juurde. Vaadata, kas Howiel on mõni uus koomiksiraamat. Pete’il endal ei olnud kindlasti midagi vahetuseks pakkuda – tema taskuraha oli läinud sinna, kuhu läks kaabel-TV.
Köögis oli Tom hakanud edasi-tagasi kõndima. Linda astus talle ligi ja võttis tal õrnalt käsivarrest. „Ma tean, et need on meie elud,” ütles ta.
Ta kõneles vaikse häälega, osaliselt seetõttu, et lapsed ei kuuleks ega muutuks närviliseks (ta teadis, et Pete juba oli närvis), põhiliselt aga seetõttu, et pinget maandada. Ta teadis, mida Tom tunneb, ja ta tundis mehele siiralt kaasa. Tunda hirmu oli halb; olla alandatud, et ei suuda enam täita seda, mida ta pidas oma esmaseks kohustuseks – toetada perekonda –, oli veel halvem. Ja alandus polnud tegelikult õige sõna. Ta tundis häbi. Kümne aasta jooksul, mil ta oli töötanud kinnisvarafirmas Lakefront Realtys, oli ta olnud alati üks nende parimaid müügimehi, tema naerunäoga foto oli sageli olnud nende kontori aknal. Raha, mida Linda teenis kolmanda klassi õpetajana, oli lihtsalt kirss tordi peal. Siis aga, 2008. aasta sügisel, vajus majandusel põhi alt, ja Saubersitest sai pere, kus raha teenis vaid üks inimene.
Ei olnud nii, et Tom lasti lahti võimalusega ta tagasi võtta, kui olukord paraneb. Lakefront Realty oli nüüd tühi hoone, mille seinu kattis grafiti ja mille fassaadil rippus silt MÜÜA VÕI ANDA RENDILE. Vennad Reardonid, kes olid pärinud firma oma isalt (ja nende isa oma isalt), olid investeerinud peamiselt aktsiatesse ja kaotanud peaaegu kõik, kui turg kokku kukkus. Lindale pakku veidi lohutust asjaolu, et Todd Paine, Tomi parim sõber, oli samas paadis. Tema arvates oli Todd lollpea.
„Kas sa ilmaennustust oled näinud? Mina nägin. Läheb külmaks. Järvelt tuleb hommikuks udu, võib-olla isegi jäist uduvihma. Jäist uduvihma, Tom.”
„Tore. Ma loodan, et see tuleb. Siis tuleb kohale vähem inimesi ja minu võimalused paranevad.” Ta võttis naisel käsivartest kinni, aga õrnalt. Mitte mingit raputamist ega hääle tõstmist. See tuli hiljem. „Ma pean midagi saama, Lin, ja töömess on sel kevadel mu parim šanss. Ma olen üritanud pikalt midagi leida…”
„Ma tean…”
„Ja mitte midagi ei ole. Ma tahan öelda – null. On jah mõned töökohad sadamas ja väike ehitusvärk kaubanduskeskuses lennujaama lähedal, aga kas sa suudad mind näha sedatüüpi töid tegemas? Ma olen kolmekümne naelaga ülekaalus ja kakskümmend aastat vormist väljas. Ma võiksin leida sel suvel midagi kesklinnas – võib-olla poemüüjana või teenindajana –, kui olukord veidi kergemaks läheb… aga taoline töökoht oleks väikese palgaga ja tõenäoliselt ajutine. Nii et me lähme Toddiga keskööl ja seisame järjekorras, kuni uksed homme hommikul lahti tehakse, ja ma luban sulle, et tulen tagasi töökohaga, mis ka tegelikult raha sisse toob.”
„Ja tõenäoliselt mingisuguse pisikuga, mis nakatab meid kõiki. Siis saame toidu pealt kokku hoida, et arstiarveid maksta.”
Just siis sai ta naise peale tõsiselt vihaseks. „Mulle meeldiks, et mind sellises olukorras natukenegi toetataks.”
„Jumala eest, Tom, ma tah…”
„Võib-olla isegi kiidetaks. „Tubli, et initsiatiivi üles näitad, Tom. Meil on hea meel, et sa perekonna nimel pingutad, Tom.” Midagi sellist. Kui pole liiga palju palutud.”
„Ma tahan öelda ainult seda, et…”
Aga köögiuks avanes ja sulgus enne, kui ta jõudis lõpetada. Tom oli läinud õue suitsetama. Kui Pete seekord pea tõstis, nägi ta Tina näol ahastust ja muret. Õde oli siiski ainult kaheksane. Pete naeratas ja pilgutas tüdrukule silma. Tina naeratas talle kahtlevalt vastu, seejärel jätkas oma toimetamisi veealuses kuningriigis nimega Bikini Bottom, kus isad ei jäänud tööst ilma ega tõstnud häält. Ja kus lapsed ei jäänud ilma taskurahast. See tähendab, kui nad just halvad lapsed polnud.
