vanem ja üks noorem õde, hakkas huvi tundma politseitöö vastu ja astus politseiülemate kursusele. Ja igaühel, kellel olid silmad, et näha, ja kõrvad, et kuulda, oli üheselt selge, et ta on nii kaunis kui ka haritud, andekas ja meeldiv, ja kindlasti vägagi meeldiv partner, mis puudutab mehe ja naise füüsilist koosolemist.
Sul on mees, mõtles Johansson, ja põhjus, miks sa ei taha sellest rääkida, on see, et sa oled natuke liiga hästi kasvatatud, natuke liiga konventsionaalne ega julge kuigivõrd riskida. Sa võiksid ette kujutada diskreetset suhet, aga rohkemaks vajad sa kõigepealt kindlust, et saad sellest kokkuvõttes rohkem, kui sul juba praegu on.
Johansson ise võis samuti ette kujutada diskreetset suhet, ta oli mõningaid isegi praktiseerinud, aga mis puudutas naispolitseinikke, siis oli olemas ilmne komplikatsioon. Peaaegu kõik naispolitseinikud elasid meespolitseinikega, ja kuna iga naise kohta töötas politseis kümme meest, oli nõudlus tohutu ja ammendamatu. Johanssoni vanem vend oli kinnisvaraomanik ja autokaupmees. Ta oli rikas, kaval, harimatu ja toores ning oskas nii sõpru kui ka vaenlasi läbi näha. Ükskord oli Johansson venda tema kauni blondi sekretäri pärast narrinud. Noh? Kuidas sellega siis on?
„Las ma annan sulle head nõu.” Vanem vend vaatas talle tõsisel ilmel otsa. „.Ära kunagi situ sinna, kus sa sööd.”
Tagumine aeg bluffima asuda, mõtles Johansson. See võis töötada isegi vilunud pättide peal, nii et tegelikult polnud põhjust peljata, et see ei töötaks Sundsvalli kõrge naissoost politseiametniku peal.
„Hoopis teine asi,” ütles Johansson laheda naeratusega. „Kuidas su mehel nüüdsel ajal läheb ka? Pole teda jupp aega näinud.”
Naine pidas hästi vastu. Ta varjas oma üllatust veiniklaasi abil. Vaatas Johanssonile otsa ja naeratas, laubal väike murekurd.
„Temal läheb kindlasti väga hästi. Ma ei teadnudki, et te tuttavad olete.”
„Kas ta sai selle töö, mida ta tahtis?” küsis Johansson, kes tahtis võimalikult kiiresti kindlat pinda jalge alla saada.
„Sa mõtled lääni politseiülema asetäitja kohta?” Kurd kadus otsmikult.
Johansson noogutas.
„Ta alustas suvel. Tunneb ennast nagu kala vees. Ma ei tea, kas see tuleneb Växjö ja Sundsvalli vahemaast… ei saa öelda, et see meie suhtele just kaasa aitaks, aga võib-olla see oligi asja mõte.” Nüüd naeratas naine uuesti.
„Me ei ole lähemalt tuttavad,” tõstis Johansson klaasi. Kuidas sa ometi sellise lollpeaga koos saad olla, mõtles ta.
Ühiselamu juures kõnniteel olid Bäckström ja Wiijnbladh alustanud surmajuhtumi uurimist kiiresti ja hoogsalt. Kõigepealt oli Wiijnbladh plõksinud surnukehast paar fotot, ja kui ta kaamera alla lasi ja midagi kuuldamatut väikesesse diktofoni pomisema hakkas, alustas Bäckström surnukeha rõivaste läbiotsimist. See käis kähku. Surnul olid jalas sinised teksad, seljas valge T-särk ja selle peal V-kaelusega tumehall kampsun, paremas jalas sokk ja kobakas saapa moodi king, vasakus jalas ainult sokk. Teksade parempoolsest küljetaskust leidis Bäckström rahakoti. Ta sirvis sisu läbi, ise vaimustunult keelt laksutades.
„Tulge siia, poisid, ja vaadake.” Bäckström viipas Stridhile ja Oredssonile. „Juurdluses toimub just praegu läbimurre.”
Bäckström hoidis üleval fotoga ID-kaarti.
„John P. Krassner… b punkt… see tähendab kindlasti borned… July fifteen nineteenhundredfiftythree,” luges Bäckström kehvas inglise keeles. „John P. Krassner, sündinud viieteistkümnendal juulil tuhat üheksasada viiskümmend kolm,” tõlkis ta rahulolevalt. „Ilmselt mingi jänkiraisk, kes otsustas lusika nurka visata. Mõni igavene üliõpilane, kes raamatute vahel lolliks läks.”
