nahkkott. „See oli sahvris. Koos miljoni oa- ja tuunikalakonserviga. Saa siis aru, ah? Kummaline tüüp. Võib-olla ootas ta akropolüpsist. Lähme Morrie, liiguta ennast. Keegi võis seda pauku kuulda.”
„Siin pole ühtegi naabrit. Lähim maja on kahe miili kaugusel. Ole rahulik.”
„Vanglad on täis tüüpe, kes olid rahulikud. Me peame siit jalga laskma.”
Morris hakkas märkmikukuhjasid kokku korjama, kuid ei suutnud panna vastu kiusatusele ühte sisse vaadata, lihtsalt et kindel olla. Rothstein oli olnud kummaline tüüp ja polnud täiesti võimatu, et ta oli kuhjanud oma seifi tühje märkmeplokke, arvates, et võib nendesse kunagi midagi kirjutada.
Aga ei.
Vähemalt see oli täis Rothsteini väikest korralikku käekirja, kõik lehed, ülevalt alla ja servast servani, äärele jäi ainult juuksekarva jagu vaba ruumi.
…polnud kindel, miks see tema jaoks oluline oli ja miks ta ei suutnud uinuda, kui selle hilise kaubarongi tühi vagun teda läbi unustatud maapiirkonna Kansas City ja sellest kaugemale jääva uinuva maa poole viis, Ameerika täis kõht puhkamas oma tavapärase teki all, ent Jimmy mõtted pöördusid ikka ja jälle tagasi…
Freddy patsutas teda õlale, ja mitte õrnalt. „Tõmba oma nina sellest asjast välja ja pane kraam kokku. Üks meil juba oksendab sisikonda välja ja on üsna kasutu.”
Morris kukutas märkmiku ühte kotti ja haaras sõnagi lausumata järgmise peotäie, mõtted peas võimalustest säramas. Ta unustas kogu selle löga elutoas teki all, unustas Curtis Rogersi, kes oksendas oma sisikonda rooside või tsinniate või petuuniate või ükskõik mille peale, mis maja taga kasvas. Jimmy Gold! Sõidab kaubavagunis läände! Rothstein siis ikkagi polnud veel temaga lõpetanud!
„Need on täis,” ütles ta Freddyle. „Vii need välja. Ma panen ülejäänud reisikotti.”
„Sa nimetad seda kotti niimoodi?”
„Ma arvan küll.” Ta teadis seda. „Mine nüüd. Siin on peaaegu kõik.”
Freddy sättis spordikottide rihmad üle õla, ent jäi veel hetkeks paigale. „Oled sa nende asjade suhtes kindel? Sest Rothstein ütles…”
„Ta oli asjade koguja, kes püüdis oma kraami päästa. Ta oleks öelnud ükskõik mida. Mine, mine.”
Freddy läks. Morris laadis viimase Moleskine’ide partii reisikotti ja tuli, selg ees, kapist välja. Curtis seisis Rothsteini laua juures. Ta oli näomaski maha võtnud, nad kõik olid. Ta nägu oli lubivalge ja tema silmade ümber olid šokist tekkinud tumedad ringid.
„Sa ei pidanud teda tapma. See polnud nii mõeldud. Seda ei olnud plaanis. Miks sa seda tegid?”
Sest ta pani mind end lollina tundma. Sest ta needis mu ema ja seda võin vaid mina teha. Sest ta nimetas mind poisikeseks. Sest teda tuli karistada selle eest, et ta muutis Jimmy Goldi üheks nendest. Peamiselt sellepärast, et ühelgi taolise andega inimesel ei ole õigust seda maailma eest varjata. Ainult et Curtis ei saaks sellest aru.
„Sest see muudab märkmikud väärtuslikumaks, kui me need maha müüme.” Mis ei juhtu enne, kui ta on neist iga viimasegi sõna läbi lugenud, aga Curtis ei saaks aru vajadusest seda teha ega pidanud seda teadma. Freddy samuti mitte. Morris püüdis jätta kannatlikku ja mõistlikku muljet. „Nüüd on meil kogu John Rothsteini looming, mida on eales võimalik hankida. See muudab avaldamata kraami veelgi väärtuslikumaks. Sa ju saad sellest aru, eks ole?”
Curtis kratsis ühte kahvatut põske. „Noh… vist küll… jah.”
„Ja ta ei saa iialgi väita, et need on võltsingud, kui need välja ilmuvad. Mida ta oleks teinud, lihtsalt selleks, et meile käru keerata. Ma olen lugenud tema kohta palju, Curtis, peaaegu kõike, ja ta oli üks pahatahtlik sitapea.”
