keel vaevumärgatavalt pehme. „Är’ karda kiusatusele järel’ anda.”
Tööotsijaid saabus aina juurde, nende autod ilmusid nähtavale alt Marlborough Streetilt läbi tiheneva udu. Järjekord ulatus nüüd kaugele, postidest edasi ega moodustanud enam siksakki. Tom oli arvanud, et mõistab maad hiljuti tabanud majanduslike raskuste olemust – kas polnud ta isegi töökoha kaotanud, väga hea töökoha –, aga sedamööda, kuidas autosid üha juurde tuli ja järjekord aina pikemaks venis (ta ei näinud enam, kus see lõppes), hakkas ta silme ette kerkima uus ja hirmutav väljavaade. Võib-olla ei olnud raskused õige sõna. Võib-olla oli õige sõna katastroof.
Temast paremal, pimeda hoone juurde viiva postide ja lindi labürindis hakkas laps nutma. Tom vaatas ringi ja nägi, kuidas magamiskotiga mees hoidis külgedelt naise kõhukotti, nii et noor ema (jumal, mõtles Tom, tundub, et ta pole veel kahekümnenegi) sai lapse välja tõmmata.
„Mis krradi värk see on?” küsis Todd, keel juba täiesti pehme.
„Üks laps,” ütles Tom. „Lapsega naine. Lapsega tüdruk.”
Todd vaatas. „Issanda vits,” ütles ta. „Mina nimetaksin täitsa vastut… vastut… tead küll, tundetuks.”
„Oled sa purjus?” Todd ei meeldinud Lindale, naine ei näinud tema paremat poolt ja sel hetkel polnud Tom kindel, et ka tema seda näeb.
„Õig’ pishut. Kui uksed lahti tehakse, olen korras. Mul siin pastille ka kaasas.”
Tom kaalus, kas küsida Toddsterilt, kas tol on äkki ka Visine’i2 kaasas – tema silmad tundusid üsna punased –, ja otsustas siis, et ei taha seda vaidlust sel hetkel pidama hakata. Ta pööras tähelepanu tagasi sinna, kus oli seisnud nutva imikuga naine. Algul ta arvas, et nad on ära läinud. Siis vaatas ta allapoole ja nägi, kuidas naine libistab end turske mehe magamiskotti, hoides last rinnal. Turske mees hoidis naisele kotisuud lahti. Laps – olgu siis poiss või tüdruk – kisas endiselt täiest kõrist.
„Kas te ei saaks sellel lapsel suud kinni panna?” hõikas üks mees.
„Keegi peaks sotsiaalametisse helistama,” lisas üks naine.
Tom mõtles Tinale selles vanuses, kujutas teda ette selles külmas ja uduses koidueelses hommikus ning hoidis end tagasi, et mitte käratada mehele ja naisele, et nad suu kinni paneksid… või veel parem, olla mingil moel abiks. Lõppude lõpuks olid nad kõik selles ju üheskoos, või kuidas? Kogu see läbikukkunud, halva õnnega inimeste kari.
Nutt jäi vaiksemaks, lõppes.
„Naine vist toidab teda,” ütles Todd. Ta ilmestas sõnu oma rinda pigistades.
„Jah.”
„Tommy?”
„Mida?”
„Sa ju tead, et Ellen kaotas töö?”
„Issand, ei. Ma ei teadnud seda.” Teeseldes, et ei märka hirmutunnet Toddi näol. Ega sillerdavat märga tema silmades. Võimalik, et napsist või külmast. Võimalik, et mitte.
„Talle öeldi, et nad kutsuvad ta tagasi, kui asjad paremuse poole pöörduvad, aga seda sama öeldi ka mulle, ja mina olen nüüd pool aastat ilma tööta olnud. Ma tegin oma kindlustuse rahaks. Nüüd on see otsas. Ja tead, kui palju meil pangas raha järgi on? Viissada dollarit. Kas sa tead, kui kauaks viiestsajast dollarist jätkub, kui päts leib maksab Kroger’sis üks dollar?”
„Mitte kauaks.”
„Raudkull, et ei jätku. Ma pean siit midagi saama. Pean.”
„Sa saad. Me mõlemad saame.”