Stridh ja Oredsson piirdusid neutraalse noogutusega, ent Bäckström ei jätnud järele. Ta kallutas end ettepoole ja hoidis ID-kaarti surnu pea kõrval. Ilmselt sai pea maandudes kõige suurema paugu. See paistis olevat purunenud poolviltu ülevalt alla, laubast lõua suunas, nägu ja juuksed olid kaetud hüübinud verega, nägu oli kokku surutud ja selle jooni ei olnud võimalik eristada. Bäckström irvitas rõõmsalt.
„Mis te ütlete, kutid? Minu meelest nagu kaks tilka vett.”
Stridh tegi vastikust väljendava grimassi, ent ei öelnud midagi. Oredsson silmitses Bäckströmi jäisel ilmel. Siga, mõtles ta.
„Okei.” Bäckström ajas end sirgu ja vaatas kella. Juba pool kümme, mõtles ta. Nüüd tuli rattad kiiremini käima panna. „Kui teie, poisid, hoolitsete selle eest, et laip kohtuarsti juurde saab, siis vaatame meie Wiijnbladhiga niikaua seda korterit.”
„Mis me kingaga teeme?” küsis Oredsson.
„Pane kotti ja saada laibaga kaasa,” otsustas Wiijnbladh, enne kui Bäckström jõudis midagi öelda ja tarbetuid probleeme tekitada, „ja kui te juba niigi raadiot kasutate… siis laske tänavapuhastusel siia keegi koristama saata.”
„Täpselt,” rõhutas Bäckström. „Päris kole on. Ja sina,” ta vaatas Oredssonile otsa, „võta pärast see kuradima lint ka kaasa, vaata, et sa ei unusta.”
„Muidugi,” noogutas Oredsson. Ükspäev võtan ma veel su linna peal joomise pärast kinni, mõtles ta. Ja kui sa hakkad seletama, et sa oled politseinik, siis pistan sulle terve lindirulli perse. „Loomulikult,” naeratas Oredsson ja noogutas Bäckströmile, „piire maha, sain aru, kriminaalinspektor.”
See on küll peast soe, mõtles Bäckström. Ei tahaks küll olla see harilik svensson, kes selle hullu küüsi satub.
Lahtise aknaga tuba asus vestibüüli teadetetahvli järgi viieteistkümnendal korrusel: üks sama korruse kaheksast ühise köögiga ühikatoast. Kuigi oli reede õhtu, oli häirekeskus saanud ühenduse kinnisvarahaldajaga, kes istus oma väikeses kabinetis kõigest saja meetri kaugusel asuvas hoones. Ta ohkas, säärane juhtum ei olnud sugugi esmakordne, ja lubas silmapilk kohale tulla. Nii läkski. Viis minutit hiljem avas ta selle osakonna ukse, kus tuba asus, osutas õigele uksele ja andis Wiijnbladhile võtme.
„Te tulete vast ilma minuta paremini toime,” esitas ta retoorilise küsimuse. „Võtit tahan tagasi, kui te valmis saate.”
Wiijnbladh tegi ukse lahti. Seespool oli esik ning paremal duši- ja tualettruum. Otse ees väiksemat sorti tuba, mille ainus aken oli pärani lahti. Kokku võis tuba olla kõige rohkem kakskümmend ruutmeetrit suur.
„Äkki räägid ta koridorinaabritega, kuni ma pilte teen?” Wiijnbladh vaatas küsivalt Bäckströmile otsa.
Bäckström noogutas. See sobis talle suurepäraselt. Toas oli külm nagu eskimo perses ja mingi segase aknast alla hüpanu pärast ei kavatsenud ta küll kopsupõletikku jääda.
Kuni Wiijnbladh pilte tegi, ei pööranud hea õnn Bäckströmile selga. Ta vaatas kööki, tühi, ja kindluse mõttes ka külmkappi. Seal ei paistnud küll miski eriti ahvatlev ning nii piimapakkidel, kilekotis kurkidel kui ka erinevatel teadmata sisuga purkidel olid nimed peal. On ikka põrsad, mõtles Bäckström. Mitte ühtki õlut ega limonaadi janusele politseinikule. Kuigi õnn oli endiselt tema poolel. Ta koputas kõikidele ustele ja katsus linke. Kõik uksed olid lukus, ja kui keegi ehk oligi kodus, ei pidanud ta vajalikuks ust avada.
Tuba oli väike, koristamata ja kasina kulunud standardsisustusega: voodi, öökapp, seinal lugemislamp, vastasnurgas lihtne tugitool ja põrandalamp, aknaseina
