on ikka kuradi kenake, mõtles Jarnebring. Õhtu on vaevalt alanud ja mina olen juba omadega mäel.
Jarnebring võimendas muiet veel poole võrra. Kummardus ettepoole ja sosistas naisele midagi kõrva. Too kihistas rõõmsalt, aga tema sõbranna nägi äkitselt valvas välja. Siin on meil võimalik leke, mõtles Jarnebring, ja kuidas ma selle kinni topin?
Kui Bäckström sisse astus, oli ta suurepärases tujus. Teel kõrtsi oli ta juba kavandanud esimest meeste õhtusööki vägivallaosakonna kolleegidele oma uues Karlavägeni korteris. Need kirikurotid teevad endal püksid täis, mõtles Bäckström vaimustusega, lipsates riidehoiust mööda. Mantli oli ta jätnud Kungsholmsgatanile töö juurde. Kes kurat tahaks sellise asja eest raha välja käia, mõtles Bäckström ja heitis riidehoidjale tigeda pilgu. Igavesed vereimejad.
Kuna ta oli rahast täiest lage, taskus ei olnud punast krossigi, hakkas ta otsekohe pilguga otsima sobivat ohvrit, kellelt raha pommida, aga koosseis oli hõre. Küll aga kostis tantsupõrandalt korralikku lärmi ja baar oli peaaegu tühjaks jooksnud, sinna oli maha jäetud hulganisti pudeleid ja klaase. Bäckström hiilis diskreetselt ühe ülikonnas turske tüübi juurde, kes seisis seljaga tema poole ja seletas midagi kahe blondiiniga, kes tundusid justkui pisut tuttavad. Mingi neetud vangivalvur, kes tuleb isa matustelt ja tahab poosetada, et tal on ülikond, mõtles Bäckström, samal ajal kui ta töntsakate sõrmede haare sulgus peaaegu täis pooleliitrise õlle ümber. Käes, mõtles Bäckström. Tõmbas õlle ettevaatlikult enda poole ja pööras selja mehe selja vastu. Kindel nipp, mis töötab alati. Ta ohkas sügavalt suurest mõnust ja tõstis oma raske vaevaga väljateenitud märjukese üles ning samal hetkel läks kurat lahti.
Äkitselt sirutas ülikonnas tüüp käe, suure nagu karvane jõulusink, ja selle järel tulid sõrmed, mis lihtsalt võtsid tema õllekannust kinni.
„Vaata ette, ma olen politseinik,” ähvardas Bäckström ja nägi samal hetkel, et tegu on Jarnebringiga. Kas see kurat on hakanud nüüd ülikonnas ringi luusima, mõtles Bäckström. Ta teadis väga hästi, kes Jarnebring on. Kõik politseinikud teadsid. Kõigest kuu aega tagasi oli see hull psühhopaat ühel vanemal Östermalmi kolleegil jala otsast rebinud, et tema tööd endale saada. Ei tea, mitu tükki ta maha on löönud, mõtles Bäckström, ja äkki tundus, nagu oleks tal rinnus, umbes südame koha peal, suur must auk.
Jarnebring mekkis oma tagasivõetud õlut, muigas pilklikult ja noogutas baaririiuli peegelseina poole pudeliridade taga.
„Näed seda peeglit? Ma olen sind jälginud sellest saadik, kui sa sisse astusid.”
Bäckströmil oli hea vastus juba keelel, aga mingil ähmasel põhjusel loobus ta sellest ja piirdus noogutusega.
„Minu meelest peaksid sa koju minema,” jätkas Jarnebring. „Paistab, et sa oled üle töötanud.” Jarnebring vahetas pilgu baarimehega, kes noogutas ja silmitses Bäckströmi uurivalt.
„Mine koju magama,” ütles baarimees. „Ja tead, minu meelest saab see koht ilma sinuta väga hästi hakkama. Lihtsalt et sa teaks.”
Bäckström kehitas õlgu, pööras ringi ja lahkus. Tegelikult oli ta mõelnud sooritada ainult pettemanöövri, aga see kuradima poolahv, kes uksel seisis, pidas teda ilmselt silmas. Vennike naeratas Bäckströmile laialt, hoidis välisust ülepingutatud kummardusega lahti ja näitas parema käsivarrega teed.
„Suur rõõm oli teid võõrustada, kriminaalinspektor.”
Ma löön need raisad maha, mõtles Bäckström.
Oredsson ja tema semud istusid ainult mõne meetri kaugusel baariletist laua taga ja nägid kõike pealt. Ei tea, kas tema mõtleb samamoodi nagu meie, mõtles Oredsson. Kõik, mis ma tema kohta kuulnud olen, näib klappivat, ja me töötame samas kohas. Ta tundis, kuidas erutus aina kasvas.