Todd tõstis pea ja vaatas turske mehe poole, kes näis nüüd magamiskoti kõrval valvel seisvat, et keegi kogemata naisele ja lapsele peale ei astuks. „Kas nad on sinu arvates abielus?”
Tom polnud sellele mõelnud. Nüüd mõtles. „Tõenäoliselt.”
„Siis peavad nad mõlemad töötud olema. Muidu oleks üks lapsega koju jäänud.”
„Võib-olla,” vastas Tom, „mõtlevad nad, et koos lapsega kohale ilmumine parandab nende šansse.”
Toddi nägu selgines. „Kaastunde argument! Pole paha mõte!” Ta sirutas käe pudeliga. „Lonksu tahad?”
Ta võttis väikese lonksu, mõeldes: kui mina seda ei joo, joob Todd.
Tom ärkas viski toel tekkinud unetukast ülevoolava hõike peale: „Teistel planeetidel on avastatud elu!” Sellele vaimukusele järgnes naer ja käteplaksutamine.
Ta vaatas ringi ja nägi koiduvalgust. Nõrka ja udust, aga ikkagi koiduvalgust. Hoone ukserivi taga lükkas hallides tunkedes mees – töökohta omav mees, õnnelik tüüp – harjaga ämbrit üle vestibüüli.
„Mis toimub?” küsis Todd.
„Ei midagi,” vastas Tom. „Kõigest koristaja.”
Todd vaatas Marlborough Streeti poole. „Issand, neid tuleb ikka juurde.”
„Jah,” ütles Tom. Mõeldes: Ja kui ma oleksin kuulanud Lindat, oleksime me selle järjekorra lõpus, poolel teel Clevelandi. See oli hea mõte, üks väike kättemaks oli alati tore, aga ta soovis, et oleks öelnud „ei” Toddi napsupakkumistele. Tema suus oli kassikaka maitse. Mitte et ta oleks seda kunagi päriselt söönud, aga…
Mõne siksaki jagu kaugemalt – magamiskoti lähedalt – küsis keegi: „Kas see on Benz? See näeb välja nagu Benz.” Tom nägi Marlborough Streetilt maha pöörava tee otsas pikka kogu, kollased udutuled säramas. See ei liikunud, vaid lihtsalt seisis seal.
„Mida ta enda arust teeb?” küsis Todd.
Vahetult tagapool sõitva auto juht pidi sama mõtlema, sest ta vajutas signaali – see oli pikk ja ärritunud undamine, mis pani rahvahulga nihelema ja norsatama ja ringi vaatama. Hetke jooksul seisis kollaste udutuledega auto paigal. Siis sööstis see edasi. Mitte vasakule, nüüd peaaegu pungil ja üleajavale parkimisplatsile, vaid otse postide ja lintide labürindis ootavate inimeste peale.
„Hei!” karjus keegi.
Rahvamass õõtsus lainena tahapoole. Tom tõugati Toddi vastu, too kukkus tagumikule. Tom püüdis tasakaalu hoida ja sai peaaegu hakkama, ent siis lükkas tema ees seisev mees – röökides, ei, kiljudes – oma taguotsa Tomi kubemesse ja ühe vehkleva käe talle rindu. Tom kukkus oma semu otsa, kuulis, kuidas Belli pudel kusagil nende vahel purunes ja tundis järelejäänud viski vänget lõhna, kui see mööda sillutist voolama hakkas.
Tore, nüüd ma haisen nagu kõrtsituba laupäeva öösel.
Ta sai end raskustega õigel ajal püsti aetud, et näha, kuidas see auto – jah, see oli Mercedes, suur sedaan, sama hall kui see udune hommik – kündis rahvahulga sisse, lennutades inimesi oma kaarekujuliselt trajektoorilt. Iluvõrelt tilkus verd. Üks naine libises rulludes üle kapoti, käed laiali ja kingad jalge otsast ära lennanud. Ta virutas lahtiste kätega vastu klaasi, üritas haarata ühest kojamehest, ei saanud hakkama ja kukkus külje poole maha. Kollased lindid kirjaga LÄBIKÄIK KEELATUD katkesid. Üks post põrkas kolinaga vastu suure sedaani külge, ent see ei pannud autot vähimalgi
Visine – teatavad silmatilgad. – Tlk
