele, mis kulges parkimisplatsi taga mäeküljel, Valhallavägeniga paralleelselt, ja enne auto peatamist lülitas ta täistuled peale. Autost paari meetri kaugusel istus vanem meesterahvas nokkmütsi ja musta mantliga. Ta õõtsutas ülakeha edasi-tagasi ja kiigutas süles koera, kes nägi välja nagu väiksemat sorti lambakoer, ega paistnud nende kohalejõudmist tähelegi panevat. Kümmekond meetrit eemal, täpselt kõnnitee ja maja seina äärse muruplatsi vahel lebas elutu keha. Pea ümber oli ligi poolemeetrise raadiusega vereloik, mis sätendas autolaternate valguses nagu sulatina.
„Ma võin järele vaadata, kas ta on elus.” Oredsson vaatas küsivalt Stridhile otsa, samal ajal turvavööd lahti klõpsates.
„Kui see sinu meelest ebameeldiv on, võin seda ise teha.” Stridh noogutas oma sõnadele kaalu andmiseks. Lõpuks oli ju tema ülemus.
Oredsson raputas pead ja avas autoukse.
„Pole midagi. Ma olen tegelikult hullematki näinud.”
Stridh piirdus noogutusega. Ei küsinud, kust võis 24-aastane praktikant niisuguseid kogemusi saada.
Aga küllap kusagilt siiski. Kui Oredsson mõni minut hiljem juhtimiskeskusega ühendust võttis, rääkis ta lühidalt ja selgelt ning häälest ei kostnud vähimatki erutust. Sündmuskohal oli surnud mees, nii et kiirabi tarvis ei olnud. Ulatuslike vigastuste ja keha asendi järgi otsustades paistis ülimalt tõenäoline, et kõnealune meesterahvas oli kukkunud või hüpanud alla naabermaja mõnelt kõrgemalt korruselt. Hoonel oli vähemalt kakskümmend korrust, seal olid tudengite ühiselamutoad ja mingil ähmasel põhjusel kutsuti seda „Kibuvitsaks”. Kohapeal oli üks tunnistaja. Vanem mees, kes oli oma koera jalutamas. Kolleeg Stridh vestles temaga parajasti. Oleks väga hea, kui saaks saata kedagi kriminaalkuritegude osakonna valvevahetusest ja ühe tehniku, vahepeal paneks Oredsson ise surnukeha ümber piirdelindid, aga muidu igatahes rohkem isikkoosseisu tarvis ei lähe.
„Jah. Seis on selline,” lõpetas Oredsson. Ma ei viitsi ütlema hakata, et peni on ka surnud, mõtles ta.
Kriminaalkuritegude osakonna valverühma kohvitoas istus kriminaalinspektor Bäckström ja vahtis telekat, ja seni oli kõik libedalt läinud. Reede õhtu kohta oli kõik ebatavaliselt rahulik ja kui märulipolitsei tõi poole tunni eest kohale ühe tänavapoksija, aimas Bäckström ohtu aegsasti ette ja lipsas tualetti. Tema asemel pidi tüübiga tegelema üks tema kolleegidest. Kakleja oli loomulikult pigi ja täpselt sama tüütu kui temasugused tavaliselt.
Üldiselt töötas Bäckström vägivallakuritegude osakonnas, aga kuna ta majanduslik seis oli alatasa kehv, oli ta sunnitud tegema omajagu ületunde. Muidugi passisid reede õhtul valves ainult idioodid, aga kolm päeva enne palgapäeva ei jäänud tal muud üle. Nii et siin ta siis istus ja seni oli kõik hästi läinud. Kuni praeguseni, kui valvekomissar ilmus uksele ja nägi välja sama torssis nagu ikka, vaadates nõudlikult Bäckströmile otsa.
„Mul on sulle üks laip, Bäckström. Pidavat pikutama selle tornühika all parkimisplatsi juures kõnniteel, Valhallavägeni ja Frejgatani nurgal. Rääkisin tehnikaosakonnast Wiijnbladhiga. Sõidad koos temaga.”
Bäckströmi nägu selgines pisut ja ta noogutas. Enesetapja, mõtles ta. Mingi kommunistlik noor, kes hüppas alla, sest õppetoetus jäi õigel ajal laekumata. Ja endiselt jääb võimalus lõpetada vahetus veel enne, kui kõrts kinni pannakse.
Võttis oma aja, enne kui Bäckström ja Wiijnbladh välja ilmusid, ega enesetapja just eest ära ei jooksnud ja tassike kohvi kulus alati marjaks, ent Stridh ja Oredsson ei olnud vahepeal laiselnud. Oredsson oli surnukeha ümbritseva ala sisse piiranud. Koolis kriminalistikakursusel oli ta õppinud, et politsei teeb peaaegu alati liiga ahta piirde, nii et ta oli asja tõsiselt ette võtnud ning sinivalgetriibulise lindi ilusasti sobivate laternapostide ja puude vahele pingutatud. Tema tegutsemise ajal olid saabunud mõned uudistajad, aga pärast kiiret pilku surnukehale olid kõik ümber pööranud ja lahkunud. Loomulikult ei olnud ta laipa puudutanud. Seda oli õpetatud samal kursusel.
Samal ajal oli tema vanem kolleeg Vindelni lohutanud. Pärast mõningast veenmist oli ta saanud mehe politseiauto tagaistmele istuma, loomulikult koos koeraga. Nad olid kahepeale ka koera Stridhi enda teki sisse mässinud, mille ta alati öövahetusteks kaasa võttis, puhtalt isiklikel põhjustel. Autos oli küll ka present, mis laotati joodikute transportimisel tagaistmele, aga surnukehi tõepoolest sellesse ei panda, saati siis veel lähisugulase silme ees.
„Ta nimi on Kalle,” ütles Vindeln, silmad pisarais. „Põdrakoer, kuigi minu meelest on tal ka natuke linnukoera verd. Sai suvel kolmteist, aga on väga kõbus.”
Vindeln löristas ninaga ja jäi vait, Stridh patsutas talle õlale ja kuulas ta seejärel esimest korda üle.
Vindelni nimi ei olnud loomulikult Vindeln. Teda lihtsalt hüüti niimoodi. Tema nimi oli Gustaf Adolf Nilsson, ta oli sündinud 1930 ja saabunud Stockholmi 1973. aastal, et käia töötukassa koolitusel, töötu Norrlandi ehitajana, ja nii jäi, sest uut tööd ei olnud ta pärast enam leidnudki.
„Kursusekaaslased,” ütles Vindeln. „Ma olen