Kui Bäckström Kungsgatanile jõudis, sadas lund. Suured valged helbed lendlesid ülevalt mustast lõpmatusest alla nagu märjad meeldetuletused ei tea millest. Äkki hakkas ta pillima. Kurat. Ta pillis nagu titt, nagu mingi eit. Kurat, mõtles ta. Ma löön need raisad maha.
„Ma löön need raisad maha,” kisendas Bäckström tühjale tänavale ja mööduvale taksole. On ikka kuradi inimesed, on ikka kuradi ühiskond ja on ikka kuradi elu, mida nad elavad, mõtles ta.
Pühapäev, 24. november
Johansson oli pühendanud pühapäeva kahe kaotsi jäänud mõrvaohvri kohta seletuse kirjutamisele. Ta kaalus iga sõna kullakaaluga ja kuna see võttis omajagu aega, oli kell juba seitse õhtul, kui ta oma korterisse tagasi pöördus. Seejärel valmistas ta lihtsa eine, luges ingliskeelset raamatut rahvusvahelisest narkokaubandusest ja keskööl magas ta sügavalt ning juba ammu sissejuurdunud harjumustest kinni pidades.
Vanaks hakkad jääma, mõtles Jarnebring mõrult, sirvides John P. Krassneri surma käsitlevaid pabereid. Eelmisel ööl oli kõik sujunud nagu õlitatult. Nad ei pidanud isegi mitte tantsima, vaid istusid kõige rahulikumas kohas asuva vaba laua taha, naise sõbranna oli hüvasti jätnud ja hiilinud minema koos ühe Södermalmi märulipolitsei tuntud hoorajäägriga. Siis saatis Jarnebring naise koju. Nad läksid kogu tee jala, kuigi maja asus kaugel Gärdetis, ja kui nad välisukse juures seisid, oli Jarnebringil vaja teha ainult üks otsus.
Naine naeratas talle, ent tema silmis oli teistsugune ja hindavam pilk.
„No nii,” ütles ta kihistades. „Mida me teeme? Kas tuled üles kaasa ja joome tassi teed? Lähed koju? Või tahad veel mõtlemisaega?”
Kõigepealt mõtles Jarnebring, et toob ettekäändeks järgmise tööpäeva. Ent ta raputas hoopis pead.
„Ma lähen koju,” vastas Jarnebring. „Võimalik, et mul ei ole peas kõik korras, aga arvestades… no tead küll… ma lähen parem koju.”
Naisel oli raske üllatust varjata. Siis kehitas ta õlgu, naeratas, kallutas end ettepoole ja suudles Jarnebringi suule.
„Süüdista iseennast,” ütles ta ja kadus uksest sisse.
Argpüks oled, mõtles Jarnebring, kui ta mööda tänavat eemaldus.
Või hakkad vanaks jääma. See mõte oli siiski nii ebameeldiv, et ta heitis selle otsekohe peast.
Selle asemel istus ta siin, kirjutuslaua taga, kus ta ei pidanuks istuma. Tõeline meessoost virk-liisu, ning komissari ja ülemusena ei saanud ta ületundide eest isegi kompensatsiooni. Hakkan Johanssoni moodi minema, mõtles Jarnebring ja sirvis oma paberites edasi. On kolm võimalust, mõtles ta: mõrv, enesetapp või õnnetusjuhtum.
Õnnetusjuhtumi võimalus näis eriti ebatõenäoline. Krassner oli meeter seitsekümmend viis pikk, aken suhteliselt kõrgel, Krassneri vöökohast märksa kõrgemal. Pealegi oli aknal piiraja, mille tõttu sai seda avada ainult paarikümne sentimeetri võrra. Seesama piiraja, mille keegi oli vägisi katki murdnud ja mille juures paistsid olevat värsked puidu murdmisjäljed. Lahtitõmmatud kruvide aukudes oli veel isegi puidulõhna tunda. Võib ju oletada, et mehel tekkis äkiline vastupandamatu vajadus värsket õhku saada, ta murdis piiraja katki ja kallutas end välja, et õhku ahmida. Aga isegi siis ei oleks ta pidanud üle ääre välja kukkuma. Unusta ära, mõtles Jarnebring ja tõmbas kolmanda alternatiivi maha.
Üle jäid mõrv või enesetapp. Mis rääkis mõrva kasuks? Mitte miski, mõtles Jarnebring. Pole märke sissetungimisest, pole märke kähmlusest, pole teadaolevat, nähtavat ega isegi tõenäolist motiivi, pole mõrvarelva, võimalustki nagu