Tol õhtul enne äraminekut võttis Tom tütre sülle, viis ta voodisse ja andis head-ööd-musi. Teise musi andis ta proua Beasleyle, Tina lemmiknukule – ta ütles, et see toob head õnne.
„Issi? Kas kõik saab korda?”
„Kindla peale, kullake,” vastas ta. Tüdrukule jäi see meelde. Kindlus tema hääles. „Kõik saab olema kõige paremas korras. Jää nüüd magama.”
Ta läks toast välja ja kõndis normaalselt. Tinale jäi ka see meelde, sest ta ei näinud teda enam kunagi niimoodi kõndimas.
Marlborough Streetil, City Centeri parkimisplatsile viiva järsu tõusu tipul ütles Tom: „Oeh, pea kinni, jää seisma!”
„Kuule, meie taga on ju autod,” ütles Todd.
„See võtab ainult ühe hetke.” Tom tõstis telefoni ja tegi järjekorras seisvatest inimestest pilti. Neid pidi juba olema sadakond. Vähemalt sada. Hoone uste kohale oli paigutatud loosung kirjaga 1000 GARANTEERITUD TÖÖKOHTA! Ja veel „Me seisame oma linna inimeste eest!” LINNAPEA RALPH KINSLER.
Todd Paine’i roostes 2004. aasta Subaru taga andis keegi signaali.
„Tommy, mulle ei meeldi olla tujurikkuja hetkel, kui sina jäädvustad seda imelist sündmust, aga…”
„Sõida, sõida. Ma sain peale.” Ja kui Todd sõitis parkimisplatsile, kus hoonele lähemad kohad olid juba hõivatud, jätkas: „Ma ei suuda oodata, et saaksin seda pilti Lindale näidata. Tead, mis ta ütles? Et kui me jõuame siia kella kuueks, oleksime järjekorras esimesed.”
„Ma ju ütlesin sulle, mees. Toddster ei valeta.” Toddster parkis auto ära. Subaru mootor seisatus peeretades ja kähisedes. „Hommikuvalgeks on siin umbes paar tuhat inimest. Televisioon samuti. Kõik kanalid. City at Six, Morning Report, MetroScan. Meid võidakse intervjueerida.”
„Mina rahuldun töökohaga.”
Ühes asjas oli Lindal olnud õigus – oli rõske. Õhus oli tunda järve hõngu: seda nõrka roiskveearoomi. Ja oli nii külm, et ta oleks peaaegu näinud oma hingeõhku. Üles olid seatud postid kollase lindiga LÄBIKÄIK KEELATUD, voltides tööotsijate rivi edasi-tagasi nagu inimakordioni. Tom ja Todd võtsid koha sisse viimaste postide juures. Kohe nende järele asusid platsi järgmised, peamiselt mehed, mõned rasketes töömeeste fliiskuubedes, mõned Härra Ärimehe mantlites ja Härra Ärimehe soengutega, mis olid hakanud kaotama oma teravalt lõigatud ranti. Tom arvas, et järjekord ulatub koidikuks parkimisplatsi teise otsa välja, ja see oleks ikkagi veel vähemalt neli tundi enne uste avamist.
Talle jäi silma üks naine, kelle kõhul rippus väike laps. Nood olid paari siksaki jagu kaugemal. Tom mõtles, kui meeleheitel pidi olema, et tulla siia keset külma ja niisket ööd nagu see naine koos lapsega. Beebi oli Papoose’i kõhukotis. Naine rääkis ühe suurt kasvu mehega, kelle õlal rippus magamiskott, ja imik vaatas kord ühele, kord teisele otsa nagu maailma kõike väiksem tennisefänn. Päris koomiline.
„Tahad väikest soojendust, Tommy?” Todd oli võtnud kotist pindise Belli ja sirutas seda tema poole.
Tom oleks peaaegu keeldunud, mõeldes Linda viimastele sõnadele – Et te napsilõhnadega koju ei tule, härra –, ja võttis siis pudeli vastu. Oli külm ja üks klõmakas ei teeks paha. Ta tundis, kuidas viski alla voolas, tehes kõri ja kõhu kuumaks.
Loputa suud, enne kui sa mõne tööandja boksi sisse astud, tuletas ta endale meelde. Tüüpe, kes haisevad viski järele, ei palka mitte keegi.
Kui Todd pakkus talle teist lonksu – see oli kella kahe paiku –, Tom keeldus. Aga kui sõber pakkus uuesti