„Noh…”
Morris hoidis end tagasi ega öelnud See on sinusuguse madala mõistusega inimese jaoks äärmiselt sügav teema. Selle asemel ulatas ta reisikoti. „Võta. Ja hoia kindad käes, kuni autos oleme.”
„Sa oleksid pidanud sellest meiega varem rääkima, Morrie. Me oleme sinu partnerid.”
Curtis hakkas välja minema, siis pöördus ringi. „Mul on üks küsimus.”
„Milline?”
„Kas sa tead, kas New Hampshire’is kehtib surmanuhtlus?”
Nad sõitsid mööda kõrvalteid läbi New Hampshire’i kitsa põhjaosa Vermonti. Freddy juhtis Chevy Biscayne’i, mis oli vana ja ei torganud silma. Morrisel olid süles püss ja Rand McNally avatud kaart. Ta vajutas aeg-ajalt laelambi sisse ja uuris seda, et nad varem valmis vaadatud marsruudist kõrvale ei kalduks. Tal polnud vaja Freddyle meelde tuletada, et too kiirust ei ületaks. See polnud Freddy Dow’ esimene rodeo.
Curtis lebas tagaistmel ja varsti kuulsid nad tema norskeid. Morrise arvates oli tal vedanud, ta näis olevat oma õuduse välja oksendanud. Morris arvas, et võib minna aega, enne kui ta ise korralikult öö läbi magada saab. Ta silme ees olid endiselt mööda tapeeti alla nõrguvad ajud. Tema mõtteis ei kummitanud tapmine, vaid raiskulastud talent. Terve elu lihvimist ja kujundamist sai purustatud vähem kui sekundiga. Kõik need jutud, kõik need visioonid − ja välja tuli ainult midagi kaerahelbepudru taolist. Milles oli selle kõige mõte?
„Nii et sa arvad tõesti, et me suudame need tema väikesed raamatukesed maha müüa?” küsis Freddy. Ta oli jälle selle teema juures tagasi. „Ma mõtlen, tõsise papi eest?”
„Jah.”
„Ja pääseme ise puhtalt?”
„Jah, Freddy, ma olen kindel.”
Freddy Dow vaikis nii kaua, et Morrise arvates oli küsimus lahendatud. Siis võttis teine taas samal teemal sõna. Kaks sõna. Kuivalt ja kõlatult. „Ma kahtlen.”
Hiljem, kui ta taas kinni istus – seekord enam mitte noorte kinnipidamiskohas –, mõtles Morris: Just sel hetkel otsustasin ma nad tappa.
Aga mõnikord öösiti, kui uni ei tulnud, tagumik kuum ja huugamas ühest tosinast seebiga libestatud persenussist duširuumis, möönis ta endamisi, et see polnud tõsi. Ta oli teadnud kogu aeg, et see juhtub. Nad olid nürimeelsed ja elukutselised kurjategijad. Varem või hiljem (tõenäoliselt varem) jääb üks neist mingi muu asjaga vahele ja tekib kiusatus vahetada teadmisi selle öö kohta kergema karistuse vastu või üldse karistusest pääsemise vastu.
Ma lihtsalt teadsin, et nad peavad minema, mõtles ta neil kambriöödel, kui Ameerika täis kõht puhkas oma tavapärase teki all. See oli vältimatu.
New Yorgist põhja pool, kui koidik polnud veel saabunud, ent näitas siiski silmapiiri tumedat joont nende selja taga, keerasid nad lääne poole, Route 92-le, maanteele, mis kulgeb enamasti I-90-ga paralleelselt Illinoisini välja, kus see keerab lõuna poole ja hääbub lõpuks Rockfordi tööstuslinnas. Sellisel kellaajal oli teel väga vähe sõitjaid, ehkki nad kuulsid (ja mõnikord ka nägid) suurte veoautode liikumist neist vasakule jääval osariikidevahelisel maanteel.
Nad möödusid sildist PUHKEPLATS 2 MIILI ja Morris mõtles „Macbethile”. Kui seda teha tuleb, siis parem juba teha kiiresti. Võib-olla mitte täpne tsitaat, aga käib kah.4
„Teeme
Jaan Krossi tõlkes „Kui teha, mis saab tehtud, tehtama / see siis peab ruttu”; Shakespeare’i „Macbeth”, 1. vaatus, 7. stseen. – Tlk
